Lõplikku allkirjastamist ootava haridusleppe värskelt avalikustatud punktid on juristi ja sotsioloogi Jüri Ginteri sõnul üldsõnalised ja vaid osalist informatsiooni omades on keeruline dokumendi kohta seisukohta võtta. Küll aga loodab ta, et väikseid vihjeid võetakse enne leppele pitseri panemist ikkagi kuulda. 

Septembri lõpus teatas Haridus- ja Teadusministeerium (HTM), et haridusleppe osapooled on leppe tekstiga rahul ja veel selle aasta jooksul kavatsetakse jõuda lõpliku allkirjastamiseni. Täismahus avaldatakse lepe pärast lõplikku kooskõlastamist, aga õpetajate karjäärimudelit puudutava osa kohta, millele on ka kõige rohkem tähelepanu pööratud, on üht-teist juba teada. 

Haridusleppe tekstis leppisid osapooled kokku, et üldhariduses töötavatele, kvalifikatsioonile vastavatele õpetajatele rakendatakse neljaastmelist karjäärimudelit: 1. aste – alustav õpetaja; 2. aste – õpetaja; 3. aste – vanemõpetaja; 4. aste – meisterõpetaja. 

Ginteri sõnul pöördutakse sellega tegelikult tagasi süsteemi juurde, mis valitses enne, kui õpetajate atesteerimisele kriips peale tõmmati. Seetõttu oleks tema hinnangul oluline meelde tuletada, miks sellele süsteemile omal ajal kriips peale tõmmati, et uue haridusleppe jõustumisel samade probleemidega silmitsi ei seistaks.

„Õpetaja-metoodiku astme puhul hinnati eelkõige koolivälist tegevust ja seetõttu läksid kõige paremad õpetajad ka koolist ära mujale tööle,“ meenutab Ginter ühte murekohta. 

Seetõttu on oluline, et astmete sisu pakuks õpetajatele arenguruumi koolis ning selle väljund oleks suunatud õpilaste haridusse ja heaolusse. Suurim küsimus peitub Ginteri sõnul selles, kuidas ja kelle otsusel saavad õpetajad kõrgemale astmele tõusta. 

„On ohtlik, kui seda hakatakse hindama vaid formaalsete kriteeriumite alusel, hea paberite esitamise oskus ei tohiks ainsana lugeda,“ leiab Ginter, tuues välja hiljuti Kuku raadio „Buumi“ saates lahatud uuringu, mille kohaselt ei ole need, kes oskavad hästi pabereid täita ja komisjonile muljet jätta, edukad sisulises töös. 

Tema sõnul peaks tekkima mehhanism, kus õpetajaid hinnatakse sisuliselt ja otsus ei oleneks vaid formaalsest komisjonist.

„Olen mõelnud ka, kuidas saaksid õpetajate liit ja ametiühing või lastevanemad mõjutada seda otsust, kes on hea õpetaja,“ räägib Ginter. 

Ühe ettepanekuna pakub Ginter välja ühendada õpetajate ametiastmed juba kehtivate õpetajate kutsetasemetega, kuna topeltsüsteem võib tekitada segadust. 

„Need kriteeriumid tuleks mõlemat süsteemi silmas pidades läbi mõelda, eriti kui nende omistamise perioodid erinevad, muidu läheb juba väga suureks paberimäärimiseks,“ tõmbab ta sellele teemale joone alla. 

Palga diferentseerimine

Aastatel 2026–2028, mil kõne all olev hariduslepe kehtib, on kavas rakendada õpetaja karjäärimudeli astmete palga alammäära koefitsiendid järgmiselt: alustav õpetaja 1,0; õpetaja 1,0; vanemõpetaja 1,1; meisterõpetaja 1,3. Ginter leiab, et diferentseerima peab kindlasti, kuna õpetajate panus on väga erinev. Astmete vahe peaks aga olema suurem ja alustava õpetaja palk õpetaja omast väiksem, kui ta jääbki alustavaks õpetajaks ega saagi õpetajakutset. 

„Kas keskharidusega õpetaja peaks saama sama palka mis järgmise astme kogemustega õpetaja? See ei ole õiglane,“ arvab Ginter. 

Leppe kohaselt kasutavad koolipidajad karjäärimudeli rakendamiseks diferentseerimiskomponenti ning selleks suurendab riik diferentseeritavat osa järgmiselt: 2026. aastal 22%-ni, 2027. aastal 23%-ni ja 2028. aastal 24-%ni. See seab Ginteri sõnul diferentseerimisele piirid, millel võivad olla ohtlikud tagajärjed. Sisuliselt satuvad raskemasse olukorda need koolid, kus on paremad õpetajad, kuna diferentseerimiseks ei jätku raha. 

„Kui koolis on palju häid õpetajaid, ei ole võimalik kõigile seda lisatasu maksta ja siis ei ole koolijuht oma õpetajate kõrgemast kvalifikatsioonist enam huvitatud,“ kirjeldab ta ohukohta. 

Siin tuleb taas kord mängu see, kes ja kuidas õpetajaid hindavad. Kui eespool kirjeldatud olukorras saab just koolijuht otsustada, kas õpetaja tõuseb kõrgemale astmele, võivad omavahelised suhted kiiresti hapuks minna. 

Töötunnid

Haridusleppe kohaselt on osapoolte eesmärk, et täistööajaga (35 tundi nädalas) töötava õpetaja nädala kontakttundide soovituslik maht on üldjuhul 21, aga mitte rohkem kui 24. Kui õpetaja annab oma täistööaja jooksul nädalas vähem kui 21 arvestusliku pikkusega õppetundi (45 minutit), ei tööta ta automaatselt osalise koormusega. Kui õpetaja annab täistööaja raames nädalas rohkem kui 21 arvestusliku pikkusega õppetundi, ei tähenda see automaatselt ületunnitööd. Õpetaja antava tegeliku kontakttundide mahu kokku leppimisel tuleb vaadelda iga juhtumit eraldi, pidades silmas õpetaja kogemust, õpetatavat ainet ning klasside suurust. 

„21 tundi võib olla liiga suur koormus alustavale õpetajale või juhul, kui õpetaja hakkab õpetama uut ainet. Rohkem kui 24 tundi peaks aga olema juba ületunnitöö. See ei ole ainult õpetajate, vaid ka lastevanemate ja laste kaitseks, kuna liiga suure koormuse puhul võib õppekvaliteet langeda,“ räägib Ginter. 

Palgafond ei saa olla kõikidel koolidel ühesugune

Kõige rohkem torkab Ginterile leppes silma viimane väljatoodud punkt, mille järgi püüdlevad koolipidajad ja riik selle poole, et jooksvatest üldhariduskuludest suunataks vähemalt 60% õpetajate palgafondi. Seejuures ei arvestata kulude hulka investeeringuid ega amortisatsiooni. See olevat tema sõnul selle leppe kõige suurem murekoht ja viga, kuna koolimajad on väga erinevas seisus ja hoonete ülalpidamisekski kulub raha väga erinevalt. Euroopa Liidu või riigi rahaga ehitatud või renoveeritud majade majandamiskulud on väiksemad kui ülejäänud koolimajadel. 

„Kui öeldakse, et investeeringuid või amortisatsiooni ei arvestata, on need uued koolid kohe eelisolukorras. Vanad koolid on kõik juba nullväärtusega, mingit amortisatsiooni seal arvestada ei saa ning jooksvale remondile ning kütteks kulub palju rohkem,“ selgitab Ginter ning tõdeb, et see teema on tal juba pikemat aega hingel olnud. „Uued koolimajad tõmbavad õpilasi, lastevanemaid ja õpetajaid palju rohkem ligi kui vanad ja räämas hooned. Vähem õpilasi tähendab aga väiksemat riigi toetust ja kuna õpetajaid peab olema koolides sama palju, peaksid kehvema seisukorraga hoonetes tegutsevad koolid saama rohkem raha. Investeeringuid ja amortisatsiooni peab just arvestama,“ lõpetab Ginter ja nendib, et seda teemat on lähiajal vaja põhjalikumalt lahata. 

Kas liigne kiirustamine?

Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikme Palbo Verniku sõnul ei tohiks haridusleppe lõpliku allkirjastamisega kiirustada ja sellele võiks eelneda rahulik arutelu. Ta toob välja, et lastevanemate arvamust ei ole seni küsitud ega ka kujundatud.

„Kool on üks nurk kolmnurgas, mille teistes nurkades on kodu ehk lapsevanem ja laps ise,“ leiab Vernik, kelle arvates võiks leppe allkirjastamise lükata näiteks järgmise aasta juunisse ja kasutada seda aega konstruktiivseks ja laiapõhjaliseks õpetajate töö korraldamise kava loomiseks. 

Nii Vernik kui Ginter rõhutavad ka, et „haridusleppe“ mõiste ei ole antud kontekstis kõige sobivam. Vähemalt nende punktide põhjal, mis seni on avalikkuse eest läbi käinud, tundub dokumendi sisu olevat seotud vaid õpetajate palgaga. Verniku sõnul ei tohiks see olla ainus fookus.

„Pakun, et tähtsam on vaadata õpetajate töölt lahkumise põhjusi, ja selleks on enamasti läbipõlemine. Esimese sammuna peaks rääkima õpetajate töökoormusest ja veelgi rohkem koolide sisekliimast,“ arutleb ta. 

Just kooli sisekliimaga on seotud ka Verniku järgmine mõttelõng, mis puudutab hierarhiat õpetajate hulgas. Nimelt tuleb tema hinnangul arvestada, et õpetajad lahkuvad niigi koolist stressi pärast ja tunnevad, et ühiskond neid ei väärtusta. Palgahierarhia võib tuua kaasa olukorra, kus kõrgemal astmel viibival õpetajal on näiteks õppenõukogus suurem sõnaõigus kui teistel, ja õhkkonnale ei pruugi see kasuks tulla. 

„Kindlasti muutub ka õpilaste ja osa lastevanemate suhtumine ning eeldada võib vastavasisulisi hierarhiat ironiseerivaid kommentaare, mis raskendavad õpetaja tööd veelgi,“ lisab Vernik. 

Kokkuvõttes pakub Vernik välja, et palga diferentseerimise juures ei tuleks alustada mitte koefitsientidest, vaid taseme tuvastamise võimalikkusest ja süsteemist. Alles siis võiks hakata mõtlema numbriliste koefitsientide peale. 

„Kui kriteeriumiks on vaid õpetajaks oldud aeg, on tegemist palgaläbirääkimistega, mitte karjäärimudeli ehitamisega,“ selgitab Vernik. 

Kõike eelnevat arvesse võttes tuleks tema sõnul luua koolide sisekliima korrastamiseks ning lastevanemate ja kooli koostöö korraldamiseks selged ja uuringupõhised kavad. Selle tegevusega paralleelselt saab luua karjäärimudelit.