Ehkki suvist kohustuslikku aiatööd 2020. aastast enam pole, aitavad Vändra Gümnaasiumi lapsed kooliaeda korras hoida. Sada aastat järjepidevalt tegutsenud kooliaias toimuvad ka ainetunnid.

Vändra Gümnaasiumi kooliaia lugu algab 1924. aastal, kui kool muudeti põllumajanduslikuks ühisgümnaasiumiks ja rajati praktikabaasiks tarbe-, katse- ja õppeaed. Aastate vältel on aial olnud erinevad ülesanded, kasvatatud on köögivilju ka õpilaste toidulaua rikastamiseks ja peetud koduloomi. 

„Õpilased teevad varasemaga võrreldes vähem aiatööd, kuid siiski panustavad kooliaia ja -ümbruse korrashoidu,“ lausub bioloogiaõpetaja Hille Arumäe. „Kui tööd saab teha ainetunnis või mänguliselt, siis osalevad õpilased meelsasti, seega sõltub tööhuvi suurel määral ka juhendavast õpetajast. Kooliaiaga seotud õpiprojektides osaletakse meeleldi ning need on pälvinud tähelepanu üle riigi.“

Aias on tore taimi ja putukaid uurida, loodust vaadelda ning keskkonnaprobleeme lahendada. Esimese ja teise kooliastme õpilastel on oma peenramaa tarbetaimede kasvatamiseks. Igal kevadel valmistavad nad ise ette mulla ja peenrad, kuhu saab külvata mitmesuguseid köögivilju ja teravilja. Sügisel, kui taimed on suured, uuritakse, kuidas taimed on kasvanud, ja koristatakse koos saak. Kogemusi ja teadmisi saadakse tegutsedes.

„Kooliaed on olemuselt klassiruumi laiendus,“ sõnab Arumäe. „Õppetöö on kooliaias kõige aktiivsem ikka sügisel ja kevadel. Mitmed õpetajad on kooliaias lõiminud oma põnevates ainetundides loodusainete, kunstiõpetuse, võõrkeelte, informaatika ja matemaatika õpioskusi.“

Arumäe juhendamisel on kooli pargis ja aias vilistlaste istutatud puud tähistatud QR-koodidega, mis viivad internetilehele, kus rohkem infot. Aias kasvavad püsi- ja suvelilled, tarbe- ja maitsetaimed, teraviljad, köögiviljad ja viljapuud ning nende vahel ja sees elavad loomariigi esindajad annavad võimaluse endaga lähemalt tutvuda.

Aias kasvavad õpiobjektid

Inglise keele õpetaja Hedy Lepiku tunnis peavad õpilased aiast etteantud taimed leidma ja need töölehe tabelisse kandma. Õpilased kujutlevad end ka mõne puuna ja kirjutavad sellest loo või mängivad aiateemalist ingliskeelset korgibingot.

Matemaatikaõpetaja Rangel Himmaste laseb õpilastel mõõta puude kõrgust ja õpetab sarnaste kolmnurkade abil kõrgust mõõtma.

Loodusainete õpetaja Meelike Mätas on külvanud 5. klassi õpilastega teravilja, et 6. klassi alguses seda vaadelda ja tundma õppida. 

Loodusõpetuse tunnis on mõõdetud aias kasvavate puude kõrgust, tuule kiirust ning õpitud arvutama aritmeetilist keskmist, samas määrasid õpilased ka ilmakaari, et saada teada tuule suund.

Kodunduse ja tehnoloogiaõpetaja Eda Vaino juhendamisel on meisterdatud lille- ja külvikaste. Kooliaia saadustest on valminud maitsvad siirupid, moosid, krõpsud.

4. klass õppis õpetajate Kadi Aruste ja Eeva Kaarlepi juhendamisel tundma kooliaia taimi ja koostas sõnakaardid eesti-, inglis-, saksa-, vene-, ladina-, prantsuskeelsete nimetustega. 

Silja Enok teeb loodusõpetuses paaristunde: üks tund klassiruumis ja teine õues.

„Lapsed ootavad õuetundi väga, sest kui ülesanded kiiresti ära teha, jõuab ka tasakaaluribal või ronimisrajal mängida. Talvel saab akna taha karja lumememmesid teha, sügisel leiab seeni, kevadel mahub maja ette joonistama ja kooliaeda jäätist sööma. Ja siis tulevad rabarberid. Kogu aeg on midagi ning kui veab, võib kooliaias näha ka metskitse, ilvest ja karu,“ kirjeldab Enok.

„Teist sellist järjepidevalt sada aastat tegutsenud kooliaeda Eestis vaevalt on,“ lausub Hille Arumäe. 

Tema sõnul peaks iga kool teadvustama, kui vajalik on kooliaed. Aia saab rajada ka väikesele maa-alale, kas või koolimaja katusele. Taimi saab kasvatada kooli hoovis. Nii luuakse õpilastele võimalus midagi ise teha ja saada aru, kuidas toit kasvab ja lill ilusaks saab. 

„Oleks hea, kui kooliaeda saaks endale lubada praegusest rohkem koole. Vaja on kohaliku omavalitsuse ja kogukonna tuge, siis käivad lapsed heal meelel kooliaias tööl ja õppimas,“ sõnab Arumäe.

Vanemad toetavad 

Ka kevadel Vändra Gümnaasiumi direktoriks saanud Aivar Paas leiab, et maakoolides võiks kooliaias tegutsemine olla koolipäeva loomulik osa. Paas lööb kooliaias ka ise nõu ja jõuga kaasa. Praegu käib kasvuhoone remont ja Paas saab ära kasutada oma pikka ettevõtluskogemust – ta on seotud pereettevõttega, mis pakub haljastusteenuseid. 

„Kooliaed ei pea olema ainult töötegemise koht, seal areneb ka ilu- ja maitsemeel,” kinnitab Paas. „Kui seda kõike lastevanematele positiivsel moel serveerida, siis ma ei näe põhjust, miks nad peaksid mõnele rohimise või marjakorjamise tunnile vastu olema. Kooliaed ei ole meil lastele ja õpetajatele vastik lisakohustus. See on aastatega kujunenud meie kooli osaks. Õuesõppetunnid koos töökasvatuse ja tööharjumuste koolitamisega on meie kooli loomulik osa. Ei ole suhtumist, et lapsed ei pea kooli orjad olema. Oleme selle üle uhked ja tänulikud lastevanematele, kes kooliaia tegemisi soosivad.“

38 aastat bioloogiaõpetajana töötanud Reet Eesmäe oli 20 aastat kooliaia juhataja ja tema algatusel rajati suur püsilillede kollektsioon.

„Terve kool osales aiatöödel,“ meenutab Eesmäe. „Suvel käis iga laps viiel päeval aiatöötunde tegemas. Neli tundi päevas, kokku 20 tundi. Juhendavad õpetajad oli määranud direktsioon.“

Aias tehti ka polütehnilise tööõpetuse praktikat, poisid traktoriõpetuse ja tüdrukud aianduse alal. Eesmäe juhendaski aianduse praktikume.

„Aednik Tiiu Kont oskas teha musterpeenraid, saime ka purskkaevu ja istumisnurga, aed äratas tähelepanu üle Eesti. Õhtuti jalutasid inimesed kooliaias ringi ja imetlesid,“ lausub Eesmäe.

„Kooliaed oli kogu aeg meie elu osa,“ meenutab Jaan Koppel, kes õppis Vändra Keskkoolis aastatel 1959–1970. „Suviti oli aiatöö ühel nädalal ja see oli nagu loterii, kas satud sinna kevadel, kesksuvel või saagikorjamise ajal. Sellest tulenes ka tööde iseloom: kas rohimine või saagi korjamine. 

Keskkooliajal oli meil tootmisõpetuse programmis valida, kas mullateadus või aiandus, praktikabaasiks oli kooliaed. Enne meie aega said soovijad ka traktoristiload, kahjuks meie enam ei saanud. Küll aga sai kooliaias selgeks nii mõnigi aiatarkus, millest senini oma aias kasu. Ja mullateadus, mida luges meile Eesti Põllumajanduse Akadeemiast tulnud agronoom, laiendas igati silmaringi. Saak läks kooli internaadi ja koolis toitlustatavate õpilaste toidulauale.“ 

Ühel suvel ei saanud Koppel koos teistega aiatöötunde teha ja tema ema leppis kokku, et poiss teeb need tunnid Saaremaal kooliaias, kus ema ise oli käinud. 

„Oli see vast vaevaline – meie kooliaed tundus seal lausa unistuste aiana, Saaremaa aias oli koledasti rohtu ja maa oli kõva,“ muigab Koppel. „Meil kasvasid aias lilled, marjapõõsad, õunapuud, juurviljad, kartulid, oli kasvuhoone. Ja muidugi olime aiatööl koos oma klassikaaslastega ja aeg läks kiiresti. Oli vaheldus klassis istumisele.“