Kuidas luua ja juhtida innovaatilist kooli? Õppeaasta esimese kahekõne pidasid teist aastat tegutseva Tõrvandi Kooli õppejuht Jonas Nahkor ja kümmekonna aasta eest muutuste teele asunud Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm.

Kohtume Tõrvandi Kooli uhiuues majas. Juba esimesest klassist hakatakse siin insenerioskusi õppima ning aukohal on täppis- ja loodusteadused. 

Tartu Forseliuse Kool oli aastakümneid tuntud legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage ja tema kirjandusklasside järgi. Nüüd on seal sündinud Eesti esimene ahhaalik kool. Kahe õppejuhi vestluses üritamegi välja selgitada, kas kergem on vana uutele rööbastele pöörata või nullist uuega alustada.

Kristi Mumm: Mis on sinu meelest innovaatiline kool? Kas teie kool on innovaatiline?

Jonas Nahkor: Meie kool on uus ja kasvav, sel aastal lisandus 100% töötajaid. Kui värbame inimesi, valime sellised, kes on suutelised õpetamisele nüüdisaegselt lähenema. Niisiis on meil justkui kõik eeldused olla innovaatiline.

Me ei taha teha palju korraga, aga tahame teha julgelt neid asju, mis oleme välja käinud. Meie kooli üks eripärasid on uurimistööde tegemine esimesest klassist. See annab lapsele igal aastal võimaluse esitada küsimus, mille vastus teda päriselt huvitab, ja seda põhjalikult uurida. Õpetaja jaoks on see võimalus ennast arendada.

Meil on esimesest klassist insenerioskuste õppeaine ja paneme lisarõhku tehnoloogilistele oskustele. Selle kõrval on meil isikliku nutiseadme jaoks kasutusel magnetlukustuvad taskud, kus laps oma seadet koolipäeva jooksul hoiustab – seda oli võimalik kiiresti rakendada, sest meil polnud kultuurikonflikti varasema korraga. 

Arvan, et oleme innovatsioonivõimeline kool küll. Kuid kiiresti kasvava kooli puhul tuleb ka vaadata, kui palju innovatsiooni korraga sisse tuua. Tahame hoida kõike lihtsana. Me ei tee mitut asja korraga ega rebi inimesi mitmesse suunda.

Mida sina näed innovaatilise koolina?

Kristi Mumm: Hakkasime kümne aasta eest ahhaalikku kooli looma, kui meil lahutati gümnaasium põhikoolist ja oli vaja traditsioonidega koolile uut nägu. Me pole kunagi mõelnud, et teeks innovatsiooni, vaid seda, mida õppija vajab ja mida peame õppimises-õpetamises muutma, kuhu liigume, millist kodanikku on vaja. 

Läheme süvitsi. Ahhaaliku koolimudeli ehitamisel oleme hoidnud enesejuhtimise, õpioskuste õpetamise süsteemi ja käinud sama sammu. Kogu aeg on fookuses see, mida peame õppimises-õpetamises teisiti tegema, et õppimine muutuks sügavamaks ja mõtestatumaks. Nelja aasta eest muutsime koolikorraldust, meil on nüüd varasemast pikemad tunnid. Valikainete süsteem on ehitatud üles nii, et viiendast seitsmenda klassini on mitme klassi peale valikained. Nüüd on ka nooremates klassides valikained, et õppija õpiks ennast tundma. Kui põhikoolis pole laps saanud valida, siis ei oska ta ka gümnaasiumis-kutsekoolis seda teha. 

Juba töötajate värbamisel anname teada, mis kool me oleme ja et meil iga õpetaja õpib, õpime koos õpiringides. Oleme loonud pardale tuleku süsteemi, mida oleme erasektorist õppinud. Mõte on olla inimesekeskne. 

Õnnestunumaid otsuseid on võtta tööle õppenõustaja. Tema teeb tööd õpetajatega, nii alustajate kui kogenumatega. On mõttepartner. Kuulub juhtkonda, tal on jõudu anda nii suuniseid kui ka olla toeks. Mõte pole olnud teha innovatsiooni, vaid olla õpetajale toeks.

Jonas Nahkor: Meil on õppearhitekt, kelle ülesanne on muuta õpetajatöö efektiivsemaks. Ta pole haridustehnoloog klassikalises mõttes, vaid klassiõpetaja taustaga. Mõtleb läbi, kuidas teha nii, et õpetaja ei kulutaks iga nädal aega mehaanilisele tööle, vaid saaks oma töö efektiivsemaks muuta. Juhtkonna koosolekutel annab ta tagasisidet ja planeerib vaheajaks koolitusi, et aidata õpetaja järgmisele arengutasemele.

Me pole oma kooli kavandades mõelnud innovaatilisest koolist, pole seda sõna kasutanud. Tellime praegu alles esimesi robootikavahendeid, kuigi insenerioskuste õpetamisel on algklassides ka tehnoloogiline suund. Aga keskendume rohkem mõtlema õppimisele. Lähteülesanne on mõtleja treenimine. 

Kristi Mumm: Ehk see ongi innovatsioon, et me ei mõtle uusi vidinaid juurde, vaid sellele, kuidas jõuda õppimises sügavamale. Maailm on ju virvarr. Oleme võtnud fookusesse õpioskuste ja õppimise baasprintsiipide teema, et jõuda sügavamale.

Jonas Nahkor: Millist õpioskust nõuab see sajand?

Kristi Mumm: See on ennustamatu, milliseid oskusi-pädevusi võib tulevikus vaja minna. Aga noor peab oskama õppida, infot töödelda ja omama selleks tööriistu. Meie kooli visioon on kasvatada tuleviku maailma muutjaid. Oleme enda jaoks selle läbi mõelnud. Tahame, et noore väärtused oleks paigas, et ta teaks, kuhu edasi liigub. 

Milline noor võiks Tõrvandi koolist maailma minna?

Jonas Nahkor: Minu enda arengule on kõige rohkem mõju avaldanud eeskujud. Tahan, et meie koolist saaks laps hea eeskuju, et ta näeks õpetajas kirge oma valdkonna vastu. Vaatamegi õpetajat värvates seda, et ta oleks originaalne isiksus. Tahaks luua kooliruumi, kus isikupära saab välja tuua.

Näiteks mulle meeldib, kui õpetaja ei mudi lapse uurimistöös tema küsimust ametlikuks ja täpseks, vaid jääb lapse sõnastuse juurde. Eelmisel aastal oli ühe uurimistöö pealkiri „Kuidas tuleb hallitus?“. Juhendaja jättiski sõnastuse nii, see näitab õpetaja usaldust ja lugupidamist lapse suhtes.

Kristi Mumm: Kui käisime Californias teaduskeskuse ja kooli koostööd vaatamas, sattusime põnevasse kooli, kus juht värbas uusi töötajaid põhimõttel, et nad oleksid huvitavad vestluskaaslased õhtusöögilauas. Tööl olidki eri valdkonna inimesed, kes polnud õpetajaks õppinud. Neile anti juurde pedagoogikateadmisi.

Oluline on eeskuju ja tunne, mille tunnist kaasa võtad. Üks õpilane ütleski kord, et talle aine üldse ei meeldi, aga meeldib tunne, mille ta klassiruumist saab. Õpetaja loob ruumi, kus tahad olla.

Jonas Nahkor: Õpetaja roll on palju laiem kui vaid info edasiandmine. Tähtis on, kuidas õpetaja oma lubadustest kinni peab, kas ta on järjekindel inimene, kelle juurde julged minna ja kellele toetuda. Need nüansid võtab laps ju koolist kaasa. Mul on senini meeles, et kirjandusõpetaja tundis huvi selle vastu, mida ma vabal ajal loen.

Kristi Mumm: Kuidas võiks juhtida innovaatilist kooli? Sa põgusalt juba puudutasid seda teemat.

Jonas Nahkor: Hea juhtimine on see, kui sa ise usud koolikultuuri, mille oled kehtestanud. Kui ma ise ei usuks, et isikliku nutiseadme kasutamist tuleb piirata või et uurimistöö ja pikal vahetunnil õues olemine on olulised, siis juhiksin halvasti ja peaksin mõtteid sundsöötma oma töötajaile, kes ei saaks minu eeskujust innustust. Hea juhtimine on see, kui sa rakendad ellu asju, millesse ise usud, ja suudad neid lõpuni põhjendada.

Aga mis on juhina sinu tugevus? Sul on minust palju pikem praktika.

Kristi Mumm: Minu tugevus on soov ja valmisolek õppida ja kasvada. Olen igalt poolt proovinud tarkust natuke juurde saada. Olen olnud koolijuhtide järelkasvuprogrammis ja haridusjuhtide praktikaprogrammis erasektoris. See oli silmiavav. Andis perspektiivi, et juhtimine on universaalne. Inimesed olid seal hoitud ja palju oli jagatud juhtimist, oli läbi räägitud, milline on organisatsioon. Juhi ülesanne on olla olemas ja luua tingimused, et inimesed saaksid toimetada. Nad ei vaja sellist juhtimist nagu masinad, vaid juhivad end ise ja teavad, mida vajavad. Vahel näiteks seda, et oleks keegi, kellega mõtteid põrgatada ja kes aitab suunda hoida ja sihti seada. 

Meil on õpetajad tiimijuhid, jagatud juhtimine. Igal inimesel peab olema koolis oma asi, mis loob seotust. Tiimijuhi roll on olla oma inimeste jaoks mõttepartner. Õpetajad jagunevad tiimidesse, kord trimestris teeb tiimijuht üksühele vestlusi. Õpetaja vajab partnerlust. Arenguvestlusest üks kord aastas võib väheks jääda.

Ise hindan väga usaldust, mida minu juht mulle annab. Ta näeb, milles tugev olen, ja laseb mul tegutseda. Proovin ise ka oma inimesi usaldada.

Jonas Nahkor: Juhina peadki igas inimeses üles leidma tema tugevuse, selle kuldmuna. Ülesande, millega ta saab särada. Aga kuidas leida need tugevused üles siis, kui grupidünaamika neli etappi on veel läbimata? Ka konfliktifaasid on paratamatud, sest inimesed õpivad üksteist tundma ega ole isoleeritud. Peab ruttu orienteeruma, mis on kellegi roll. Lähtun lihtsuse juhtmõttest. Mida vähem eri suundades tõmmelda, seda kiiremini saavad inimesed sisse elada.

Juhtimises tuleb mingi hetk ka ümber häälestuda. Kui kasvavas organisatsioonis võtad pardale kümneid inimesi, on aasta tööl olnud juba vanad töötajad. Ja kui kool on oma suurusesse ära kasvanud ja on inimesi, kes on 7–8 aastat teekonna kaasa teinud, tuleb säilitada neis tunne, mille pärast me kõik siia tulime: et on uus ja arenev organisatsioon ja igaühel on võimalik leida selles oma koht ja roll. Et seda tunnetust hoida, on vaja hoopis teistsugust juhtimist.

Kristi Mumm: Olen kümme aastat õppejuhi rollis olnud. Kool on kaks korda suuremaks kasvanud. Toona oli õpetajaid 35 ja õpilasi 380, nüüd on õppijaid umbes 640 ja meeskonnas 60 inimest. Vajame teistsugust käekirja. Innovaatiline juhtimine tähendabki inimestest ja nende vajadustest lähtuvat juhtimist.

Ega meil ole kogu aeg Bullerby olnud, kolistame ikka ämbreid ka. Mõne aasta eest tegin sellega vea, et andsin uutele inimestele korraga teada, kuidas me oma majas toimetame, ja eeldasin, et kõik ongi kohe selge. Oleme pikalt tegutsenud õpiringides, kõik õpetajad teavad seda, võtsime uued ka pardale. Aga olime õpiringi teemadega juba teel ja mul jäid uued inimesed toetamata, sest nad olid aasta jagu teistest maas. Nüüd proovime olla paremad. Tänu sellele, et sain aru, et me ei toeta piisavalt uusi inimesi, hakkasime tegema pardale tulemise süsteemi. Tegime kümmekond videoampsu, et nad saaks erinevaid teemasid korduvalt vaadata. Tänu ämbritele oleme saanud kasvada paremaks.

Õpetaja toimetab iga päev noortega. Sihi seadmist ja hoidmist tuleb talle vahel meelde tuletada.

Jonas Nahkor: Kõige parem viis sihti testida on lasta kellelgi võõral õpetajailt, õpilastelt ja lastevanematelt küsida, mis on Tõrvandi Kooli visioon. Kui kümnest vastusest üks on enam-vähem see, mida sina ise ette kujutad, siis on visioon halvasti kommunikeeritud. Juht peab teadma, mida ja miks ta teeb, ning oskama seda selgitada. Kui töötajad ei tea visiooni, siis ei tea nad, millesse peavad panustama. Tuleb suur segadus ja joostakse eri suunas.

Kristi Mumm: Koolides tuleb kogu aeg midagi uut peale. Juba öeldakse, et ei taha rohkem uut. Kas oled sellise suhtumisega põrkunud? Uues maailmas tuleb kogu aeg midagi uut. Meil tuleb kohaneda. Mis sina arvad, kas kui oleme välja kujunenud, siis hoiame joont ega muuda viie aasta jooksul enam midagi?

Jonas Nahkor: Ma pole kunagi loonud illusiooni, et kool saab valmis. 

Vahel olen mõelnud, et vorstivabrikut on lihtne juhtida. Samad sordid, auto toob tooraine kohale, vorstitegu käib ühtemoodi. Aga kui tuleb sõda, tekib toorainekriis, inflatsioon või töötajad streigivad? Siis saad aru, et ükski toode, kui tahes stabiilne ta tundub, ei saa valmis. 

Kooli tuleb ju igal aastal sada uut last. Kool on hüpermuutuv organisatsioon.  

Kristi Mumm: Kas tänapäeva koolis on siis oluline, et õpetaja ja õpilased oleks muutustega kohanejad? (Muigab – S. P.)

Jonas Nahkor: See on liiga lihtne kas-küsimus!

Kristi Mumm: Me ei jõudnudki täna rääkida sellest, kas lihtsam on käivitada uut kooli või luua vanale uut nägu. Kuigi tahaks öelda, et väljakujunenud organisatsioonis on raske uuele teele asuda ja sammuda, on mõlemal juhul oma võlud ja vaevad.

Jonas Nahkor: Väljakujunemata organisatsioonis on palju uusi inimesi, kes alles kohanevad. Ei saa kohe panna kõiki tulesid vilkuma ja öelda, et on kümme asja, mida me teeme. Pead valima, aga see on aidanud meil orienteerida end kindlatele teemadele. 

Väljakujunenud organisatsioonis on ehk isegi olulisem mingi kindla teemaga süvitsi minna ja seal püsida. 

Kristi Mumm: Juba kujunenud organisatsioonis on sambad, millele toetuda. Kui tahad muutust, siis miks-küsimus peab inimesi hästi selgelt veenma. Vaja on suurt ressurssi ja tööd, et üldse teele minna ja n-ö usku muuta. Aga alustavas organisatsioonis hakkate igas asjas koos oma „miksi“ looma.