• Meie ajastu üks suurimaid probleeme on terviku tajumise võimetus.
• Postmodernism lõhkus klouninaeru saatel kõik tükkideks, aga unustas ütlemata, et see oli ju ainult korraks mõeldud lõbus mäng.
• Keskendumisvõimetus, mis on muutunud massiliseks probleemiks, puudutab pikemas perspektiivis ühiskonna jätkusuutlikkust ja toimimist laiemalt.

Praegusel ajal tundub peaaegu kohatu raamatutest rääkida, inimeste meeli hoiavad ärevil nii paljud teised mured. Ometi puutuvad ka raamatud asjasse. Just paberile trükitud, füüsiliselt eksisteerivad raamatud. 

Eri aegadel on raamatutes kui ideede ja mõtete kandjates nähtud nii suurt ohtu, et raamatute hävitamisel on oma pikk ajalugu. Muidugi meenub kohe mitu raamatut, mille teemaks ongi raamatute hävitamine. Neist tuntuim on kahtlemata „451° Fahrenheiti“. 

Näib, et sel pole meie muredega mingit seost. Meie ajal ju raamatuid ei põletata. 

Ometi kirjeldab Bradbury selles 1953. aastal kirjutatud teoses just seda, mil moel raamatud hävivad praeguses maailmas. 

Loeme: „Kahekümnendal sajandil aga peate oma kaameral kiiremini käia laskma. Raamatud jäävad õhemaks. Lühendatud väljaanded. Ümberjutustused. Sisukokkuvõtted. Kõik lüheneb üheksainsaks punnsuutäieks, efektseks lõpplahenduseks /—/ lisage tempot. Klips, klõps, näe, vaata, siin, seal, kähku, auru juurde, üles, alla, sisse, välja, miks, kuidas, kes, mis, kus ah? Oh! Kärts! Põmm! Pauh! Kõmm! Ümberjutustuste ümberjutustused, kokkuvõtete lühikokkuvõtted. Üksainus veerg, kaks lauset, üks pealkiri! /—/ Milleks siis õppida veel midagi peale nuppudele vajutamise /—/. Rohkem koomikseid! Rohkem filme! [—] Kärsitus. Maanteed on rahvast täis, kõik kihutavad kuhugi, ükskõik kuhu, tegelikult aga mitte kuhugi. Bensiiniajastu põgenikud.“ (Ray Bradbury, „451° Fahrenheiti“. Tlk Hans Luik. Hea Lugu, 2019, lk 69–71).

Aeg liigestest on lahti

On võimatu mitte märgata, kuidas see omaaegne düstoopiline hoiatus on saanud reaalsuseks meie päevil. Bradbury ise olevat öelnud, et tema eesmärk oli näidata, mis juhtub, kui kaob huvi kirjanduse ja lugemise vastu: teadmist hakatakse siis tajuma kontekstivabade, seosetute üksikfaktide summana.  

Ja siit saavadki paljud mured alguse. Meie ajastu üks suurimaid probleeme on terviku tajumise võimetus. See avaldub lõpuks võimetuses tajuda kultuuri ja ajalugu kui tervikut. Rahvust kui teatud tasandil ühtset organismi. Riiki kui kultuurilise järjepidevuse kandjat. Postmodernism lõhkus klouninaeru saatel kõik tükkideks, aga unustas ütlemata, et see oli ju ainult korraks mõeldud lõbus mäng. Maailm ent jäigi tükkideks. Nii et pole imestada, kui juba pikemat aega elame tundes, et „aeg liigestest on lahti“. 

Tükkideks olemine on ka hariduses suur probleem. Tervikliku isiksuse kasvamiseks on vaja asjadest aru saada, mitte „tükkide“ tundmist. See eeldab süvenemist ja aega, et mitte ainult „ära õppida“ konkreetne ülesanne, vaid õppida tajuma ka ajaloolist perspektiivi ning konteksti. Olgu selleks reaal- või humanitaaraine, miski ei ole maailma sündinud eimillestki. Kõigel on lugu ja põhjus, mis teeb kõik alati suuremaks ja mitmekihilisemaks, kui üks fakt üksikuna seda on. 

Elus hakkamasaamine sõltub aga paljuski just sellest, kuidas „maailma asjadest“ aru saadakse. Meenub Vargamäe Indrek, kes Mauruse koolis tundis: „Kõik, kõik on kõndimine pimeduses, silme ees mingi petlik või kohutav kuma, mille ümber liiguvad pisitillukesed mustad kujud.“ Teiste sõnadega, Indrek tunnetas maailma enda ümber just sellisena – seosetute üksikfaktide summana. See aga ei aidanud tal kuidagi „pimeduses kõndida“.

Tasub lugeda paberraamatut

Tunne, nagu kõnnitaks pimeduses, sest kõike (fakte?) on maailmas nii palju ja orienteerumine selles „kohutavas kumas“ on võimatu, kipub süvenema. Üheks ängistuse põhjuseks (ja ühtlasi sümptomiks) on paberraamatute lugemise kahanemine. Keskendumist nõudva eestikeelse ilukirjanduse lugemise kahanemine. Mõtete, mille lugemine nõuab aega ja süvenemist, kahanemine. 

Raamatud pakuvad mõtteid, mis jäävad kuhugi idanema ja mille tegelik mõju ilmneb alles märksa hiljem. Suurem osa teadmisi, mis koolis omandatakse, ei lähe koheselt igapäevaelus rakendamisele. See on üks veider arusaam, et haridus peab olema ennekõike rakenduslik: lapsed õppigu selgeks konkreetne töö. Aga elus läheb ju vaja ennekõike hakkamasaamist kõikvõimalikes, ka ettenägematutes olukordades, ja arenemisvõimet. Ning seda ei saa õppida konkreetse ainena tunniplaanis.

New Yorkeris ilmus augusti lõpus (27.08) artikkel õppimisest, pealkirja all „Mida tähendab tegelikult õppimine?“. Artikkel keskendub ennekõike Harvardis arvutiteadusi õpetava Leslie Valianti teosele „The Importance of Being Educable“ („Õpivõime/arenemisvõime tähtsusest“). Valiant võrdleb oma raamatus inimeste võimeid tehisaru võimetega ning toob peamise erinevusena välja just arenemisvõime.

Tehisarul puudub inimmõistuse paindlikkus. Tehisaru on treenitav, aga uusi andmeid saades ei muutu tehisaru „targemaks“, vaid omab lihtsalt veel rohkem „üksikfakte“ ning suudab kokku panna üksikfaktide summa. See oleks, märgitakse artiklis, nagu nende mõistus hanguks sel päeval, mil nad kooli lõpetasid. Inimaru seevastu on pidevalt valmis vastu võtma uusi fakte ja ideid ning kombineerima uut infot juba olemasoleva ning ammu aega tagasi saadud teadmistega. 

Haritud – haritusele suunatud – vaim suudab õppida nii raamatutest, loengutest, vestlustest, kogemustest – millest iganes – ja avastada, kuidas „vanad“ teadmised saavad ühtäkki uusi tähendusi. Laiahaardelise lugemisega omandatud teadmised asjade kohta, millel ei ole kohest praktilist rakendust, ongi harituse definitsioon ning edu võti, märgitakse artiklis. Sageli väga pika aja jooksul kogutud informatsiooni „kokkunõelumine“ annab inimesele võime saada aru ühiskondlikest protsessidest ja olukordadest, mis on keerulisemad ja ulatuslikumad kui konkreetne isiklik kogemus või „treenitud“ rakenduslik oskus. 

Kirjandus – ja kultuur laiemalt – tegelevad tähendusega. Üksikud faktid, moesolevad „ampsud“, ei suuda aga terviklikku tähendust luua. Nad on lihtsalt osa kihutavast maailmast, mis ise ka ei tea, kuhu ta kihutab. Lõhestunud, omavahel kokkunõelumata killukestega ühiskond on aga nagu lõhestunud isiksus. Õnnelik ta just ei ole. 

Sellepärast tuleks praeguses muredest tulvil maailmas pöörduda raamatute poole. Mitte lugeda kokkuvõtteid, mitte „skrollida“ meelelahutuseks Tiktokis, vaid lugeda paberil (paksu) raamatut. Isegi õppetöös eelistada füüsilist eset, mitte e-tundi. Uurimused on ju näidanud, et inimene keskendub lugedes kõige rohkem siis, kui ta ees on paberväljaanne. 

Keskendumisvõimetus, mis on muutunud massiliseks probleemiks, puudutab pikemas perspektiivis ühiskonna jätkusuutlikkust ja toimimist laiemalt. Närvilisus ja ärevus on meie aja epideemia juba niikuinii. Tulevik on tume, kui elatakse tükikaupa. 

Kõike seda muuta on raske, mõistagi. Ainuüksi paberraamatu lugemine muidugi ka ei aita. Aga see on siiski oluline tükike, mis aitab elutervikut kokku nõeluda. 

Alternatiiv on edasi kihutada – ei kuhugi.