Koolides on võetud kaasava hariduse idee omaks, kuid võimalused selle korraldamiseks pälvivad kriitikat.

„Tuginedes oma kogemusele, olen kaasava hariduse suhtes Eestis üsna kriitiline,“ lausub Valga Põhikooli direktor Tiit Tammaru. „Mitte et see mulle ei meeldiks, vaid sellepärast, kuhu me Eestis sellega jõudnud oleme ja kuhupoole liigume. Kui raha ei ole ega tule, siis tuleb see selgelt välja öelda, mitte ajada udu.“

Tammaru sõnul on tõsine murekoht, et süsteem soodustab õpitud abitust. „Süsteem, ka Rajaleidja kaudu, on tekitanud olukorra, kus väga suures osas on lapsevanema ja kodu vastutus viidud miinimumini. See seab koolid suure surve alla. Hariduse kvaliteedi ja õpetaja töö väärtustamise aspektist ei ole see jätkusuutlik,“ sõnab ta. „Millegipärast räägitakse kaasava hariduse ja haridusliku erivajadusega õpilase kontekstis enamjaolt õpilastest, kes vajavad abi, kes ei saa hakkama. Aga kuidas läheb keskmisest tugevamatel õpilastel?“

Tammaru sõnul peab tänapäeva õpetaja klassis tegelema väga palju õpilastega, kes lihtsalt rikuvad korda, ülbitsevad, kelle õpimotivatsioon on madal ja arusaam kohustustest vildakas.

„Ja ma ei räägi õpilastest, kelle puhul väidan ka mina, et õpetaja peab oma klassiruumis hakkama saama, see on tema töö osa,“ selgitab ta. „Vaid õpilastest, kes käituvad koolis lubamatult, ja seda pidevalt. Mina koolijuhina ootan selle probleemi käsitlemisel tõsisemat ja koole kaasavamat lähenemist.“

Viljandi valla haridusspetsialist Lilian Vorobjov ütleb, et kõik valla koolid rakendavad kaasava hariduse põhimõtteid. „Hariduskorraldus vastab õpilaste vajadustele ja võimetele,“ räägib ta. „Meie haridusasutustest nii mõnedki rakendavad edukalt „Ettevõtliku kooli“, „Rohelise kooli“ jne põhimõtteid. Teeme koostööd Rajaleidjaga.“

Vorobjovi sõnul on valla koolides vajalikud tugispetsialistid üldiselt olemas ja praegu nende puuduse üle kurta ei saa.

„Oleme selleks ka palju vaeva näinud,“ lausub ta. „Samas on näha, et HEV-laste arv kasvab aasta-aastalt ning sellega seoses läheb rohkem vaja ka tugipersonali, mis omakorda toob kaasa rahanappuse. Üks võimalus on koondada tugipersonal ühe uue asutuse alla (nt kompetentsikeskus), mis võimaldab tööjõudu vastavalt vajadusele haridusasutuste vahel optimaalselt jagada.“

Viljandi linna neljas põhikoolis on kokku 20 abiõpetajat. Viljandisse on loodud Viljandi Laste ja Perede Tugikeskus, kus töötavad logopeedid, eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, psühholoogid ning pereterapeut. Tugispetsialistid teenindavad kõiki Viljandi linna munitsipaalkoole ja -lasteaedu. Täitmata ametikohti on praegu kaks (kooli eripedagoogid). Vaja on ka logopeede.

„Keerulisim ülesanne on Viljandis kaasava keskkonna loomine ehk põhikoolide ruumiprogrammi planeerimine kaasava hariduse põhimõtteid ja õpilaste vajadusi arvestades,“ nendib Viljandi linnavalitsuse haridus- ja kultuuriameti juhataja Tiivi Tiido. „Planeerime arhitektide abiga põhikoolide taristu tervikanalüüsi, et ruumiprogramm lähtuks kaasava hariduse põhimõtetest, tagamaks füüsiline ligipääs, sh sobivad ruumilahendused, arvestades erivajadustega õppijaid.“

Teise suure väljakutsena mainib Tiido koolide (sh õpetajate ja abiõpetajate) toetamist kaasava hariduse rakendamisel. „Oleme loomas Viljandi linna kaasava hariduse arendamise ja rakendamise toetamise kava, mis võimaldab luua ühise visiooni haridussüsteemi kõikidel tasanditel.“

Koristaja harjakapp tuleb ümber ehitada

Viljandi valla haridusspetsialist Vorobjov räägib, et erineva toevajadusega lapsed loovad olukorra, kus tuleb moodustada väikeklasse. 

„Tõhustatud toe vajadusega lapsed saavad õppida kuni 12 õpilasega klassis ja erituge vajavad lapsed kuni kuue lapsega klassis,“ selgitab ta. „Taolisi väikeklasse tuleb moodustada üha enam ja koolimajades tekib sobivate ruumide puudus. Meie koolimajad ei ole ehitatud neid uusi suundi silmas pidades. Kaasava hariduse rakendamiseks õpivad väikeklassid ka koridoris ja raamatukogus. Uusi võimalusi luuakse ka koristaja harjakappe ümber ehitades.“

Teine probleem on Vorobjovi sõnul asjaolu, et kui füüsiliselt suudetakse väikeklass või õppimiskoht tekitada, siis lastele, kes vajavad teistest rahulikumat õpikeskkonda (vahetunnis, väikeklassis) ainuüksi sellest ei piisa, et end hästi ja turvaliselt tunda.

„Vaeslapse ossa jäävad õppimise ja õpetamise protsessis endiselt suuresti andekad ja keskpärased õpilased. Õpetaja võib nende tugevusi küll märgata, aga arendamisega üldjuhul tegeleda ei jõua,“ lausub ta. „Praegune koolide rahastuse pearahasüsteem ei loo võimalust palgata personaliseeritud õpitee toetamiseks vajalikul hulgal tööjõudu.“

Lisaks on koolijuhid ja lastekaitsespetsialistid Viljandi valla haridusametniku sõnul toonud välja olukorrad, kus lapsevanem keeldub koostööst, on passiivne ega kasuta spetsialisti abi. 

„Ka lapsevanemad vajavad lisatuge, koolitusi (vanemaharidus, sotsiaalsed oskused, väärtuskasvatus jne) ja positiivset veenmist, mis on aja- ja ressursimahukas töö,“ nendib ta.

Eriliste laste hulk kasvab

Tallinna Südalinna kooli HEV-koordinaator Kerttu Mölder-Jevdokimov ütleb, et kaasav haridus toimib kenasti nii kaua, kuni koolil jätkub ressursse tugiteenuste pakkumiseks ning ruumide ja sobivate õpetajate olemasolul võimalusi väiksemaid rühmi moodustada, et üheskoos ei oleks liiga palju hariduslike erivajadustega õppijaid.

„Kui lapsel on õpiraskused, kuid ta käitub korralikult ja on hallatav eripedagoogiliste võtetega ning lapse perekond on koostöine, siis saab laps tavakoolis kenasti hakkama ja kaasõpilased võidavad sellest,“ lausub ta.

„Kui aga peamiseks murekohaks on käitumuslikud eripärad, mis takistavad lapsel endal õppimist ja häirivad ka kaasõpilasi, siis kaasav haridus enam kuigi hästi ei toimi.“

Mölder-Jevdokimov ütleb, et ühes ja samas klassiruumis on väga keerukas õpetada ATH-diagnoosiga, õpiraskustega, muukeelseid ja andekaid õpilasi. „Kui veel peaks lisanduma näiteks lihtsustatud õppekaval õppija, on kõigi nende laste vajalikul määral ja viisil toetamine juba üle inimvõimete piiri ülesanne. Ükski õpetaja seda ei suuda,“ räägib ta. „Ja siin polegi enam nii oluline, kas klassis on 6, 12, 24 või 30 õpilast. Keeruline on leida kvalifitseeritud tugispetsialiste ja õpetajaid, kes oleksid pädevad HEV-õpilasi õpetama ja ka tahaksid seda teha. 

Eriklassi õpilaste õpetamine nõuab tema sõnul spetsiifilist ettevalmistust ja eelkõige valmisolekut kõigi nende laste eripäradega igal hetkel arvestada ja õppetööd neile kohandada. See on hoopis midagi muud kui n-ö tavaklassis tunde anda.

Nissi Põhikooli direktor Annely Ajaots toob kaasava hariduse plusspoolelt välja, et õpilane saab käia koolis kodu lähedal. „Erineva tausta ja vajadustega õpilased õpivad koos, mis arendab empaatiavõimet ja mõistmist,“ lausub ta. „Oskame arvestada, et meie ümber ühiskonnas on erinevad inimesed ja õpilased saavad kasvõi osaliselt õppida tavaklassis, mis toetab nende individuaalset arengut ning enesehinnangut.“

Ajaotsa sõnul on kaasava hariduse rakendamise puhul tavakooli esmane ülesanne tagada õpilasele vajalik tugi. „Erilisi ja kompleksprobleemidega lapsi on üha rohkem,“ sõnab ta. „Õpetajatelt nõuab see suurt paindlikkust ja täiendavaid oskusi, mis suurendab nende töökoormust. Nende laste õpetamine eeldab teatud isikuomadusi, mis on omased abiõpetajale.“ 

Kaasav haridus aitab vähendada sildistamist

Ajaots ütleb, et murekohaks on üha suurenev tugispetsialistide puudus. Näiteks toob ta logopeedi. „Väiksemates maakoolides võivad jääda tuge vajavad lapsed väike- või eriklassi üksinda,“ lausub ta. „Sellisel juhul ei teeni kaasava hariduse rakendamine oma tegelikku eesmärki. Alati ei ole võimalik kõiki erisusi tavakoolis rakendada. Mõned lapsed vajavad kohandatud õpikeskkonda ja vahendeid ning väga head spetsialisti.“

Jüri Kooli tugikeskuse juht Annika Kask toob kaasava hariduse plussina välja, et see annab kõigile õpilastele võrdse võimaluse õppida oma kodu lähedal tavakoolis, olenemata nende eripärast. „See aitab vähendada sildistamist,“ lausub ta. „Õpilased õpivad koos, mis soodustab vastastikust mõistmist ja sallivust. Lapsed õpivad aktsepteerima ja toetama endast erinevaid inimesi.“

Kask sõnab, et kaasav haridus julgustab õpetajaid kasutama mitmekesiseid ja diferentseeritud õpetamisstrateegiaid, mis sobivad kõigile õpilastele. „See aitab parandada õppimise kvaliteeti ja võimaldab igal lapsel õppetöös osaleda vastavalt oma võimetele,“ selgitab ta. „Õpetaja kompetentsid säilivad, ta ei vaju mugavustsooni.“

Õpilase vaatest lähtudes toob Kask välja enesehinnangu aspekti: kui õpilased, kes vajavad erilist tuge, õpivad teistega koos, võivad nad tunda end rohkem väärtustatuna ja aktsepteerituna kui väikeklassis. 

„See tõstab nende enesehinnangut ja lisab õpimotivatsiooni,“ lausub ta. „Siin on oluline, et HEV-õpilase õppekeskkond oleks temale kohandatud. Ainult sellisel juhul saame rääkida motivatsiooni ja enesehinnangu tõstmisest. Kui keskkond lapse jaoks kohandatud ei ole, on tulemus vastupidine.“

Kaasava hariduse miinuspoolelt toob Kask esile, et see nõuab tihti lisatuge, nagu abiõpetajaid ja teisi tugispetsialiste. „Koolidel ei pruugi alati olla piisavalt ressurssi ja töötajaid, et pakkuda vajalikku abi kõikidele õpilastele,“ lausub ta. „Kui spetsialiste napib, ei jagu õpetaja tähelepanu kõigile, kui klassis on erinevate võimetega, sh HEV-õpilasi. See võib mõjutada nii õpiraskustega laste kui ka andekamate õpilaste arengut.“

Sarnaselt Tammaruga toob Kask välja, et HEV-õppija, kes vajab tuge ka käitumisel ja emotsioonide juhtimisel, võib tekitada klassis raskusi. „Kui probleemidega ei suudeta piisavalt individuaalselt töötada, võib see mõjutada kogu klassi õpikeskkonda ja rahulolu,“ lausub ta.

Kask ütleb, et kaasava hariduse edukas rakendamine eeldab õpetajalt spetsiifilist väljaõpet ja täiendavat ettevalmistust, et ta tuleks õpilaste mitmekesiste vajadustega toime. „Kui õpetajatel puudub piisav toetus või väljaõpe, võib see viia läbipõlemiseni ja raskusteni õppetöö läbiviimisel,“ võtab ta otsad kokku.

Vajadus abiõpetajate järele suureneb iga aastaga

Valga Põhikooli direktor Tiit Tammaru sõnul läheb abiõpetajat üha enam vaja, kuna aasta-aastalt on rohkem lapsi, kes vajavad tuge ka ainetunnis.

Tallinna Südalinna kooli HEV-koordinaator Kerttu Mölder-Jevdokimov räägib, et koolil on väga abiõpetajaid vaja. 

„Klassides on väga erinevate eelteadmiste ja sotsiaalsete oskustega lapsi,“ lausub ta. „Samuti neid, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Nad kõik vajavad lisatuge ja abi. Tihti on mõistlik vähemalt põhiaineid õpetada väiksemates rühmades, et sarnaste võimete ja vajadustega lapsed saaksid tegutseda neile sobivate meetodite abil.“

Nissi Põhikooli direktor Annely Ajaots, Viljandi valla haridusspetsialist Lilian Vorobjov ja Jüri Kooli tugikeskuse juht Annika Kask tõdevad samuti, et abiõpetajat on tänapäeva koolis vaja iga päev. 

Kask räägib, et kui kuus aastat tagasi oli Jüri Gümnaasiumis 4,5 abi- ja asendusõpetaja ametikohta, siis praegu on seal tööl kaheksa abi- ja asendusõpetajat.  

„Abiõpetajal on meie meeskonnas väga oluline roll. Ta muudab õppimise sujuvamaks ning aitab tagada, et iga õpilane saaks vajaliku toe ja abi,“ lausub ta. „Põhiõpetajal aitavad abiõpetajad lahendada mitmeid igapäevaseid ülesandeid.“

Kask ütleb, et abiõpetajad on eriti olulised kaasava hariduse puhul, kus eesmärk on toetada iga õpilase individuaalseid õpivajadusi. 

„Mõned õpilased vajavad käitumis- või emotsionaalsete raskuste tõttu abiõpetaja tuge, abiõpetaja loob lapsele sobiva ja rahuliku keskkonna,“ selgitab ta. „Suureks toeks on abiõpetaja ka meie Ukraina lastele, viies läbi individuaal- või grupitunde, aidates neil kohaneda koolikeskkonna ja igapäevase suhtlusega. Lisaks annavad abiõpetajad asendustunde, kui põhiõpetaja on haigeks jäänud või koolitusel. Abiks on nad ka järelevastamisel.“

Abiõpetajaid leida on keerukas

Tallinna Südalinna kooli HEV-koordinaatori Kerttu Mölder-Jevdokimovi sõnul on abiõpetajaks palju kandideerijaid, kuid tööle tulevad vähesed. 

„Tihti kandideerivad inimesed, kellel on endal ainult põhi- või gümnaasiumiharidus, kuid sellest on vähe, et pakkuda lastele õppimisel tuge isegi 1.–2. klassis,“ lausub ta. „Kandideerivad ka eesti keelt mittevaldavad inimesed (sh üle kogu maailma). Paljud töölesoovijad peavad palka liiga madalaks või ei kujutata ette, et mida koolis töötamine ikkagi tähendab. Vahel tahetakse tulla tööle õpingute või teise töö kõrvalt, kuid abiõpetajaid on vaja appi kogu päevaks ja seega on paindlikku tööaega pakkuda keerukas.“

Nissi Põhikooli direktor Annely Ajaots sõnab, et abiõpetaja leidmiseks kuulutatakse välja nii konkursse kui tehakse otsepakkumisi ka, sest kuulutuse peale ei pruugi sobivat kandidaati leida. 

Abiõpetajale on kõrged nõudmised

Tallinna Südalinna Kooli HEV-koordinaator Kerttu Mölder-Jevdokimov räägib, et kool ootab abiõpetajalt kõrgtasemel eesti keele oskust. „Ideaalis töökogemust lastega ja pedagoogilisi teadmisi,“ lisab ta. „Abiõpetaja teeb tööd hariduslike erivajadustega lastega. Ei ole tulemuslik panna seda tööd tegema inimene tänavalt.“

Viljandi valla haridusspetsialist Lilian Vorobjov ütleb, et nende vallas eeldab abiõpetaja ametikoht kõrgharidust (magistrikraad), pedagoogilisi pädevusi ning kogemust tuge vajavate õpilastega.

Jüri Kooli tugikeskuse juht Annika Kask sõnab, et abiõpetaja ametikohale jõuab igasuguse taustaga inimesi. 

„Eelistame inimesi, kellel on eelnev kogemus ja erialane haridus,“ lausub ta. „Abiõpetaja peab olema paindlik ja valmis tegutsema igasugustes olukordades, töötama eri vanuses õpilastega ja vajadusel täitma kõiksuguseid ülesandeid vastavalt klassi ja kooli vajadustele.“

Kask toob välja, et abiõpetaja peab olema hea suhtleja, kes julgustab ja motiveerib õpilasi. „Oleme oma meeskonda leidnud väga toredad õpetajad, kes vastavad meie ootustele,“ väljendab ta rahulolu. „See ametikoht on hea hüppelaud noorele inimesele, kes soovib saada õpetajaks.“

Valga Põhikooli direktor Tiit Tammaru sõnab, et kool ootab abiõpetajalt ennekõike empaatiat, soovi lastega töötada, oskust lahendada vähem või rohkem konfliktseid olukordi, avatust, soovi ka ise areneda ja õppida. 

„Samas ei saa abiõpetaja võtta ära vastutust aineõpetajalt ega võtta üle tema tööd ka probleemsemate õpilastega!“ lisab ta.

Abiõpetajate töö on erinevalt tasustatud

Aastaid leidis Tallinna Südalinna Kool enda eelarvest võimaluse abiõpetajate tööd tasustada. Abiõpetajad on selles koolis töötanud juba kümmekond aastat.

Tallinna Südalinna kooli HEV-koordinaator Kerttu Mölder-Jevdokimov lausub, et praegu pakub abiõpetajatele palgaraha jaoks toetust Tallinna linn, kuid tööle kandideerijate palgaootus on muidugi hoopis teine kui palgatoetus.

„Meie koolis on abiõpetaja töö väärtustatud õpetaja palgamääraga,“ ütleb Nissi Põhikooli direktor Annely Ajaots.

Viljandi valla kultuurispetsialist Lilian Vorobjov sõnab, et valla koolides on abiõpetaja palk orienteeruvalt 1540 eurot.

Valga Põhikooli direktor Tiit Tammaru ütleb, et abiõpetaja palga alammäär on madalam kui õpetaja oma. „Kohad struktuuris on olemas, kuid vaja on neid rohkem,“ lisab ta.

Viljandi linnas on abiõpetajate keskmine palk on umbes 1120 eurot. Viljandi linnavalitsuse haridus- ja kultuuriameti juhataja Tiivi Tiido sõnul on abiõpetajate ettevalmistus väga erinev: on neid, kellel on keskharidus, keskeriharidus ja ka neid, kellel on pedagoogiline haridus. Mõned abiõpetajad on läbinud või läbimas õpetaja abi baaskoolitust. 

Tartu Ülikooli teadlased tegid uuringu „Kaasava hariduskorralduse tõhusus üldhariduses 2023“, mille eesmärk oli selgitada välja, kuidas on Eestis rakendatud kaasavat hariduskorraldust ning milliseid meetmeid tuleks kavandada kaasava hariduskorralduse edasiseks toetamiseks ja arendamiseks. 

Uuringust selgub, et koolides ja lasteaedades ollakse varasemast teadlikumad kaasava hariduse väärtustest ja suhtutakse kaasamise ideesse hästi, mis loob head eeldused praktikat parandavateks sammudeks. Uuring toob esile ka vajaduse vaadata kaasamise soosimiseks üle praeguse haridustoetuse täpsem sihitamine, parandada oluliselt kooli tasandi koostööd, investeerida tugiteenuste mahu suurendamisse, õppevarasse ning eelkõige õpetajate jõustamisse.

---

Haridusministeerium: kaasav haridus jääb, abiõpetajad saavad kutsestandardid

„Sellel õppeaastal õpib 73 protsenti erivajadusega lastest tavakoolis,“ ütleb Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg, kelle sõnul lisandub HEV-õpilasi iga aastaga koolidesse paari protsendi võrra.

Rakaselg tunnistab, et Eestis kohtab suhtumist, et tehke seda kaasavat haridust, aga mitte minu tagahoovis. „Kaasav haridus edeneb maailmas riigiti erinevalt, seda ei rakendata vaid väga üksikutes maades. Eesti ei taha kindlasti nende riikide hulka kuuluda,“ lausub ta. „Meie pingutused on suunatud selle poole, et kaasav haridus edeneks ladusalt.“

Ta möönab, et õpetaja töö on põrgulikult raske, eriti tänapäeval, mil klassid on äärmiselt heterogeensed ja ühiskonnal ning vanematel palju isesuguseid ootusi. 

Ametnik tõdeb, et raha on alati puudu, aga nii on see ka Eestist palju rikkamates riikides. Samas panustab tema sõnul kõige rohkem kaasavasse haridusse näiteks Portugal, mis teadupärast maailma kõige rikkam riik ei ole. 

„Hämmastavaks võib pidada, et näiteks Saksamaa rikkamates liidumaades ja Ameerika Ühendriikide osariikides ei edene kaasav haridus paremini,“ lausub ta. „Rahapuudust kurdavad ka soomlased ja rootslased.“

Pudelikael on kooli ja koolipidaja vahel

Rakaselja sõnul võivad koolide ja lasteaedade juhid olla tõesti hädas sellega, et haridustoetuseks eraldatud raha ei jõua nendeni või ei panusta koolipidaja seaduses ette nähtud kohtadesse.

„Ma ei alahinda seda probleemi, sest olen seda korduvalt näinud,“ lausub Rakaselg, kuid konkreetseid omavalitsusi ta ei nimeta. „Omavalitsus teeb mingisuguseid teisi otsuseid ja otsustab selle raha kuskile mujale paigutada. Kooli mured räägitakse kurtidele kõrvadele.“

Rakaselja sõnul on haridusministeerium arvestanud tugiteenuste osutamiseks raha omavalitsuse tulubaasi juba enne 2018. aastat, tõhustatud ja eritoe õpilastega seotud toetus on haridustoetusesse arvestatud iga toevajadusega lapse kohta. 

„Esimesed paar aastat rääkisid omavalitsuste juhid nagu ühest suust, et raha ei ole praegu probleem, probleem on leida inimest,“ lausub ta. „Aga nüüd on muutunud jutt tasahilju selles suunas, justkui poleks seda raha algusest peale olnud ja kõik on puudu.“

Siiski ei saa Rakaselja sõnul öelda, et riigi toetus katab kõik hariduskulud. „Praeguse laiapindse kokkuleppe alusel panustavad kaasavasse haridusse nii riik kui ka kohalikud omavalitsused,“ selgitab ta. „Kui 2018. aastal oli riigi antav haridustoetus 17,5 miljonit, siis tänavu on 26,5 miljonit. Ainult riigi toetusega pole tõesti võimalik haridust korraldada.“

Tulemused erinevad maakonniti kaks korda

Rakaselg ütleb, et samas õigusruumis ja sama rahastusmudeli puhul tulevad omavalitsused kaasava hariduse pakkumisega väga erinevalt toime.

„See vahe on sisuliselt kahekordne,“ lausub ta. „Kõige paremas seisus on Hiiumaa, Pärnumaa ja Ida-Virumaa, kus 90 protsenti erivajadusega õpilastest õpib tavakooli eriklassis või siis tavaklassis. Ja kõige tagumises otsas on Viljandimaa, kus erivajadustega õpilastest õpib 59 protsenti tavakoolis. Järgnevad Tartumaa 61 ja Harjumaa 66 protsendiga.“

Rakaselja sõnul määrab praeguse seisu paljuski stardipositsioon. „Kui palju oli selles piirkonnas erikoole, millega oldi harjunud,“ sõnab ta. „Viljandi- ja Tartumaal on see olnud üsna jõuline ajaloolistel põhjustel. Samal ajal näeme, et Tartumaal on HEV-õpilaste hulk tavakoolis järjest suurenenud, aga Viljandimaa tammub paigal. Päris tublisti tagasiminekut on olnud näiteks Saaremaal. Ka Lääne-Virumaa tammub enam-vähem paigal, aga teistes omavalitsustes läheb olukord väikeste sammudega paremaks.“

Kaasav haridus ei sünni tugispetsialisti kabinetis

Rakaselg möönab, et tugispetsialiste on puudu, kuid kaasav haridus ei sünni tugispetsialisti kabinetis, vaid eelkõige õpetajaga klassiruumis. „Esimene näide, millega alati lagedale tullakse, on, et meil ei ole tugispetsialiste ja seetõttu me kaasamisega tegeleda ei saa,“ lausub ta. „Kui vaatame omavalitsuste kaupa, siis Tartu linn näiteks on kõige paremini tugispetsialistidega kaetud, kuid erivajadustega laste kaasamises on sealne seis üks riigi kesisemaid.“

Rakaselg räägib, et õpetajate väljaõppes on keskendutud keskmisele õpilasele ja väga raske on häälestada end keskmise õpilase pealt väga suure hulga erinevate õpilaste peale. „Mitte ainult erivajadustega laste, vaid ka erineva kultuuri-, keele- ja sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastele,“ lausub ta.

Rakaselja sõnul on tööturul tugispetsialistid olemas, neid koolitatakse üha rohkem, kuid tihtipeale ei jõua nad haridusasutustesse tööle. „Samas ülikoolides on need erialad üha populaarsemad,“ lisab ta. „Praegune reaalsus on ikkagi see, et me ei saa maksta tugispetsialistile õpetajast väiksemat palka. Tuleb arvestada tööturul oleva nõudlusega, samuti on võtmekohaks töökorraldus konkreetses asutuses.“

Abiõpetajad saavad kutsestandardid

Rakaselg ütleb, et abiõpetaja tarvidus on möödapääsmatu. „Eriti kui tahame keeruka toevajadusega õpilast tavaklassis õpetada,“ sõnab ta. „Meil on ettevalmistamisel abiõpetaja kutsestandardid.“

Rakaselja sõnul on ministeerium pakkunud õpetajatele miljonite eurode eest täiendkoolitusi hariduslike erivajadustega õpilastega toimetulekuks. „Teeme seda praegu ka Euroopa raha eest, mitte kunagi varem ei ole nii palju koolitusi pakutud,“ lausub ta. „Koolitavad end eelkõige inimesed, kes on teemast huvitatud ja tahavad õppida. Kui mõni õpetaja on otsustanud, et ta on juba piisavalt tark, siis teda me koolitusele sundida ei saa.“ 

Õpilaste käitumine on muutunud

Haridusministeeriumi ametniku sõnul on õpilaste käitumine ajaga väga palju muutunud. „See pilt, mis avanes koolis 1990. aastate alguses, ei ole sama, mis avaneb seal praegu,“ sõnab ta ning küsib, kui palju lapsele kodus üldse piire seatakse. „Klassiruumis on näha, kui raske on lapsel teistega arvestada. Näeme ka seda, et lastevanemate hulgas on inimesi, kes ei tee õpetajate elu koolis just liiga kergeks. Mõni on äärmiselt nõudlik ning ajab juristidega oma õigusi taga. Vaidlustab iga tunnikontrolli hinnet, õpetaja pilku ja muid asju.“

Rakaselja sõnul ei vasta tõele, et ministeeriumis ei teata päriselust midagi. „Ma tegelen võib-olla liigagi sageli üksikjuhtumitega,“ sõnab ta. „Olen seotud Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli ja Maarjamaa Hariduskolleegiumiga ning nende koolide siseelu ja muredega kursis. Ja kursis ka sellega, mis põhjusel ja kuidas need lapsed sinna jõuavad ning mis mured on saatnud neid nõndanimetatud tavakoolides.“

Müütiline arusaam erikoolidest

Rakaselg ütleb, et erikoolide võrgus on asutuste hulk 10–15 aasta jooksul suhteliselt vähe muutunud. „See on üks müütiline arusaamine, et erikoolid on kõik kinni pandud, sest meil on nüüd kaasav haridus,“ lausub ta. „Küll aga on julgesti kukkunud erikoolis õppivate õpilaste arv.“

Ametniku sõnul ei suunata Eestis juba aastakümneid lapsi erikoolidesse. „Ainukene kool, kuhu praegu tõepoolest lapsi kohtumääruse alusel suunatakse, on Maarjamaa Hariduskolleegium,“ selgitab ta. „Üldiselt teeb haridusvalikud lapsevanem ja omavalitsus peab määrama elukohajärgse kooli. Valdavas osas on vanemad otsustanud panna oma lapse ikka elukohajärgsesse kooli.“

Toomas Raag

---

KOMMENTAAR

Vajame palju rohkem tugispetsialiste

Tiit Tammaru, Valga Põhikooli direktor:

Olen nõus kaasava hariduse üldiste põhimõtetega, mille kandvamaid osasid on see, et kõik lapsed õpivad koos. Samas peavad sellist haridusmudelit toetama nii õppekava kui tugispetsialistid. Praegu on paraku nii, et õppekava osaga võib enam-vähem rahule jääda, kuid tugispetsialistide, aga ka süsteemi kui sellise struktuurse toimimisega absoluutselt mitte.

Lastega töötav tugispetsialist peab olema pädev ja haritud. Samas võin mina koolijuhina võtta tähtajalise lepinguga tööle suvalise inimese õpetajaks, aga tugispetsialisti ma tähtajalise lepinguga tööle võtta ei saa. Pean siin silmas näiteks eriala omandavat inimest.

Valgas õpib meil kahes koolis kokku ca tuhat last, otsime psühholoogi juba üle poole aasta. Korduvatele tööpakkumiste peale ei ole tulnud ühtegi avaldust. Ei tule isegi inimest, kes ütleks, et tema palganumber on selline, võtke või jätke.

Kui küsida riigilt, kas neil on ülevaade, kui palju on Eestis vakantseid erialaspetsialiste, siis vastust ei tule. Kui palju meil on meil üldse kooli sobivaid spetsialiste? ‒ Vastust ei tule. Väidan, et riigil pole ülevaadet, kui palju meil tugispetsialiste vaja on.

Riik on juba aastaid koolitanud liiga vähe koolide tugispetsialiste. Neid lihtsalt pole olemas sellisel määral, nagu praegu koolides vaja on. Väga hea on lahmida väidetega, et koolid ja omavalitsused ei tee piisavalt, või soovitada osta teenust erasektorist. Andmata endale aru, et koolid ei suuda maksta erasektorile kohast palka, raha lihtsalt pole. Ja nagu ma ütlesin, pole kandidaate, kes tuleks oma palgasooviga.

Teen konkreetse ettepaneku näiteks psühholoogide nappuse teema lahenduseks. Koolipidaja ostab psühholoogi teenust nendele lastele, kes vajavad seda pidevalt või pikemat aega, ja kool leiab näiteks õpilasnõustaja, kes on valmis õpilasi kuulama, nendega suhtlema ja neid toetama. See oleks päris suur edasiminek, aga ei saagi aru, kas see lahedus on riigi poolt vaadatuna aktsepteeritav või mitte! Lahendusi on veel, kuid riik peab ka oma nõuded ja regulatsioonid üle vaatama. Ei saa nii, et koole ja koolipidajaid hirmutatakse sunnirahadega, kuid lahendus jääb valgusaastate kaugusele.

Kui Eesti riik soovib kaasava haridusega praegusel moel edasi minna, läheb meil vaja palju rohkem tugispetsialiste. Neid tuleb koolitada ning maksta neile väärikat palka. Miks me räägime ainult õpetajate palkadest ja haridusleppe puhul ainult õpetajatest ‒ miks me ei räägi tugispetsialistidest?

Väidan, et Eesti riik pole analüüsinud põhjalikult kaasava hariduse senist käiku ja mõju haridusele ja ühiskonnale. Et kõik pole ikka päris korras või nii, nagu riik seda näidata püüab, näitab ka 2023. aastal tehtud uuring. Aga süvanalüüs on ju hädavajalik saamaks aru, kas tee, mida mööda me oleme käinud, on ikka see, mida mööda me ka edasi peaksime liikuma.

Vaatame kaasava hariduse lipulaeva Taanit või Rootsit, kus tehakse või on juba teinud tõsiseid muutusi kaasava hariduse kontseptsioonis. Eestis ei ole hariduses, sealhulgas kaasavas hariduses ka tulevikus kunagi nii palju raha, kui on Iirimaal või teistes jõukates riikides, aga näidata tahame ennast millegipärast sama ilusatena. Kui raha pole ega ei tule, tuleb see kõlava ja selge häälega välja öelda. Mitte teha drastilisi muutusi, öeldes, et meil pole vaja erivajadustega lastele eraldi koole koos õpilaskodudega jne. Neid on vaja, ja väga vaja! Kaasav haridus ei saa toimida nende laste ja perede arvelt, kes seda ei vaja. Ja kui me riigina ütleme, et kaasavat haridust on sellisel moel vaja, nagu me seda praegu anname, siis tuleb leida ka raha eripedagoogide, logopeedide, psühholoogide, abi- ja tugiõpetajate koolitamiseks ja neile väärika palga maksmiseks.

---

Kuidas töötab Tallinna Õppenõustamiskeskus? Igal lapsel on õigus pöörduda abi saamiseks keskuse poole

„Kaasava hariduse põhimõtete rakendumine on tekitanud lasteaedades ja koolides suurenenud teabe- ja abivajaduse erivajadustega lastega töötamisel,“ nendib Tallinna Õppenõustamiskeskuse (TÕNK) direktor Milena Pogodajeva.

Tema sõnul on TÕNK-i töötamise alus põhimõte, et igal lapsel on õigus pöörduda abi ja toe saamiseks nende poole. „Kaasava hariduse rakendamiseks Tallinna haridusasutustes annab TÕNK oma panuse koolitustegevuse kaudu,“ lisab ta.

Pogodajeva sõnul on peamised erivajadused, millega õpilased nende keskusesse pöörduvad, logopeedilist, eripedagoogilist ja psühholoogilist laadi.

„Erivajadusi märkavad spetsialistid haridusasutustes, kes soovitavad lapsevanemal pöörduda TÕNK-i spetsialistide poole nõustamiseks ja lapse hindamiseks,“ selgitab ta.

TÕNK-i spetsialistid koostavad nõustamisest ja lapse hindamisest kokkuvõtte, kus soovitatakse edasisi meetmeid lapse toetamiseks ja võimalikult sobiva tugisüsteemi tagamiseks.

„Kokkuvõte antakse lapsevanemale,“ lausub direktor. „Lapsevanem viib selle kooli või lasteaeda. Vajadusel korraldatakse ühine ümarlaud. Vajadusel käib spetsialist kohapeal last vaatlemas. Koolides käivad kohapeal eksperdid-nõustajad. Ekspertide hulka kuuluvad eripedagoog, psühholoog ja sotsiaalpedagoog. Mõnes koolis võib nõustamine kesta pikemat aega. Koolieksperdid tegelevad oma juhtumitega õppeaasta jooksul.“

Pogodajeva sõnul viibivad koolieksperdid tundides, analüüsivad koos õpetajatega olukorda ja annavad vajalikke nõuandeid õpetajate toetamiseks. TÕNK-i koolituskeskus viib õpetajate toetamiseks läbi koolitusi erivajadustega õpilastega paremini toime tulemise teemal.

Pogodajeva räägib, et kaasava hariduse põhimõtetest arusaamine ja soov seda rakendada toimib kõigis koolides. „Kõigis koolides on loodud süsteemid abi ja toe osutamiseks õpilastele ja olemas HEV-( hariduslike erivajaduste) koordinaatorid,“ selgitab ta. „Kahjuks ei ole ettepanekuid alati võimalik rakendada tugispetsialistide puudumise tõttu. Siin tulebki appi TÕNK. Kuna TÕNK-i spetsialistide hulk on samuti piiratud, jääb lastel osa abist saamata ja kaasavat haridust rakendada ei saa.“

Pogodajeva ütleb, et nõustamise ja esmatasandi abi saamiseks pöördutakse kodulehe www.tonkeskus.ee kaudu. „Pöördujateks võivad olla kõik Tallinna elanikud,“ selgitab ta. „Pöördumise juures peavad olema lapsevanema andmed. Pakume erispetsialistide individuaalnõustamisi, grupinõustamisi, perenõustamisi, esmatasandi abi lastele ja koolitusi õpetajatele. Info selle kohta on meie kodulehel.“

Pogodajeva sõnul viibivad vanemad alati koos lapsega nõustamisel ja osalevad võrgustikus, mis kujuneb lapse abivajadustele vastavalt. „Vahel osutub vajalikuks mitme spetsialisti osalemine võrgustikutöös,“ selgitab ta. „Toimuvad perenõustamised, kus lapsevanemad saavad abi ja tuge. Tehakse ka lastevanemate gruppe laste erivajaduste paremaks mõistmiseks ja nende abistamiseks kodus.“

Pogodajeva toob välja, et alates 2015. aastast kuni praeguseni on TÕNK-i poole pöördunud üle 21 000 abivajaja. „Pöördumised jätkuvad pidevalt,“ lisab ta. „TÕNK-i spetsialistidel on üsna hea koostöö Tallinna haridusasutustega. Linna tasandil hinnatakse TÕNK-i tegevust ja koostöövõimekust. TÕNK on saanud oma tegevuse eest ka piisavalt tunnustust. TÕNK teeb koostööd linnaosade sotsiaalosakondadega ja laste heaolu spetsialistidega, mis tagabki maksimaalse igakülgse toetuse laste murede lahendamiseks.“

Toomas Raag