Rajaleidja keskus on pannud kokku üleriigilise kriisimeeskonna, kuhu kuulub 23 spetsialisti. Nende eesmärk on toetada kooli või lasteaia kriisimeeskonda psühhosotsiaalse toe pakkumisel haridusasutuses.

Haridus- ja Noorteameti õppe kvaliteedi osakonna Rajaleidja keskuse arenduse peaspetsialist ja Rajaleidja kriisimeeskonna juht Tiina Talussaar ütleb, et traumeerivate sündmuste puhul õigeaegse toetuseta jäämine võib inimese reaktsioone ja käitumist mõjutada kogu tema järgneva elu.

Kui kodus sõltub lapse vaimne tervis peamiselt vanematest, siis haridusasutuses peavad kriisiolukorra mõju leevendama pedagoogid ja tugispetsialistid. On tähtis, et neil oleks selle juures võimalik juhinduda koolis ja lasteaias koostatud kriisiplaanist. Vajadusel saavad õppeasutuste juhid otsida abi ka väljastpoolt ‒ näiteks Rajaleidja keskuse kriisimeeskonnalt.

Tiina Talussaar, miks on Rajaleidja keskus pidanud vajalikuks kokku panna üleriigilise kriisimeeskonna?

Oleme haridusasutusi kriiside ajal toetanud kogu Rajaleidja tegutsemise aja, kümme aastat. Esmase psühholoogilise kriisiabi pakkumise toetamine koolides ja lasteaedades on lisaks õppenõustamisele üks meie põhitegevusi.

Meie kriisimeeskonda kuulub 23 Rajaleidja spetsialisti, kes on saanud selleks väljaõppe ja ettevalmistuse.

Mida te kriisi all silmas peate?

Kriisi all mõtleme ootamatut ja ettearvamatut sündmust, mis viib palju inimesi tavapärasest turvalisest olekust välja. See põhjustab omakorda olukorra, kus haridusasutuse tavapärane töö on olulisel määral häiritud.

Kriisi võib tekitada näiteks mõne kooli- või lasteaiapere liikmega juhtunud õnnetus, äärmuslikul juhul surmajuhtum. Samuti mingi muu traumeeriv sündmus, näiteks pommiähvardus, tulekahju, rünnak või looduskatastroof. Ka noore inimese suitsiid mõjutab tervet kooli ja kogukonda, tema kaaslasi ja sõpru klassis, huviringides, noortekeskustes ja mujalgi.

Mõistagi ei asenda me päästeametit ega lähe sõna otseses mõttes tulekahju kustutama. Meie eesmärk on aidata kooli või lasteaia kriisimeeskonnal pakkuda haridusasutuses psühhosotsiaalset tuge.

Miks on psühhosotsiaalne tugi kriiside puhul nii oluline?

Uuringud kinnitavad, et kõigile lastele kriitiline sündmus traumat ei põhjusta. Näiteks kui koolis on 300 õpilast, siis tulekahju korral kõik psüühilist traumat ei saa. Kuid mõni laps võib saada.

Samas on iga psüühiline trauma põhjustatud mingist kriitilisest sündmusest. On selge, et kriisid loovad trauma tekkimiseks hea pinnase. Selle ennetamiseks ongi vaja pakkuda õigel ajal tuge.

Psüühilise traumaga lapse, noore ja täiskasvanu ärevuse tase on kõrge ning tema põhilised õppeprotsessi toetavad funktsioonid oluliselt häiritud. Tal tekivad palju suurema tõenäosusega õpi- ja käitumisraskused ning meeleoluhäired. 

Kas kriisiolukorra tõttu tekkinud trauma võib jääda inimest saatma ka täiskasvanuna?

Võib küll. Psüühilised traumad ei ole kõne ja verbaalse mõtlemise tasandil meile sageli kättesaadavad, sest info kriitilise sündmuse kohta on jäänud kinni aju sügavatesse osadesse ‒ limbilisse süsteemi ja ajutüvesse. Traumaatilised mälestused on kriitilise traumeeriva sündmuse ebaõnnestunud integratsiooni tulem. See on, nagu vaataksime maailma läbi katkiste prillide.

Tuttavate tegurite puhul tekitavad need varju jäänud infokillud mälusähvatusi või assotsiatsioone, mis on seotud kunagise juhtumiga. Näiteks kui inimene tunneb mingit lõhna või kuuleb heli, hüppab sellega seotud traumamälestus välja ja vallutab tema aju. Niisugusel hetkel ongi inimene justkui kriitilises sündmuses uuesti kohal, kuigi see võis toimuda aastaid tagasi.

Traumareaktsioon võib tabada inimest ootamatult ja olla tema jaoks väga häiriv. Mõni laps ei julge näiteks magama minna, sest tal on hirmuunenäod. Inimene hakkab vältima teatud olukordi, ei soovi minna mõnda kohta või mingit asja kogeda. See kõik piirab tema hakkamasaamist, potentsiaali ja arengut.

Kuidas peab haridusasutus kriisi korral reageerima ja millal võiks selle esindajad pöörduda Rajaleidja meeskonna poole?

Esimesena reageerib kriitilisele sündmusele õppeasutuse enda kriisimeeskond, mida juhib haridusasutuse juht.

Kui tegemist on pääste- või politseisündmusega, likvideeritakse kõigepealt oht elule.

Meie saame asutust nõustada telefoni teel ja pakkuda abistavaid materjale, mis on leitavad veebilehel rajaleidja.ee haridusasutustele mõeldud sektsioonis. Kui haridusasutusel on vaja, läheme kooli või lasteaeda kohale. 

Kõige rohkem oodataksegi meilt õpetajate nõustamist ja jõustamist, vajadusel õpilastega klassides vestlemist. Samamoodi käime abis lasteaedades.

Kui palju vastavad tõele sellised ütlemised nagu „väikesed lapsed saavad asjadest kiiresti üle“ ning „kes teab, kas ta üldse kõigest aru saab“?

Laps saab kõigest aru, ainult et omal moel.

Kahjuks surevad mõnikord ka väikesed lapsed, näiteks haiguse tagajärjel. Kui teda enam rühma ei tule, tekib sõpradel-kaaslastel küsimus, kuhu ta jäi. Kui sellele vastust ei tule, on nad väga häiritud.

Väikesed lapsed on sageli unustatud leinajad. Kuna lapse reaktsioonid ei pruugi kohe avalduda, siis tundubki, et lein last ei mõjuta.

Umbes viienda eluaastani ei saa laps aru, et surm on lõplik. Seda enam peab väikeste lastega rääkides olema väga tähelepanelik ‒ tuleb konkreetselt selgitada, mis on surm. Et inimene ei hinga, ei söö, ta süda ei löö, ta ei tunne valu. Kui ütleme, et sõber läks magama või lahkus, siis jääb lapsele alati küsimus, millal ta tagasi tuleb.

Selle kohta, kuidas väikeste lastega rääkida, leidub samuti nõuandeid ja juhendeid meie veebilehel.

Milline tähtsus on sellel, kes raskeid uudiseid lastele edastab ‒ kas see on oma õpetaja või võõras?

Alati on hea, kui rääkija on laste ja õpilaste jaoks tuttav ja turvaline, kõige lähem õpetaja või klassijuhataja.

On muidugi olukordi, kus klassijuhataja on ise keerulises seisus ega ole võimeline seda tegema. Siis saavad meie kriisimeeskonna liikmed teda toetada ja minna klassi kaasa või vestlevad õpilastega ise. Rääkida saab ka mõni teine õpetaja või kooli tugispetsialist, kuid ideaalis võiks see olla ikkagi oma õpetaja.

Hetkedel, mil surm läheb meist lähedalt mööda, lööb kogu maailma turvalisus kõikuma ‒ saadakse aru, et elu on väga habras. Esmane psühhosotsiaalne tugi peab andma lastele sõnumi, et kriisisündmus on nüüdseks läbi ja praegu on meil turvaline. Et saame kõik koos hakkama. Tähtis on hoida lootust.

Kes Rajaleidja kriisimeeskonda kuuluvad?

Sinna kuuluvad Rajaleidja keskuste psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid üle kogu Eesti. Meil on seitse piirkonda ja iga keskuse juht on kriisimeeskonna kontaktisik, kes seda tööd korraldab. Kui mõnes piirkonnas on vaja rohkem jõudu või inimesi, et näiteks kohapeale minna, siis saame kasutada kogu Eesti ressursse. Kohale läheme esimesel võimalusel, tavaliselt järgmisel päeval pärast juhtunut. Sageli piisab ka telefoni teel nõustamisest. Eestis on teisigi organisatsioone, kes kriisitoetust pakuvad, aga meie teenus on tasuta ja riigi tagatud.

Mida paremini on haridusasutuse juht ja kriisimeeskond ise ette valmistatud, seda paremini tulevad nad kriitiliste sündmustega toime ja seda vähem on neil vaja välist abi. See tähendab, et igas koolis peab olema hädaolukorra lahendamise plaan, mille juurde kuulub ka psühhosotsiaalse toe pakkumise kava.

Traumateadlikkuse tõstmise projekti käigus oleme töötanud välja kriisiplaani näidise ja juhendmaterjalid, mis leiab Rajaleidja veebilehelt. Seal on ka näidised, kuidas kirja teel näiteks õpetajaid ja lastevanemaid juhtunust teavitada. Kriitiliste sündmuste puhul tahavad ju kõik teada, mis on juhtunud ja mis saab edasi.

Kui lähete haridusasutusse kohale, siis mida seal teete? Võtame näiteks olukorra, kus on juhtunud liiklusavarii ja keegi on viga saanud.

Oleneb, kui suur on selle õnnetuse ulatus. Kui näiteks koolibuss sõidab kraavi ja keegi saab viga või äärmuslikul juhul surma, siis esimese asjana tuleb välja selgitada, kes on puudutatud sihtrühmad. Väikestes kogukondades on paljud inimesed sellega seotud, sest tunnevad üksteist.

Eelkõige tuleb rääkida õpetajatega, et ühtlustada seda infot, mida nad klassis jagavad. Tähtis on pidurdada kuulujuttude levimist ja anda teavet, mis tuleb sellisel juhul politseilt. Arutame, kuidas esimeses tunnis käituda, mida teha ja märgata.

On variant, et väiksemates haridusasutustes korraldatakse koolis kogunemine, kus juht edastab lühidalt info ja teatab, mis saab edasi.

Surmajuhtumi puhul tuleks arutada ka seda, kas klassikaaslased lähevad matustele. Kuidas neil tuleks seal käituda? Paljud õpilased pole kunagi matustel käinud. Kuidas saaks kaaslast mälestada ja meenutada, kas oleks mingi ühistegevus?

Õpilaste hulgas tuleb eriti jälgida kahte riskirühma: neid, kes on väga endast väljas, ja neid, kes on väga vaiksed. Mõlemale tuleb pakkuda tuge ja võimalust rääkida, näiteks koolipsühholoogi või mõne muu spetsialistiga.

Milline mõju on sellel, kui kriisiolukorras tuge ei pakuta ja tehakse nägu, et midagi pole juhtunud?

Kui meid tabab midagi ootamatut, siis on esimene mõte, et parem kui seda poleks juhtunud. Öeldakse, et läheme minema, ma ei taha seda! See on täiesti loomulik reaktsioon, sest korraga peab aju vastu võtma ja läbi töötama liiga palju raskeid emotsioone.

Kui õpetaja ütleb, et ei taha klassi ette minna ja juhtunust lastega rääkida, on see samuti loomulik. Kuid mida paremini ta selleks valmistunud on, seda rohkem leiab ta endas jõudu see samm ikkagi astuda ja õpilastega koos olla.

Ka meie kriisimeeskonna jaoks on väljakutse minna keerulistesse kriitilistesse olukordadesse ning taluda sealset ebaturvalisust, suuremat või väiksemat ängi ja kaost.

Sageli on inimestel raske minna kaastunnet avaldama, kui keegi on tõsiselt haige või töökaaslasel on lähedane surnud. Selle asemel et minna ja öelda „Mul on kahju“, hoitakse eemale ja mõeldakse, et sõnad on nii tühjad ega aita midagi. Seegi on loomulik reaktsioon. Aga kui oleme ise olnud haavatavas olukorras, siis teame, et tegelikult on toetav, kui keegi ütleb, et tal on kahju. See näitab inimlikku hoolimist ja tähelepanu ning annab tunde, et me ei ole üksi.

Haridusasutuses on kindlasti vaja sündmustele reageerida, mitte teha nägu, et meid see ei puuduta. Vaja on paindlikkust. Tuleb küsida, kas õpilased on ikka valmis jätkama senise programmiga. Mõni laps soovib matemaatika kontrolltöö ikkagi ära teha, sest on selleks pikalt valmistunud, kuid teine ei suuda üldse keskenduda.

Traumareaktsioonid võivad avalduda lapsel või noorel ka hiljem, lausa poole aasta või aasta pärast. Ta võib muutuda kurvameelseks või hakata hoopis riskeerivalt käituma, aineid tarvitama, kihutama. Siis võib olla raske märgata seoseid, et reaktsioon on seotud just konkreetse kriitilise sündmusega.

Kui palju on Rajaleidja poole kriisiabi saamiseks pöördutud? Kas on olnud juhtumeid, kus pole reageeritud õigesti?

Põhiliselt on kontakti võetud kohaliku piirkonna Rajaleidja juhiga, kes nõustab telefoni teel. Kohapeale on meie inimesed läinud aastas kümmekond korda.

Haridusasutuste kriisimeeskonnad on varasemast oluliselt teadlikumad. Enam ei kohta palju sellist suhtumist, et „oleme seni kogu aeg ise hakkama saanud ja mingit abi pole vaja“. Tõsi, eluaeg on hakkama saadud, aga mis hinnaga?

Maailm on ärev, läheduses käib sõda ja meil on palju sõjapõgenikke. Kas peaksime olema traumateadlikkuse osas praegu eriti tähelepanelikud?

Iga kooli töötajad peaksid enda jaoks läbi mõtlema, kuidas nad on kriisiks valmis. Üks või kaks korda aastas tasub haridusasutuse juhil oma kriisimeeskond kokku kutsuda ja need asjad läbi arutada. Me ei saa ootamatusteks kunagi täiuslikult valmis olla, aga kui meil on plaan, siis teame, kuidas sel puhul tegutseda. Me ei pea elama pidevas hirmus, et kohe hakkab midagi halba juhtuma, kuid on naiivne loota, et kunagi midagi ei juhtu. Ka laevadel tehakse pidevalt päästeõppusi.

Soovitan tutvuda veebilehtedega, kust leiab palju kasulikku infot. Lisaks Rajaleidja materjalidele on veebileht palunabi.ee. Seal on tasuta läbitavad e-kursused „Psühholoogilist traumat arvestav praktika“ ja „Psühholoogiline esmaabi kriisi sattunud inimese toetamisel“. Iga inimene ja õpetaja võiks neid vaadata ja läbi teha.