10. oktoobril tähistatakse kogu maailmas vaimse tervise päeva. Pea igas koolis õpib mingi diagnoosiga lapsi nii suurtes kui ka eriklassides. Kuidas kaasõpilased neisse suhtuvad ning milline roll on hoolivuse ja empaatia kasvatamisel kodul ja koolil? Sõna saavad Loo Keskkooli eesti keele ja kirjanduse ning väikeklassiõpetaja Evelin Vaksmann ja sotsiaalpedagoog Maria Rozanova.

Kas erivajadusega õpilasele sobib paremini suur klass või eriklass? 

Maria Rozanova: Kui on tegu keerulisema erivajadusega, sobib paremini eriklass. Seal on õpilane üksinda või paari õpilasega väikeses rühmas, õpe on personaalsem ning ta tunneb end mugavamalt ja turvalisemalt.

Evelin Vaksmann: Sotsialiseerumisele mõeldes on parim variant, kui õpilane on suure klassi nimekirjas, aga osa aineid õpib väikeses rühmas. Lapse jaoks on oluline kuuluda kollektiivi, osaleda ekskursioonidel ja õppekäikudel, olla klassipildil.

Seitse aastat tagasi, kui ma väikeklassiõpetajana alustasin, oli Loo koolis üksainus väikeklass, kus olid mitmesuguste diagnoosidega lapsed teisest seitsmenda klassini. Neid koos õpetada oli keeruline, sest kui autistlikku last häirivad igasugused helid, siis ATH-ga laps räägib ja tegutseb vahetpidamata ja tekitab üsna palju lärmi. Lapsed ei saanud omavahel läbi, läksid endast välja ning omavahelised konfliktid olid paratamatud.

Praeguseks on erivajadusega laste arv nii palju kasvanud, et pea iga paralleeli juures on eriklass. Siiski on endiselt tunde, kus õpivad koos eri vanuses lapsed, kes suures klassis hakkama ei saa.

Millega õpetajal arvestada tuleb?

Evelin Vaksmann: Õpetaja peab iga lapse puhul ära tajuma, mida ta mingil juhul teha ei tohi, ja vastupidi, mida ta tegema peab, et õpilane tunneks end hästi ja töötaks tunnis kaasa. 

Autismispektri häirega lapsel on sageli vähe empaatiat ja ta on halb suhtleja. Lapsel on kindlad inimesed, keda ta usaldab ja kellega räägib, teisi ta pigem väldib ega taha näha. Söögivahetundi läheme alati enne tunni lõppu, et jõuaks enne ära süüa kui suur rahvamass sööklasse tuleb.

Samuti on talle tähtis kindel päevakava ja rutiin. Iga väiksemgi muudatus häirib teda. Kui juhtub, et koolipäeva algusaeg muutub, püüan omalt poolt teha kõik, et õpilane saaks tulla kooli harjumuspärasel ajal, muidu on tema jaoks terve päev rikutud. Vanemaks saades tulevad nad muutustega paremini toime, aga mida väiksem laps, seda olulisem on korduv muster.

Kas neid lapsi võidakse koolis narrida ja kiusata?

Maria Rozanova: Seda tuleb ette rohkem algklassides, kui lapsed alles kohanevad kooliga, ei tunneta veel hästi piire ega oska oma käitumist analüüsida. Lapsed võivad võtta kinni ükskõik millest – olgu see teistest erinev välimus, käitumine, muu kodukeel. Suhtumine tuleb lapsega kodust kaasa, seepärast sõltub hästi palju klassist ja lastest, kes seal käivad.

Evelin Vaksmann: Minu kogemus näitab, et kui õpilane on ise sõbralik ega otsi teistega konflikti, võtab klass ta eripärast hoolimata omaks. Kui aga laps provotseerib kaaslasi, lööb, lõhub või loobib teiste asju, hakatakse temaga samamoodi käituma. 

Maria Rozanova: Võin öelda, et 660 õpilasega Loo koolis pole ühtki südame poolest pahatahtlikku last. Põhjuseks, miks mõnikord asjad juhtuvad, võib olla impulsiivsus või üle pea kasvavad emotsioonid.

Mis laadi kiusamist koolis ette tuleb?

Evelin Vaksmann: Näiteks jäetakse keegi grupist välja. Teised otsustavad, et nad ei mängi ega suhtle temaga. Lapse jaoks on see väga suur hingeline trauma, võib juhtuda, et ta ei tahagi enam kooli tulla. Õpetaja saab tunnis rühmatöid tehes moodustada grupid nii, et aidata õpilane seltskonda tagasi. Usun, et iga õpetaja, kes märkab, et laps on üksi jäänud, püüab seda teha. 

Maria Rozanova: Kui poisid lahendavad konflikte pigem füüsiliselt, siis tüdrukute puhul on rohkem vaimset kiusamist. Praegusel ajal on levinud internetikiusamine – saab teha ükskõik millise nime ja pildiga kasutajakonto ning hakata sinna igasuguseid õelusi postitama. Õnneks on Loo väike koht ja oma kooliga seotud juhtumitele oleme jälile saanud, aga üldiselt on küberkiusamine keeruline teema.

Kuidas selliseid olukordi lahendada?

Maria Rozanova: Suhtleme lapse ja tema vanematega, kaasatud on õpetajad ja tugispetsialistid. Kõige alus on koostöö, ilma selleta ei saa.

Evelin Vaksmann: Võimalikult kiiresti tuleb kutsuda kooli mõlemad osapooled, nii lapsed kui ka nende vanemad, ja juhtunusse süveneda. Mõnikord räägib laps vanemale kodus üht, aga kui asjaosalised omavahel suhtlevad, võib selguda hoopis midagi muud. Laps ei tarvitse arugi saada, et on teinud oma sõnadega kaaslasele kõvasti haiget. 

Kas juhtub, et mõni laps jääb alati pahandustes süüdi?

Maria Rozanova: Seda juhtub, ja mina nimetan seda sildistamiseks. Ühtki last ei tohi sildistada, keegi ei tohi tunda, et ta on halb poiss või tüdruk ning alati süüdi. Õpetaja ei suuda olla igal hetkel klassi juures ja kõike märgata, aga õpetajatele on toeks tugispetsialistid, kelle töö ongi aidata selliseid juhtumeid lahendada. 

Evelin Vaksmann: Tihti saavad halva lapse sildi just väikeklassiõpilased ja sellest on väga raske lahti saada. Kui lapsega nelja silma all suhelda, saan aru, et ta on ise ka seepärast õnnetu ja katki, et teda süüdistatakse. Tean, et hirmud, millega nii intellektipuude, aktiivsus-tähelepanuhäire kui ka autismispektri häirega lapsel iga päev toime tuleb tulla, on üsna sarnased. Täiskasvanutena peame olema lapsele toeks ja mõistma teda ka siis, kui ta on mõne pahandusega hakkama saanud. 

Vanematel ja õpetajatel on siin väga suur roll. Kui vanem kodus lapse ees tema klassikaaslasest halvasti räägib või õpetaja klassis kedagi pahaks poisiks nimetab, võtavad kaasõpilased selle suhtumise omaks.

Kas õpetaja võib samuti kiusaja olla?

Evelin Vaksmann: Võib, ja paraku tuleb seda ette rohkem, kui arvatakse. Ilmselt ei saa õpetaja pahatihti ise arugi, et on mingis olukorras soovimatult kiusajarolli sattunud. Samamoodi nagu lastele on vaja õpetada empaatiavõimet ka täiskasvanutele.

Maria Rozanova: Eliitkoolis, kus ma käisin, oli samuti kiusamist. Olen vene rahvusest ja üks õpetaja tegi tihtipeale märkusi minu rahvuse kohta. Mul ei olnud kellegi poole pöörduda, tugispetsialiste sel ajal koolis ei olnud. Pean hästi tähtsaks, et kõik lapsed tunneksid end koolis hästi ja turvaliselt ning kellelgi ei tekiks tõrget, pettumust ega viha kooli vastu. Kui õpetaja tunneb, et ei tule mõne lapsega ise toime, saab ta paluda abi kooli tugimeeskonnalt.

Evelin Vaksmann: Arusaadav, et õpetajal ongi raske, kui klassis on 30 last ja üks-kaks neist segavad kogu aeg tundi. Mõnes aines ongi ainult üks tund nädalas ja kui õpetaja püüab neid segajaid kaasata ja klassi sulandada, aga see ei tule tal välja, ongi ta lõpuks ahastuses ja väsinud. Oma koolis oleme mõnikord leidnud võimaluse, et need õpilased käivad tunnis muul ajal, mitte teistega koos.

Kas õpetajad arvestavad lapse eripäraga, näiteks et klassi ees vastamine tekitab temas ärevust?

Evelin Vaksmann: Sõltub õpetajast. Empaatiline õpetaja saab lapsest aru. Mul endal on kogemus, et ma ei tahtnud algklassides kooli minna, sest kui mind pandi kõva häälega teksti ette lugema, tekkis mul ärevushäire. Ma ei suutnud lugemisega samal ajal hingata, aga pikka teksti ei jaksanud ka ühe hingetõmbega ära lugeda. Selle ärevushäire kasvamisel oli oma osa kindlasti mõnel rangel pedagoogil, kes selle asemel et püüda mind mõista või rahustada, kasvatas mu ärevust ja hirmu veelgi. Arvan, et läksingi õpetajaks õppima eelkõige soovist näidata, et õpetaja võib olla inimlik ning kool tore koht.

Maria Rozanova: Praegu on laste seas ärevust palju. Samas peab kool õpilased ka raskuste ja hirmudega toimetulekuks ette valmistama. Õpetajad on öelnud, et kaheksandas klassis peavad eranditult kõik õpilased loovtööd kaitsma ning õpilasi tuleb selleks toetada ja julgustada. Aga muidugi ei saa seda teha iga hinna eest ja last kahjustades.

Mida teha, kui õpetaja ei püüagi last mõista?

Maria Rozanova: Sel juhul peab reageerima kooli juhtkond, samuti saab tagasisidet anda kodu. Kui me teeme koolis arenguvestlusi ja ümarlaudu või tulevad vanemad mõne murega kooli, küsin alati, mida laps neile kodus räägib ja milliseid emotsioone kool temas tekitab. Tihti saabki kool vajalikku infot tänu sellele, et lapsed räägivad koolis toimuvast kodus.  

Kas võite rääkida ka mõne eduloo?

Evelin Vaksmann: Neid on palju, kasvõi seoses nendesamade kaheksanda klassi loovtöödega. Väikeklassiõpilased on saanud töö kaitsmisega hästi hakkama, kuna oleme selleks valmistunud ja kutsunud aulasse kuulama vähem lapsi. Üks mu õpilane kartis väga kolme asja: loovtööd, lõpueksameid ja lõpuaktust. Lõpueksamitest hakkas ta rääkima alates viiendast klassist ja tegi seda iga päev – viis, kuus, seitse korda päevas. Mida lähemale eksamid jõudsid, seda rohkem. See annab aimu, kui suur
stress kooliaeg tema jaoks oli. 

Hästi suur eduelamus on, et saime lõpuks kõik need kolm asja tehtud. Samamoodi teeb rõõmu, et 9. eriklassi lõpetanutest ei ole keegi koju jäänud, vaid nad on läinud edasi kutsekoolidesse õppima.

Kuidas kasvatada õpilastes sallivust ja empaatiat?

Maria Rozanova: Seda saavad teha kodu ja kool koos, olles lapsele ise eeskujuks. Kodus saavad vanemad selgitada, et kõik inimesed on erinevad, koolis on eeskujuks õpetajad, koolitöötajad, vanemad õpilased, koolikeskkond tervikuna. Ei saa sundida olema kellegagi sõber, küll aga kõigiga sõbralik. Kui kool ja kodu on ühel lainel, on tulemus kõige parem. Loo kooli esimesel korrusel on aatrium, kus kõik algklassilapsed vahetunnis koos jooksevad ja mängivad. Ma ei tea meie koolis ühtki last, kellel poleks koolikaaslaste seas ühtki sõpra. Isegi kui last kodus piisavalt ei toetata, on tal koolis keegi, keda usaldada ja kellelt tuge saada.

Evelin Vaksmann: Usun, et kui last vaikselt ja märkamatult suunata, oskab ta ühel hetkel hoolida nii iseendast kui ka teda ümbritsevatest inimestest. Kindlasti saab ka mõni teemakohane teatrietendus, film või raamat sellele kaasa aidata.