Kuigi juba 2010. aastast kehtib seadus, et neljandast eluaastast võib laps lasteaias valida une ja vaikse tegevuse vahel, on see teema alles viimasel ajal tõsisemalt päevakorda tõusnud. Nimelt vaadatakse seoses uue alushariduse seaduse tulekuga just praegu üle ka aegunud rakendusaktid ja antakse välja uus määrus juhistega laste puhke- ja uneajale.
Kui unenõustaja Kene Verniku arvates peaks lõunaune asemel vaikse tegevuse saama valida juba ka sõimerühma lapsed, siis lasteaiaõpetajad, kes lastega päevast päeva rühmas kokku puutuvad, on praktikutena teist meelt. Uneaja küsimuses korraldas lasteaednike liit lasteaiatöötajate seas ka küsitluse, millele tuli 1523 vastust.
Tulemused olid üllatavad. Vastajatest vaid viiendik, 20% leidis, et praegu kehtiva määruse sõnastus on sobiv. Tervelt 58,8% vastanuist sooviks seda vanusepiiri edasi nihutada ning arvab, et valikuvõimaluse une ja vaikse tegevuse vahel saab anda viie- ja kuueaastastele lastele. 16,5% vastas, et lasteaias peaksid lõunaund magama kõik lapsed, ning vaid 1,3% ehk 20 vastanut oli seda meelt, et sõltumata vanusest ei pea laps lasteaias magama.
Seega on lasteaednike küsitlusele tuginedes ilmselt veel vara voodeid lasteaedadest välja viia, kuigi osas rühmades seda juba tehakse.
Õpetajad on nõus, et uneajale ei tohi läheneda jäigalt, nagu seda tehti aastakümneid tagasi, mil lapsed pidid mitu tundi voodis lebama ning range pilguga kasvataja valvas, et kõik oleksid hiirvaikselt ega liigutaks. Kunagiste kasvandike meenutusi kuulates selgub aga seegi, et karmist kontrollist hoolimata tehti kõige suuremad koerustükid lasteaias siiski just vaikse tunni ajal.
Samas ei saa õpetajate sõnul eirata tõsiasja, et lasteaiapäevad on pikad ja tihedad, mistõttu lõunane puhkeaeg on lapse jaoks hädavajalik ning suur osa lastest sel ajal ka uinub.
Lasteaiad juba arvestavad lastega, kellel und ei tule, ja pakuvad neile võimalust vaikselt tegutseda. Otsus, et laps ei maga, ei sõltugi niivõrd lapse vanusest, kuivõrd tema vajadustest, ning selle saavad teha üksnes vanemad ja õpetajad koos. Paindlikkus ja koostöö on siinjuures kaks kõige olulisemat märksõna ning õiguskantsleri ja kohtu kaudu neid küsimusi lahendama ei peaks.
Kindlasti tuleb meeles pidada ka seda, et suures lastekollektiivis ei saa iga lapse vajadustega eraldi arvestada, vaid tuleb lähtuda rühma reeglitest. Individuaalset kohtlemist soovides on ehk õigem laps hoidjaga koju jätta.
Lisa kommentaar