On leitud, et reaalainete õpetajate töötasu tõstmine võib vähendada nende ametist lahkumise määra. Eesti õpetajad seda mõtet heaks ei kiida või vaikivad. 

Arenguseire Keskuse ekspert Eneli Kindsiko tõi (5. septembril ERR-i portaalis) matemaatikaõpetajate puuduse lahendamise võimalusena välja õpetaja töötasu diferentseerimise lähtuvalt õppeainest. Ehk õpetajate töötasu võiks diferentseerida sõltuvalt ainest, mida nad õpetavad. 

„Matemaatika ja reaalainete õpetajatele tuleks pakkuda konkurentsivõimelist palka, mis peegeldab nende töö keerukust ja vastutust,“ kirjutas Kindsiko.

Traditsiooniliselt on õpetajate töötasu diferentseeritud töötatud aastate ja hariduse alusel, eeldades, et kõikide ainete õpetamine on ühesuguse raskusastme ja koormusega. Samal ajal on leitud, et töötasu tõstmine reaalainete õpetajatele võib vähendada nende ametist lahkumise määra.

Paljudes riikides on kasutusele võetud poliitika, et matemaatikaõpetajatele ja teistele riigieksamiainete õpetajatele makstakse kõrgemat töötasu eelkõige koolides, kus on suur hulk kehva sotsiaalmajandusliku taustaga lapsi.

Mida arvavad sellest ettepanekust Eesti õpetajate esindajad?

Heiki Haljasorg, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige

Turumajanduse reeglid kehtivad osaliselt ka hariduses. Kui ikka õpetajat või kvalifikatsioonile vastavat õpetajat klassi ette panna ei ole, siis mingi raha eest on võimalik õpetaja ikkagi leida, ka kvalifikatsioonile vastav.

Näiteks Narva leiti eestikeelseid kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid suurema palga abil pisut hõlpsamalt. Ja eks ka tavalistes Eesti koolides leitakse puuduolevaid õpetajaid suure tahtmise korral sama moel.

Minu meelest võiks koolide palgafond sõltuda kvalifikatsioonile vastavate õpetajate osakaalust: mida rohkem kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid, seda suurem palgafond. Ühtlasi tähendab see, et praegu koolis töötavad õpetajad oleksid rohkem motiveeritud lõpetama oma magistriõpinguid ja taotlema õpetajakutset.

Eksamiainete õpetajate koormus on vaieldamatult suur. Ja kuna kõik õpilased teevad matemaatika- ja eesti keele eksami 9. ja 12. klassis, võiks neid klasse õpetavate matemaatika- ja eesti keele õpetajate normkoormus olla 18 tundi. Kui õpetaja eksamiainet (ainet, milles terve klass või suurem osa klassist eksami teeb) ei õpeta, võiks tema koormus olla normkoormus ehk 21 tundi, sõltumata õppeainest.

Samas napib ka füüsikaõpetajaid, logopeede, eripedagooge ning valikainetest tehakse väga palju ka inglise keele eksamit. Siingi tuleb midagi ette võtta.

Riigi ülesanne peaks olema tekitada olukord, kus kõikide aineõpetajate kohtadele oleks konkurents. Praegu koolis, eriti mõnes õppeaines, kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid napib. Riigikogusse meil ju kandidaate jagub, pole nii, et konkurentsi pole või kohad jäävad täitmata. 

Krista Saadoja, Õpetajate Ühenduste Koostöökoja kõneisik 

Töötasu diferentseerimise võimalusi on mitmeid ja peamiselt võiksid need jääda koolijuhi ja kohaliku omavalitsuse otsustada. Ebavõrdsuse tekitamine meie niigi väheste õpetajate seas ei ole mõistlik.

Keerulise olukorra lahendus oleks inimsõbralike töötingimuste loomine. Koormus peaks võimaldama tunde ette valmistada, töid parandada, andekatega tegeleda – kõike seda tööaja jooksul. Õpetus toimugu väikestes gruppides. Kooli juhtkond seisku oma õpetajate eest ning säästku/kaitsku neid „õpetlike“ vanemate eest. Õpilastele on liiga palju vabadust antud, kuid kahjuks nad ei tea, mis on nende kohustused. 

Ingrid Prees, Õpetajate Ühenduste Koostöökoja juhatuse esimees

Kui diferentseerida õpetajate palkasid nii, et riigieksamiainete õpetajate palk on suurem kui teistel, siis tekitab see õpetajate seas pahameelt ja tülisid. Kõik õpetajad teevad oma tööd südamega ning panustavad endast 200 protsenti. (Tahaks loota, et see nii on!) Suurem palk ei motiveeri alati rohkem pingutama ja panustama. 

Kõik on kinni inimeses. Läbi aastate on olnud õpetajaid, kes ei mõtle pingsalt ainuüksi palganumbrile, vaid tunnevad iga keharakuga muret selle üle, kas loodrist või puupeast Mihkel/Mari ikka sai teemast aru. Kui ei saanud, siis istuvad nad temaga oma vabast ajast veel pikki tunde koolimajas. Nad teevad seda missioonitundest.

On tõsi, et õpilasi on klassis palju ja õpetaja ei jõua iga abivajajani. Ka tubli ja andekas laps vajab tähelepanu, ehk isegi teistest rohkem, sest kui tal on tunnis igav, siis tema teadmised ei arene – ta ei pinguta, sest ei näe sellel mõtet.

Õpilaste õpetamine väiksemates rühmades nõuab lisaraha ja -õpetajat. Olukorras, kus meie haridus praegu on, ei ole valgust tunneli lõpus veel näha – uusi õpetajaid ei tule lihtsalt nii kiiresti peale. Kui nad ka õpivad õpetajaks, siis kooli tööle asuvad vähesed.