Elas kord Lõuna-Eesti metsade ja küngaste vahel ühes linnakeses maailma parim õpetaja. Linnalegendid sosistasid, kuidas ta vanemad olid näinud sügisesel täiskuuööl ilmutust, et nende võsukesest saab pedagoogiline superstaar, ja pannudki talle eesnimeks Õpetaja. Tema siidsametine hääl, põhjatud aineteadmised ja emotsionaalne intelligentsus panid nii mõnegi kolleegi hinge kadedustest lausa hallitama. 

Õpetaja oli perfektne, kuid mitte perfektsionist. Ta suutis töötada koolis nii, et ei võtnud mitte kunagi ühtegi vihikut, kontrolltööd ega tööga seotud mõtet koju kaasa. Pärast tööpäeva ametlikku lõppu ei avanud ta eKooli ega Stuudiumit. Piirid tema töö- ja eraelu vahel olid esimesest tööpäevast alates selgemast selgemad. 

Õpilased imestasid, kuidas see võimalik on, et nad Õpetajat kunagi kurja, mornina või tujust ära pole näinud. Nad arutasid omavahel, kas tal on äkki mingi salajane mask, mille ette paneb – pole ju ometigi võimalik, et keegi iga päev, aastast aastasse heas tujus on. 

Õpilaste seas oli ta austatud ja hinnatud ning kolleegidega suutis ta kõigiga samastuda ja oli vist iga kolleegiga majas sinasõber. Tundus, et nii mõnegi kolleegi oleks Õpetaja nagu pahaaimamatult ära tinistanud, sest imelikul kombel avasid end mitmed temale just nagu pihitoolis.

Õpetaja suutis olla hariduses toimuvate teemade suhtes kindlal seisukohal, kuid ei riivanud kunagi kellegi teise väärtuseid ega tundeid. Palga teemal valis ta taktitundeliselt sõnu, sest ei kuulunud sinna leeri, kes Toompea ette karjuma oleks läinud, aga ei olnud ka streigimurdja. Õpetaja vaadetest ei räägitud, kõneainet pakkusid teised, kuid tegelikult ei teadnudki keegi täpselt tema kindlaid vaateid ja väärtusi. Kuid oli ju kindel, et tema naeratava näo taga ei saa olla ühtegi äärmust. 

Temas oli midagi, mida leidus vaid vähestes: aastatepikkune pedagoogiline kogemus ja metoodiline uudsus segatud nooruslikkuse ja küpsusega. Koolis tehtud fotosid vaadates oli näha, kuidas kõik teised jäid aastatega veidi vanemaks, kasvasid suuremaks, kuid tema oli aegumatu, igavesti samasugune. Külamutid sosistasid, et tema nooruse müsteeriumi taga on tema roheline jakk, mida ta igal pildil kandis. 

Kui keegi Õpetaja käest küsis, kuidas ta ikka sama noor välja näeb ja kunagi haige ei ole, vastas ta kerge muigega, et selle taga peitub koolitoidu imeline vägi. 

Ja ärgem unustagem Õpetajat ka väljaspool kooli. Ta käis 4–5 korda nädalas trennis, vähemalt korra kuus teatris või näitusel ning pahed, nagu suitsetamine või õhtune tipsutamine, olid talle võõrad. Kord kvartalis osales ta väljaspool kooli mõnes projektis, mille suuremaid eesmärke oli näiteks kaasav haridus, eestikeelsele õppele üleminek või jätkusuutlik õpetajaskond. Ta osales rahvusvahelistes projektides ja tegi kaasa meeskondades, mis lõid raamdokumente ja andsid haridusele uut suunda. 

Tema oligi tõeline hariduse suunamudija, kes igas valdkonnas pädevust üles näitas. Ta oli oma koolile toonud väljastpoolt kuulsust ja au ning tema abil olid õpilased saavutanud fantastilisi tulemusi maakonnas, Eestis, välismaal ja isegi kosmoses. Õpilaste suurepärased saavutused oleksid ilma temata mõeldamatud, sest ainult tema suutis nende motivatsiooni nii tugevalt mudida, et nad vabatahtlikult ka nädalavahetusel kokku said, et lisaks õppida ja ainealaselt särada. 

Kõik lapsevanemad tahtsid, et Õpetaja nende lapsi õpetaks, kuid teda oli ju siia ilma saanud ainult üks. Vanemad, kelle võsukesi ta õpetas, viisid talle igal sügisel gladioole ja kevadel tänasid pisarsilmil tehtud töö eest.

Ja siis ühel päeval allkirjastati hariduslepe, kus oli must valgel kirjas, et Eesti riigis peab õpetajal olema magistrikraad. Oli kuidas oli, kuid pärast seda pole teda keegi enam näinud.