Keelud ja piirangud võivad näida lihtsate lahendustena, kuid tegelikkuses on olulisem mõista, kuidas leida laste digitaalse heaolu ja meediapädevuse tasakaal, mis ei seaks vastamisi vajadust arendada lastes meedia- ja digipädevusi ja vajadust kaitsta neid tehnoloogia varjukülgede eest.

Avalikkuse mure laste digitaalse heaolu ning ülekoormuse pärast on kiiresti hoogu kogunud ning see on märgatav nihe pärast aastaid kestnud pingutusi ning soovitusi tagada laste maksimaalne digitaalne kaasatus ja kirjaoskus. 

Riiklikust meediapädevuse tegevuskavast lähtudes koosneb meediapädevus väga erinevatest oskustest, need on kognitiivsed(osata hinnata infot/infoallikaid kriitiliselt), tehnilised (osata kasutada tehnoloogiat tõhusalt ja turvaliselt), sotsiaalsed (osata argumenteerida ja suhelda lugupidavalt), kodanikuoskused (mõista demokraatliku riigi toimemehhanisme) ja loomingulised (osata end loovalt väljendada) oskused. Nii hõlmab meediapädevus info-, digi-, küber-, audiovisuaalset ja andmekirjaoskust. Laste ettevalmistamine kriitiliseks ja turvaliseks infotarbimiseks on võtmetähtsusega, et kaitsta ka nende vaimset ja füüsilist tervist.

Samas on selge, et laste kaitsmiseks digitaalse sõltuvuse, küberkiusamise ja kahjuliku sisu eest, samuti nende sotsiaalsete oskuste, suhete, vaimse tervise, une ja keskendumisvõime toetamiseks tuleb midagi ette võtta. Jäikade ja ebarealistlike regulatsioonide ning keeldude kehtestamine pole otstarbekas, sest nende järgimist pole pidevalt võimalik jälgida. Oluline on avatud arutelu ning põhjalikud tõendid, et hinnata tehnoloogia võimalusi ja riske laste jaoks ning veenduda, et esitame õigeid küsimusi. 

Lihtne vastus küsimusele, kas sotsiaalmeedia on lastele hea või halb, ei anna piisavat selgust. Olulisem on mõista, miks mõne lapse jaoks pakub nutimaailm kasulikku tuge, samas kui teistele sünnib sellest märkimisväärselt rohkem kahju.

On tähtis, et lastele õpetatav oleks kooskõlas sellega, mida nad enda ümber kogevad. Vastuolud võivad tekkida aga juba enne lapse sündi: paljude laste digitaalne jälg ulatub just sellesse aega. See läheb vastuollu hilisemate õpetustega privaatsusest. Seetõttu peavad vanemad meeles pidama, et igal lapsel peab olema õigus keelduda oma piltide avalikustamisest veebis. 

Kuna lapse isiksus on alles kujunemisjärgus, pole ta emotsionaalselt küps teiste hinnangutega toime tulema. Samuti on karm reaalsus see, et näiliselt süütu foto poolpaljast lapsest võib tunduda vanemale kahjutu, kuid hinnanguliselt on vähemalt pooled internetis levivatest lapspornograafia piltidest algselt pärit vanemate sotsiaalmeedia postitustest.

Laiemad trendid näitavad samas eneseregulatsiooni kasvu. Viimastel aastatel on isikliku teabe jagamine avalikes sotsiaalmeediavõrgustikes vähenenud. Üha rohkem inimesi eelistab suhelda privaatselt või gruppides – fotosid saadetakse sagedamini otsesõnumites kui postitatakse avalikku voogu.

Nutiseadmete kasutamise reeglid toimivad kõige paremini, kui need pole pealesurutud juhised, vaid ühise arutelu ja kokkuleppe tulemus. Tõhususe võti koolides võiks seisneda selles, et ära kuulatakse nii õpilaste, õpetajate, lapsevanemate kui ka koolijuhtide arvamus. Laste kaitsmine digitaalse kahju eest ei tohiks piirduda ainult keeldude ja piirangute seadmisega, oluline on mõista ka seda, kuidas tehnoloogia saab lapsi toetada. 

Tehnoloogia areneb kiiresti – mis täna tundub mõistlik, võib homme vajada ümberhindamist. Reeglid peavad ajaga kaasas käima ning olema paindlikud.