Juba mõnda aega on arutletud lapse päevaune pikkuse ja vajalikkuse üle lasteaias. Parasjagu on koostamisel uue alushariduse seadusega kaasnev õpikeskkonna määrus, milles antakse lasteaedadele juhiseid päevakava koostamiseks. Mis vanusest võiks lapsel olla võimalik une ja vaikse tegevuse vahel valida? Mille järgi seda piiri seada ja kes seda tegema peaks?
Unenõustaja Kene Vernik: „Lõunauni lasteaias hakkab mõjutama lapse ööune kvaliteeti“
Praegu kehtivas määruses on kirjas, et lapsel peab olema võimalus valida une ja vaikse tegevuse vahel alates 4. eluaastast. Unenõustaja Kene Vernik soovitab nihutada vanusepiiri ettepoole. Temaettepanek on võimaldada kuni kolmeaastastele lasteaias kuni kaks tundi uneaega või vaikset tegevust ning 3–7-aastastele kuni ühe tunni pikkune lõunauinak või vaikne tegevus. „Tunnine uinak on aiarühma lastele täiesti piisav, pikem lõunauni hakkab juba liigselt ööund mõjutama. Ka vaikse tunni tegevused tuleb määruses lahti kirjutada, sest paljudes lasteaedades ei teata, mida need sisaldavad. Vaikne tund ei tähenda seda, et lapsed on voodis pikali ja mängivad oma mõtetega,“ rõhutab ta.
Unenõustaja selgitab,et 3–4-aastastest lastest 60% ei vaja enam päeval und. Tema sõnul on lapsel, kes lasteaias päeval sügavalt magab, ilmselgelt kas liiga lühike või kehva kvaliteediga ööuni, millega tuleb tegelda. Kohe, kui laps enam lõunauinakut ei tee, muutub ka ööuni pikemaks.
Aastatel 2018–2019 tegi Kene Vernik une teemal magistritöö, kus küsitles 500 last 22 lasteaiast. „Muuhulgas küsisin, mis kell laps õhtul kodus magama läheb. Tulemustest tuli selgelt välja, et lapsed, kes päeval magasid, jäid õhtul magama kella 21–23 vahel, ning need, kes päeval ei maganud 20–21 vahel.“
Kene Vernik räägib, et paljud vanemad on talle kirjutanud ja kurtnud, et kuigi neil on lasteaiaga kokkulepe, pannakse laps päeval ikka voodisse. „Lõpuks laps uinubki, ka mina ise uinuks, aga on absurdne, et vanema sooviga ei arvestata,“ pahandab ta. „Kui vanem ütleb, et laps enam ammu lõunaund ei maga, ei tohi teda voodisse panna. Lasteaias on ruume, kus vaikselt tegutseda, küll ja küll.“
Ta meenutab, et viis aastat tagasi uuringut tehes oli 22 lasteaiast vaid kaks sellised, kus laps, kes ei uinunud, tohtis üles tõusta. Ülejäänud lasteaedades hoiti lapsi kogu ettenähtud aja voodis. „Käin lasteaedades üsna tihti ja tean, et Eestis on praegugi lasteaedu, kus lapsed peavad olema 2–2,5 tundi voodis. Samas ei maga ükski nelja-aastane kodus enam ammu lõunaund, nagu ka suvel puhkuse ajal. Minu arvates ei peaks 4–5-aastast last lasteaias üldse pikali panema ja 5–6-aastaste magama panemine tundub lausa piinamismeetodina – et lastest lahti saada, paneme nad magama. See ei ole õige! Iga lapse unevajadus on individuaalne ja lasteaed peab sellega arvestama.“
Unenõustaja möönab, et lasteaedu, kus uneaja pikkust on lühendatud, tuleb iga aastaga juurde. „Aga neid lasteaedu on siiski veel vähe, kus vanem saab otsustada, kas tema laps lõunaund magab. Ma ei ole näinud ühtki juhtumit, et pärast seda otsust oleks lapsega kõik halvasti. Pigem vastupidi.“
Kene Vernik nõustub, et Eestis on lasteaiapäevad liiga pikad ja seda tuleks muuta. „Peaksime jõudma selleni, et laps tuuakse hommikul lasteaeda kell 8, veel parem kell 9 ja talle tullakse järele 16–17 ajal,“ kinnitab ta. „Inglismaal, Prantsusmaal ja Hispaanias näiteks alustavad nelja-aastased õppetööga kell 9 ja on kell 14 vabad. Norras lõpeb laste päev kell 16–17. Ühelt poolt on tore, et Eestis ei meenuta lasteaed kooli ja lastele jäetakse palju mängimise aega, teistpidi on laps liiga pika päeva lasteaias. Vanematel ei tohiks olla võimalust hoida last lasteaias hommikul kella 7-st õhtul kella 6-ni. Eestis lähtuvad täiskasvanud ainult enda tegemistest ja vajadustest, lapse vajadustele absoluutselt ei mõelda. Tulebki alustada sellest, et anda lastele õige päevakava, mis on olnud vale juba sada aastat, ning mitte ainult vanematel, vaid ka tööandjatel tuleb end selle järgi kohandada. Tean, et on riike, kus antakse vahetustega töötavatele lapsevanematele tund-kaks lõunapausi, et nad saaksid lapse lasteaiast ära tuua. Pärast seda hoiavad last hoidjad või sugulased. Eestis elavad pered lahus ja sugulastega ei suhelda, seegi võiks muutuda! Kümme tundi last lasteaias hoida ei ole normaalne, mis mõtet on sel juhul üldse last saada!“
Eesti Lasteaednike Liidu juhatuse liige Anneli Laamann: „Laps, kes paneb pea padjale ja kohe uinub, vajab und“
Tabasalu Teelahkme lasteaia direktor ja lasteaednike liidu juhatuse liige Anneli Laamann tutvustab lasteaednike seas tehtud veebiküsitlust, millele vastas üle 1500 õpetaja ja lasteaiatöötaja. Suurem osa neist leiab, et kõik kuni viieaastased lapsed peaksid lasteaias magama ning moel või teisel on rahulik puhkeaeg päevas ka koolieelikutele vajalik.
„Nii suure õpetajate hulga kohta ei saa öelda, et nad kõik on mugavustsoonis ega soovi midagi muuta. Pigem peegeldab nende arvamus seda, mida nad lastega päevast päeva töötades näevad,“ kinnitab Anneli Laamann. Tema sõnul tulebki lähtuda lapsest. „Vanem ei saa nõuda, kas ja kui kaua laps lasteaias magab. Selle otsuse peavad tegema vanemad ja lasteaed lähtuvalt lapse vajadusest koos.“
Õpetajate hinnangul vajab enamik lapsi lõunaund, sest nende päevad lasteaias on kohati pikemad kui vanemate tööpäevad. On lapsi, kes tuuakse lasteaeda hommikul kell 7 ja viiakse ära siis, kui lasteaed suletakse.
Paljudes lasteaedades on rühma käsutuses ainult üks tuba, kus tehakse õppetegevusi, süüakse, magatakse, mängitakse – saginat ja lärmi on päeva jooksul palju. Lapsel on vaja ka sellist aega, kus ta saab oma mõtetega üksi olla, ning isegi kui ta ei maga, nautida rahu ja vaikust, kuulata unejuttu, või rahustavat muusikat.
Samas arvestavad lasteaiad ka nende lastega, kellel und ei tule. „Vaevalt on veel lasteaedu, kus hoitakse last voodis kella kolmeni kinni,“ arutleb Anneli Laamann. „Paljud majad on juba päevakavas puhkeaega lühendanud ja korraldanud nii, et kes ärkab, tõuseb vaikselt üles ja läheb teise tuppa, saali, loovustuppa, koridori või mõnda teise ruumi mängima.“
Anneli Laamanni sõnul on Soomes ja Rootsis vanematel palju õigusi, aga seal on ka lasteaiapäevad lühemad. „Rootsis käies nägime, kuidas pooleteiseaastane tohtis vanema korraldusel magada vaid 15 minutit. Õpetajad võtsidki mudilase voodist üles, õhtul see laps õues ainult nuttis. Ka Eestis on lasteaedu, kus otsitakse kõikvõimalikke alternatiive, et lapsed ei magaks. Õpetajad kardavad isegi öelda sõna „magamine“, räägitakse puhketunnist ja pikutamisest. Ja siis kuulemegi sellistest juhtumitest, et nelja-aastane läheb päeval hambaarsti juurde ja uinub kohe, kui tooli istub, sest on väsinud. Peame vaatama ka seda, kui pika päeva laps lasteaias on. Laps, kes paneb pea padjale ja kohe uinub, vajab järelikult lõunaund, muidu ta jätaks selle ju ära. Sellisel juhul on raske uskuda, et vanem lapsele lõunaund keelates lapse vajadusega arvestab.“
Õpetajate arvates tuleb selgeks rääkida seegi, kes selle otsuse teeb, et laps ei maga – kas laps ise, lapsevanem, õpetaja või sünnib kokkulepe täiskasvanute koostöös. Eelkooliealine laps ei ole veel võimeline ise otsustama. Tihti vaatab, mida teeb sõber – kui sõber ei maga, ei maga tema ka, isegi kui silmi tuleb jõuga lahti hoida. Ka päevad on erinevad – näiteks metsamatkalt tulles on lapsed nii väsinud, et avaldavad ise soovi pikutada ja puhata.
Veel valutavad lasteaiaõpetajad südant laste pärast, kes veedavad lõviosa päevast lasteaias ja kellel oma vanematega koosolemiseks aega ei jäägi. Selle tõttu kannatavad nii lapse vaimne tervis kui ka pere omavahelised suhted.
Alushariduse Juhtide Ühenduse juhatuse esimees Heda Kala: „Lasteaed ei pea arvestama ainult vanema soovi, vaid lähtuma lapse vajadusest“
Tartu Meelespea lasteaia direktori ja Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse juhatuse esimehe Heda Kala sõnul tuleb jätta lasteaia juhile otsustusvabadus, sest olukorrad on erinevad. „On lasteaedu, mis töötavad hilja õhtuni, on igasuguse elukorralduse ja vajadustega peresid. Lasteaed ei pea arvestama ainult vanema soovi, vaid lähtuma lapse vajadusest. Ka lastekaitseseadus ütleb, et kõigis last puudutavates otsustes tuleb esikohale seada lapse huvi. Kui vanem nõuab, et laps lasteaias ei magaks, aga õpetajad näevad, et ta vajab und, tuleb sellest perevestlustel rääkida ja ühiselt lapsele sobivaim lahendus leida.“
Tartu Meelespea lasteaias lähevad kõik lapsed pärast lõunasööki voodisse ja õpetaja loeb neile unejuttu, mille jooksul enamik lapsi uinub. Kodukord näeb ette, et kui laps magama ei jää, võib ta üles tõusta ja rühmas vaikselt tegutseda. Ärkamiseks ei pea ootama mingit kindlat kellaaega – kui laps on piisavalt puhanud, tõuseb ta üles, käib potil ära ja läheb mängima.
Heda Kala ütleb, et kuna laps on päev otsa suures kollektiivis, peab ta saama puhata. „Näeme ju, et kui õuest tullakse, jäävad mõned väiksemad lapsed juba söögilauas tukkuma, sest on nii väsinud. Teaduslikult on uuritud, et koolieeliku unevajadus on ööpäevas 12–13 tundi. Laps, kes ärkab hommikul kell 6–7 ja lasteaias päevaund ei maga, peab õhtul kell 7–8 voodisse minema. Seepärast on oluline teada, millal laps hommikul üles tõuseb ja õhtul magama läheb ning kuidas see magamaminek toimub. Kui laps end õhtul mürades või ekraani vaadates üles kütab, magabki ta rahutult. Enamasti pole vähese ööune põhjuseks tõsiasi, et laps lasteaias puhkab, pigem saab nii mõnigi laps lasteaias paremini välja puhata kui kodus.“
Lasteaiajuhtide seisukoht on Heda Kala sõnul, et lapse päev on tervik ja üle tuleks vaadata kogu päevakava. „Eestis on lapse päev lasteaias liiga ära korraldatud ning vähe on vaba mängu aega, mille käigus arenevad just mänguoskus ja loovus.“
Lasteaedade kogemused
Tartu Kivikese lasteaed läks uuele töökorraldusele üle aprillist, räägib direktor Laimi Stallmeister. Kene Vernik käis lasteaias õpetajaid ja vanemaid koolitamas ja tema näpunäidete põhjal pandigi uus päevakava paika. Seni oli puhkeaeg kl 13–15, nüüd on see aiarühmadel 13–14 ja sõimerühmadel 12.30–14. Lisaks on lasteaias n-ö vaikne rühm, kuhu lähevad need lapsed, kes lõunaund ei maga.
Direktor räägib, et pidi omalt poolt muudatuste tegemiseks survet avaldama, sest 90% õpetajatest sellega nõus ei olnud. „Näen õpetajate pealt, et nende harjumus sai suure löögi. Nad ei soovinud muuta asju, millega olid aastakümneid harjunud. Vastu ei olnud nooremad õpetajad, eriti need, kelle enda lapsel on uneprobleem.
Kui mõni lapsevanem kurtis, et lapse ööuni on sassis, ja soovis, et laps oleks vaikse tunni rühmas, siis õpetajad ka proovisid. Olen seda meelt, et iga lapse unevajadus on individuaalne, ja pooldan, et juba 3. eluaastast alates oleks võimalik valida magamise ja vaikse tegevuse vahel. Isegi mõni sõimerühma laps, kelle ööuni on korras, saab lasteaias ilma magamata hakkama. Mõistan kõiki neid vanemaid, kuna olen ka ise lapsevanemana oma kahe lapse unega hädas olnud.“
Laimi Stallmeisteri sõnul sõime- ja 3–4-aastaste rühmas enamik lapsi siiski magab. Ta ütleb, et märgatavalt hakkab mittemagajate arv tõusma alates 4. eluaastast. Ühes 5–6-aastaste rühmas ei maganud terve rühm, välja arvatud üks laps, kelle vanem seda soovis.
„Mina arvan, et lapsevanem tunneb oma last kõige paremini ja on pädev lapse une teemal kaasa rääkima,“ kinnitab direktor. „Siiski on üksikuid vanemaid, kes ei suuda kodus lapsele korralikku ööund tagada, ometi nõuavad, et laps lasteaias ei magaks. Nendega suhtlen ma ise.“
***
„Meil läheb juba kolmas aastauue süsteemi järgi, ütleb Tartu Tähtvere lasteaia direktor Aino Sillamaa. „Õpetaja hakkab kell 13 unejuttu lugema ja seda kuulavad kõik lapsed, kusjuures unejutud on meil pikemad. Lapsed, kes ei maga, lähevad pärast jutu kuulamist teise ruumi, kusjuures mõni laps jääb jutu ajal põrandal olevale madratsile ka magama.“
Voodis olemise aeg on direktori sõnul maksimaalselt üks tund ja 15 minutit ja kell 14.30 hakatakse rahulikult üles tõusma. 149 lapse seas on neid , kes ei maga 24, erirühmade majas magavad kõik.
Aino Sillamaa selgitab, et mittemagajate rühma saamiseks ei piisa vanema soovist, vaid see otsustatakse lapsevanema, rühmaõpetaja ja tugispetsialistide koostöös. Sellesse rühma jõuab laps vaatluste, vestluste, katsetuste ja vajaduste hindamise tulemusena.
„Meil on olnud mitu juhust, kus vanem soovib, et last päeval magama ei pandaks, aga nädala jooksul selgub, et ta siiski vajab und,“ räägib direktor. „Vanemad ei kujuta hästi lapse päeva lasteaias ette. Oleme näinud, kuidas väsinud laps muutub pärastlõunasel ajal lausa pööraseks. Õpetajad annavad vanemale ausat tagasisidet ja ühiselt jõutakse otsusele, et on parem, kui laps magab. Ühe perega oli kokkulepe, et laps lasteaias ei maga ja ta pannakse kodus õhtul kell 8 magama. Laps rääkis, et enne kella 10–11 ta kunagi voodisse ei lähe ning tohib õhtul arvuti ja telefoniga mängida. Ebaregulaarne unerütm ei ole alati tingitud lasteaias magamisest, vaid kodusest elukorraldusest. Lapsevanemalt nõuab lapse õigel ajal voodisse saamine väga suurt järjekindlust.“
Aino Sillamaa lisab, et õnneks ei ole lastevanemad massiliselt soovi avaldanud, et laps lõunaund ei magaks. „Meie õpetajatel on vanematega väga hea koostöö ja seda teemat on arutatud ka hoolekogus. Eelkõige peame lähtuma ikkagi lapsest. Võtmesõna on paindlikkus.“
***
„Mina olen rohkem kui 100% kindel, et vähemalt 5. eluaastani vajab iga laps lõunaund, me ju näeme lasteaias, kui hästi nad magavad,“ kinnitab Palamuse Nukitsamehe lasteaia direktor Marika Merusk. „Elame maal ja paljud lapsed peavad ärkama juba enne kella seitset, et vanemad jõuaksid Tartu suunal tööle. Koole ja lasteaedu on ju liidetud ja kokku tõmmatud, mistõttu peredel on pikem maa sõita, et lapsed lasteaeda ja kooli viia. Maja on lahti kella kuueni ja kaugemalt tulijad jõuavadki lastele järele vahetult enne sulgemist.“
Tema arvates peavad ka koolieelikud mingi aja voodis olema ja puhkama, sest lapsed toimetavad terve hommikupooliku õues ja väsivad ära. „Jah, last pole vaja piinata, kui uni ei tule. Igas rühmas on 3–6 last, kes ei maga. Kui uni pole tulnud, võtame lapsed üles ja nad saavad aatriumis mängida. Aiarühmadel on vaikne tund kl 13–14.30 ja sõimerühmal 13–15 ning suurem osa lapsi magab. Mõni laps magaks kauemgi, kõik sõltub lapsest. Kui kodus pole korda majas ja laps istub õhtul ekraani taga, teeb see ta ärevaks ja uni ei pruugi tulla poole ööni välja.“
Kõige parem oleks muidugi, kui lasteaiad oleksid avatud alates kl 8–9 hommikul ja mitte kauem kui 17-ni õhtul. Mis siis oleks viga elada! võtab Marika Merusk jutu kokku. „Aga vanemate tööpäev algab palju varem. Me ei saa Rootsi süsteemi üks ühele üle võtta, vaid iga lasteaed peab leidma enda jaoks parima variandi, lähtuvalt lastest, peredest, elukorraldusest, elukohast.Lasteaed peab perede vajadusi arvestama ja seadusi tuleks teha talupojamõistusest lähtudes.“
***
Muhu lasteaia Munuke direktor Reet Hobustkoppel usub, et kui laps on saanud öösel une täis magada, ei ole tal päevaune järele vajadust. „Aga laps, kes hommikul kell pool seitse üles ärkab ja lasteaiast õhtul kell kuus koju viiakse, ju und täis ei saa! Ta peaks siis õhtul juba pool kaheksa voodisse minema, aga millal ta siis oma perega koos saab olla?Koju jõudes hakkab ema alles süüa tegema, vaatab suuremate laste õppetükid üle, laps saab õdede-vendadega mängida ja möllata,“ arutleb direktor.
Ta räägib, et on ka rühmaõpetajana töötanud. Ühel aastal otsustasid nad paarilisega maikuus, et kuna koolieelikute rühma lapsed magada ei taha, teevad nad ühe sellise nädala, kus käiakse väljas, matkatakse, tegutsetakse, mängitakse, ja keegi ei maga. „Sellest tekkis nii suur kaos, lapsed läksid väsimusest nädala lõpuks pahuraks ja riiakaks, et me otsustasime – ei iial enam. Üks päev nädalas võib proovida, rohkem mitte,“ meenutab direktor.
„Lasteaias peab puhkeaeg olema, see ei tee kellelegi halba. See, et kodus laps ei maga, pole põhjendus. Kodus ei väsi ta ka niimoodi ära ning saab võtta omale mõne vaikse hetke, et omaette olla. Aga lasteaias pole see võimalik. Oleme võtnud need lapsed üles, kes magama ei jää, ja nad võivad toimetama hakata. Aga selle aja, kui õpetaja lastele unejuttu loeb ja unelaulu laulab, on lapsed vaikselt teki all, et kehale ja silmadele-kõrvadele puhkust anda. Enamik lapsi uinubki juba unejutu ajal.
Reet Hobustkoppel ütleb, kõiki neid puhkeaja arutelusid kuulates tekib tal küsimus, kas tõesti enam midagi muud otsustada ega ära korraldada pole. „Vanemad on nõus tegema kõike, mida laps nõuab. Aga mõelgu natuke kaugemale. Kui mina saaksin mõne määruse vastu võtta, siis esimene oleks see, et pooleteiseaastane laps ei peaks veel lasteaeda tulema. Kolmeaastaselt on ideaalne aeg tulla, pooleteiseaastaselt võiks tulla ainult see laps, kelle vanematel tõesti muud väljapääsu pole.“
Haridus-ja teadusministeeriumi kommentaar
Heli Mäesepp, HTM-i alushariduse valdkonna peaekspert
Alusharidusseaduse jõustumisega muutub praegu kehtiv määrus „Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale“ kehtetuks. Seetõttu koostavad haridus- ja teadusministeerium ja sotsiaalministeerium „Õpi- ja kasvukeskkonna nõuete“ määruse eelnõu, kus lastehoidudele ja lasteaedadele antakse juhiseid päevakava koostamiseks.
Haridusministeerium korraldas laste puhkeaega reguleeriva sätte sõnastamiseks laiema ümarlaua, kuhu olid kaasatud Regionaalministeeriumi, Eesti Lasteaednike Liidu, Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse, Eesti Lastehoidude Liidu, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Eripedagoogide Liidu, Eesti Haridustöötajate Liidu esindajad, lastepsühhiaatrid, psühholoog ja unenõustaja Kene Vernik.
Haridusministeerium ja sotsiaalministeerium lähtuvad puhkeaega reguleeriva sätte sõnastamisel lapsest ning tema vajadustest. Peame igati mõistetavaks, et une- ja puhkeaja vajadus on individuaalne ning riiklikku ranget reguleerimist ei ole siinkohal paslik seada. Määruse sõnastus ei ole veel lõplik, kuid soovime sättesse jätta paindlikkuse, mis tagaks kõikide laste heaolu.
Oluline on meeles pidada, et lapse arengu toetamine lasteaias peab tuginema lapsevanema ja õpetaja usalduslikule koostööle.
Päevaunest perearsti pilguga
Le Vallikivi, Jürgensoni perearstikeskuse perearst
Perearstina näen iga päev, et iga lapse unevajadus ja unerütm on väga individuaalne ning öökullid ja lõokesed on tõepoolest olemas.
Väga palju oleneb ka sellest, milline öö ja päeva rütm lapse kodus valitseb ja kas seda üldse eksisteerib.
Kui vanemad viivad lapse kollektiivi, peavad nad arvestama, et seal ei saa iga maimukese söögi-, joogi-, une- ja lähedusvajadusega päris eraldi arvestada. Rühmas peavad siiski kehtima üldised ja mõistuspärased piirid ja reeglid.
On väga asjakohane, et keset päeva on lasteaias väike uinak ja kes ei maga, see vaikselt pikutab või mängib. Kui laps on kodus harjunud pideva stimulatsiooniga kas nutiseadme või multikate näol, võib ootamatu vaikusega harjumine teda loomulikult šokeerida. Ka sellest, kui lapsevanem on raskest tööpäevast väsinud, aga lõunauinakut teinud laps reibas ja aktiivne, võib tekkida ebakõla. Kui õhtune magamaminek on aga juba varasemalt olnud problemaatiline, on selles ju väga lihtne süüdistada lasteaias tehtud uinakut.
Tegelikult ei tahaks ma perearstina sellistesse teemadesse üldse sekkuda. Tundub, et tänapäeval on igast lapse kasvamise teemast tehtud mingi raketiteadus: mida maimuke peab sööma, kuidas maimukest potitada, kuidas ta magama panna ja üles äratada jne. Arusaadav, et lapsevanema keskmine vanus on tõusnud ja ta soovib kasvatusprotsessi kõigile osadele läheneda teaduslikult ja analüütiliselt ning pidevalt sooritada ohuhinnangut. Samuti puudub suurel osal neist eluline kogemus väikelastega koos kasvamisest, sest õdesid-vendi peredes enam nii palju pole ning suguvõsati ei kasvata ka nii tihedasti koos, mistap jääb sageli vajaka tervest mõistusest ja talupojatarkusest. Vanem käitub maimukesega nii, nagu oleks ta saanud kalli kodumasina ilma kasutusjuhendita, mistõttu on ta nõus igasugustele unenõustajatele ja imikuujutajatele välja käima üüratuid summasid, et need tema lapse selliseks remondiks, nagu üks „normaalne“ laps käib. Ka sotsiaalmeedia teeb palju selleks, et kujutada lapsekasvatamist kui lõputut eneseohverdust ja hädaorgu.
Vanamoodsa arstina olen siiski seisukohal, et need ei ole meditsiinilised teemad ning sõltuvad paljuski kultuurikontekstist ja ühiskondlikest kokkulepetest. Isiklikult arvan, et väike keskpäevane lõunasöögijärgne siesta teeks meist kõigist palju paremad inimesed. Ka täiskasvanutest, lastest rääkimata.
Lisa kommentaar