Lapsepõlves alguse saanud ettelugemisharjumus kandub põlvkonniti edasi. Samuti on lapsepõlves loetud tekstidel otsene mõju hilisema lektüüri valikul. Just sellise tulemuseni jõuti Tallinna Ülikooli üleülikoolilise projektõppeaine ELU ehk erialasid lõimiva uuenduse kaudu. (Projektis osalesid Katrin Peters, Anneli Kesküll, Kertu Künnapas, Kirke Jõgis, Kaisa Lohu, Jevgenia Polkovnikova, Marit Martin, Maret Nurklik, Caroly Veinberg, Angela Ling, Karina Eisenschmidt, Tiina Paas, Katrin Kõiv, Karina Kaur, Liispet Undusk, Kerli Vahejõe, Andželika Sinijärv-Sääsk, Silja Alumets, Anna-Mari Martinson, Natalja Kask, Nele Pihlak, Helena Gulbis, Gerda Aasamets.)

Mitmed keeleteaduslikud uurimused viitavad lugemise ja paremate keeleliste oskuste seosele. Raamatute sõnavara on tihti rikkalikum ja laused süntaktiliselt keerukamad, kui see on lastele suunatud igapäevases kõnes. Mõistagi pole raamatud kui eluviisi loomulik osa seotud mitte ainult parema lugemisoskusega, vaid ka paremate teadmistega reaalainetes ja seega laiemalt – parema hakkamasaamisega elus. Lisaks on ettelugemine ühiselt veedetud aeg, mis tugevdab lapse ja täiskasvanu emotsionaalset sidet.

Varajane kokkupuude raamatutega on tähtis, aga ette võiks lugeda ka siis, kui laps juba ise lugeda oskab. See võimaldab kuulata keerukamaid tekste, kui laps ise lugeda suudab. Keerukamate tekstideni jõuab laps ise siis, kui lugemine on talle selge, harjumuspärane ja eelkõige meeldiv tegevus. Uurimuse kõige olulisem tulemus on aga tõdemus, et ettelugemine ei ole pelgalt ajaveetmisviis, vaid kujundab väärtussüsteemi ja käitumismustri, mis kandub edasi põlvest põlve.

Meie kiisul kriimud silmad, kutsus lapsi lugema

Just sellise nimega küsitlusele vastas ühtekokku 581 inimest. Kõige pikem järgnevusliin hõlmas nelja põlvkonna lugemisharjumuste edasikandumise uurimist.

Ligi 70%-le vastanutest loeti lapsepõlves kodus ette, seejuures hindas üle poole vastanutest, et seda tehti tihti. Ettelugejaks oli kõige sagedamini ema. Ettelugemisest on vastajatele jäänud eredad mälestused, vaid väike hulk neist ei mäleta, milliseid raamatuid ette loeti. Üle poole nendest, kes mäletasid, mida ette loeti, nimetasid muinasjuturaamatuid ja muistseid jutte: vendade Grimmide muinasjutud, Anderseni muinasjutud, „Saja rahva lood“, „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Muinasjutt kui õpetlik lugu ja moraalne kompass, teisalt loovuse ja fantaasia algallikas on olulisel kohal mitme põlvkonna lugemiskeskkonnas.

Lisaks lugemisele nimetati muinasjuttude ja lugude jutustamist – nii kordus mitmes vastuses kuvand vanaisast kui lugude rääkijast.  

Need küsitletutest, kellele lapsepõlvekodus raamatuid ette ei loetud, ei tundnud sellest ka puudust. Ilmselt kehtib ka lugemise puhul tõdemus, et puudust saad tunda sellest, mida oled kogenud. Seetõttu on eriti oluline tähtsustada ettelugemist, sest jõuab laps nii kirjanduseni.

Enam kui 90% vastanutest, kellele loeti, luges raamatuid ka oma lastele, seejuures hakati lugema varakult – kõige sagedamini nimetati ettelugemise aega, kui laps oli kolmeaastane või noorem, ja ligi pooled vastanutest lugesid ette tihti. Kõige sagedamini olid ettelugejaks taas emad, kuid erinevalt lapsepõlvekodudest loevad sageli ette ka isad. Olulised ettelugejad on endiselt ka vanavanemad. Kuna enam ei ela kaks põlvkonda nii sageli koos, on ehk tabav meelde tuletada Ellen Niidu luuleridu: „Kuid et aastad kaovad nii ruttu, / on üks mõte mind vaevanud vahel – / rohkem peaksime ajama juttu / enne pimedat veel omavahel.“ Ei tohiks unustada, et ettelugemine loob sidemeid põlvkondade vahel.

Laste raamatute taha on täiesti uue ettelugejana ilmunud ekraan ja audioraamatud, nt ERR-i unejutud, Vikerraadio järjejutud, mida kuulatakse nii telefonist, raadiost kui ka arvutist. Mõistagi on kuuldud lugu lapse sõnavara arengule, fantaasiale ja loovusele kasulik. Oluline on teadvustada, et loetu üle on kasulik arutleda.

Erinevalt lapsepõlvekodudest tähtsustati nüüd ettelugemise juures selgelt enam õppimise funktsiooni. Kahtlemata on lugemine ise äärmiselt kasulik viis aega veeta, mis tarkuse andmisele lisaks arendab lapse ja ehk ka ettelugeja tundemaailma ning empaatiavõimet.

Projekt tõi esile ka lapsepõlves loetud tekstide mõju hilisemate tekstide valikul. Kõige sagedamini olid vanemate enda lugemislaual taas muinasjutud ning kirjandusklassika, mida kuuldi lapsepõlves: kindlasti Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukk“, „Bullerby lapsed“, „Vahtramäe Emil“, „Karlsson katuselt“, „Madlike“, „Lärmisepa tänava Lota“, „Hulkur Rasmus“ jt. Eesti oma klassikast mainiti kõige sagedamini Eno Raua „Sipsikut” ja „Naksitralle“ ja Ellen Niidu teoseid. Mitmel korral nimetati ka Julius Oru „Muna“, August Kitzbergi „Piibelehe neitsit“, Silvia Välja „Jussikese seitset sõpra“, Felix Kotta „Vaat, mis juhtus“, Elar Kuusi „Memme musi“. Uuemat eesti lastekirjandus esindas vastustes kõige sagedamini Andrus Kivirähk. Paljud praegu kodus leiduvad raamatud on pärit lapsepõlvekodust, edasi on jagatud pere aabitsaid, armastatud raamatuid ja kirjutisi.

Eesti raamatu aasta eel on uurimuse tulemus kahtlemata rõõmustav. Loodame, et ettelugemistraditsioon kandub edasi.

---

Projektis osalenud tudengite mälestusi ettelugemisest

Minule loeti ette igal õhtul ja alati tegi seda ema. See oli selline mõnus pikutamine teki all ning une ootamine. Mäletan, et kui ema luges, siis ise ta alati juba haigutas, aga mina tahtsin ikka veel ja veel kuulda ema lugemist, sest silmade ees jooksid pildid kuulatud lugudest. Jutud ja raamatud olid erinevad,  aga millegipärast on jäänud meelde eredamalt „Tilleprintsess: lood väiksuse suurusest“ ning „Imeflööt“. 

Ette lugesid ka mõlemad vanaemad. Mäletan, et vanaemad soovisid ettelugemisele lisaks jutustada lugusid piltide järgi. Sageli uudistasime aabitsaid või muid tähtede õppimise raamatuid. Nemad näitasid ka mulle vanu aabitsaid ja raamatuid, millest minu ema ja isa väiksena õppinud ja lugenud olid. Üldse ei mäleta, et isa ja vanaisad oleksid ette lugenud. Küll aga meenub, et lugesin ise väiksena vanaisale ette telekava.

Enda lastele hakkasin ette lugema juba siis, kui nad olid veel kõhubeebid. Nüüd, kui nad on teismelised ning koolist tuleb soovitus lugeda kohustuslikku kirjandust,  siis ikka ja jälle tuleb kodus siiski pidada läbirääkimisi, et miks see on neile on vajalik.

Silja Alumets

Minu lapsepõlves luges mulle tihti ette vanaema, kes meiega elas, ja muidugi ka ema. Mäletan, et au sees olid klassikalised muinasjutud. Ma õppisin ka ise väga varakult ja üpriski kiiresti lugema. Täiskasvanuna loen  tihti – nii ülikooliga seotud erialakirjandust kui ka ilukirjandust. Lapsevanemana on ettelugemine säilinud ka minu kodus. Praegu töötan õppealajuhatajana lasteaias ning ühe tööülesandena seisan ja hoolitsen selle eest, et meie maja raamatukogu oleks mitmekesine ja kaasaegne. Võib öelda, et lugemine saadab mind mu eluteel.

Jevgenia Polkovnikova

Meil oli kodus palju raamatuid, ema ise luges palju. Aga ma ei mäleta, et kunagi oleks lastele loetud. Mina oma ema käest enam küsida ei saa, aga ise arvan, et ka temale ei loetud. Ma ei mäleta oma vanaema kodust üldse raamatuid.

Ma ei osanud sellest puudust tunda, sest ma ilmselt ei teadnudki, et keegi võiks kellelegi ka ette lugeda. Vaatamata sellele hakkasin ise väga vara lugema. 

Mäletan seika nullklassist – nii seda tol ajal nimetati, midagi praeguse eelkooli taolist. 

Esimesel kohtumisel anti meile seal „Karu-aabits“ ja selle juurde öeldi: „See on teie esimene raamat.“ Mäletan, et vaatasin lapsi seal klassis ja mõtlesin, et kuidas see kellegi esimene raamat saab olla. Ma mäletan nii selgelt seda arusaamatust endas ja seda meenutades tekib minu sees alati mingi kentsakalt ängistav tunne ja ma tunnen sellele mõeldes siiani selle klassi lõhna. Ju see emotsioon pidi siis nii tugev olema.

Lapsena oli minu lemmikraamat Jelena Iljina „Neljas kõrgus“. Leidsin selle sissekande oma 3. klassi lugemispäevikust. Mäletan, et lugesin seda korduvalt. Ja mõni aasta tagasi mõtlesin, et tuletan meelde, mis mulle selles siis nii meeldis. Ma suutsin ära lugeda umbes kolmandiku sellest. Mul on oma algklassiaegsed lugemispäevikud alles. Nendelt kohustusliku lektüüri lehtedelt on hästi näha, kuidas koolis see üle neljakümne aasta tagasi kohustuslik kattub praeguse ajaga.

Ma ise pean lugemise juures kõige olulisemaks emotsionaalset poolt. Usun, et suurem osa koolilapsi naudiks ettelugemist ka just koosoldud ja temale pühendatud aja pärast. 

Anneli Kesküll

Õhtune ettelugemine oli eriline ja maagiline, sest raamatujutu kuulamine, isa või ema kõrval pikali raamatu piltide jälgimine viis teise maailma. Mis iganes tegemised olid päevas olnud, nüüd ja praegu oli tähtsus vaid sellel ühisel tegevusel, sellel raamatul ja lool. Raamatutegelased muutusid elavaks, neil oli oma iseloom ja käitumisviis. Igaüks meenutas neist kedagi meie tuttavatest, mis tõi iga tegelase veel eriti ligidale. Ettelugemine mõjus üheaegselt maandavalt ja ergutavalt, Kõige elavamalt on meeles A. Lindgreni teosed, sest nende sisuga oli võimalik hästi samastuda. Nagu Bullerbly lastel oli sõpruskond, mis elas kõik omavahel lähestikku, siis elas ka minu enda parim sõber minust korrus allpool ja me olime samamoodi päevad läbi ninapidi koos. Samamoodi oli mul suvel parim sõber kõrvalmajast võtta. Lugemisarmastuse tekkimise eest võlgnen suure tänu oma vanaemale Ellen Niidule.

Liispet Undusk