Õpetajatöös on palju lihtsaid asju, mis ei pruugi kiire aineõpetuse käigus meelde tulla, aga samas võib nende eiramine saada takistuseks õpilastega suheldes.
Hariduspsühholoog Tiia Lister tuletab kord kuus siin rubriigis neid praktilisi teemasid meelde.
- Õpetajatöö üks raskusi ongi see, et ta peab iga päev olema nähtaval, püünel – veidi nagu näitleja, kuigi ta ei tarvitse seda ise soovida või nii tunnetada.
- See, mida õpetaja inimesena ja oma elu näitel õpetab, on aineteadmistest palju olulisem.
- Õpetaja saab ennast teadlikult kujundada nii huvitavaks inimeseks kui ka eeskujuks õpilastele.
Õpetajatöö kohta on üks ilus ütlemine: „Õpilased võivad unustada, mida sa neile õpetasid, aga nad ei unusta, millise tunde sa neis tekitasid.“
Kui õpetaja meeldib oma õpilastele, on nad temast kui inimesest kindlasti huvitatud. Neile pakuvad põnevust tema elu ja kutsevalikud, arusaamad maailmast, muljed reisidest või hobidest. Teda uuritakse, tema moestiili, riietust ja käitumist märgatakse, talle esitatakse küsimusi ja teda pannakse proovile.
Selline testimine võib õpetajale olla tüütu, aga kui ta saab aru, et on õpilastele põnev ja natuke „suunamudija“, siis kannatab ta selle välja. Koolile on suur rikkus, kui seal on õpetajaid, kes pakuvad õpilastele positiivset pinget, tekitavad soovi tema tundi minna või pärast tunde koostööd teha.
Mõnikord võivad õpilased oma huviga minna liiale, eriti noorte, ilusate ja põneva eluga õpetajate puhul. Kui õpetaja ise ei mõista, et ta on ikkagi õpetaja, mitte semu, võib juhtuda igasugu arusaamatusi, kasvõi sotsiaalmeedias. Halvemal juhul võidakse õpetajat isegi jälitada, kiusata või filmida ning videolõike siis salaja omavahel või avalikult jagada. Noore, alustava õpetaja puhul peaks mentorirolli tähtis osa olema aidata tal oma piire kehtestada ja selgitada, miks oskuslik käitumine õpetajarollis kaitseb ka teda ennast.
Kui suhted õpilastega on halvad, peaksid kolleegid julgema õpetajale selgitada, kuidas õpilased teda näevad, temasse suhtuvad ja temast räägivad. Koos saab leida lahendusi. Kõik see, mida õpetaja oma ainetunnis õpetada püüab, võib kahvatuda selle mõju kõrval, mida ta oma elu, suhtumise ja käitumisega õpilastele avaldab.
Õpetaja peaks õppima ennast kõrvalt nägema
Eneseanalüüsivõime ja oskus end kõrvalt vaadata on arendatavad. Õpetaja võiks osata ise suunata, millise mulje ta teistele jätab. Praegu räägitakse ettevõtluses palju persoonibrändist, isiksuse kuvandist. „Persoonibränd on isiku oskustest, kogemustest, iseloomust, hoiakutest ja meie eneseväljendusest kujunenud kuvand selle kohta, kes me oleme ja mida teeme. Tunne ennast ja ole nähtav!“ kirjutab Vikipeedia.
Õpetajatöö üks raskusi ongi see, et ta peab iga päev olema esiplaanil, püünel – veidi nagu näitleja, kuigi ta ei tarvitse alati seda ise soovida või nii tunnetada. Kui ta sellele ei mõtle, siis ta ennast kõrvaltvaataja pilguga näha ei oska. Viiruseajal oli Zoomi kasutamise kohustusest palju kasu õpetajatele, kes polnud enne harjunud ennast ekraanil ja videos nägema-kuulma.
Mäletan esimesi aastaid, mil hakkasime psühholoogidena videotreeninguid tegema. Ega kõik suure rõõmuga osalenud. Mõni polnud koduski peeglit armastanud ja oli iga pildistamise ajal kõrvale hiilinud. Paratamatult hakkas inimene ühel hetkel mõistma, et sellisena, nagu ta videost paistab, näevad teised teda iga päev. Distantsõppe ajal oli sama efekt. Õpetaja pidi mõistma, millisena õpilased ta häält kuulevad ja kui arusaadav ta jutt on. Ka tema kehakeele sõnum oli selgelt näha.
Pingestiimulid ja positiivsed/negatiivsed suhtumised annab õpetaja edasi just kehakeelega. Kui õpetaja on pahane või närvis, pingestub ta hääl, muutub valjemaks, selle toon läheb kõrgemaks ja vahel kilavaks. Õpilased kuulevad-näevad seda ja teevad sellest oma järeldused õpetaja meeleolu ja suhtumise kohta. Vähemasti alateadlikult, aga käituvad nad kindlasti vastavalt sellele.
Õpetaja on oma aine saadik
Paljudes koolides on õpetajaid vahetunud ja mõned on pidanud andma endale võõraid aineid. Võõrasse ainesse on raske sisse elada ja õpetada on seda keeruline. Näiteks matemaatika võib õpetajale olla arusaamatu ja numbrite maailm vastumeelne. Kuidas süüdata sel juhul oma õpilaste silmis uudishimutuluke? Kas anda klassi tarkpeadele võimalus selgitada teistele, mis on aines köitvat ja milline kasu on selle õppimisest?
Huvilise lapsevanema saab esinema kutsuda, õpilastega mõnes muuseumis ringkäigu teha või YouTube’ist huvitava video otsida. Ükskõikselt aine lihtsalt ära õppida, mõistmata elus selle kasutegurit, on igav ja vähemotiveeriv. Hädaga võib eksamil küll positiivse hinde saada. Õpetaja huvipuudus õppeaine vastu paistab aga selgelt välja ja tema ükskõiksus või vastumeelsus nakatab ka õpilasi.
Õpetaja ei tarvitse olla esitluskunstnik ega aine fanatt
Mul tuleb eredalt silme ette meie vene keele õpetaja tund keskkoolis. Just see, kuidas ja millest ta meile rääkis. Inimesena sain tänu temale ettekujutuse armsast, tagasihoidlikust ja tasasest vene naisest, mitte tugevast, kõvahäälsest käsutajast, keda hilisemas elus kohtasin või filmides tüüpilise vene naisena näinud olen. Muidugi oli tal seetõttu õpetajana raske, sest ta oli tundliku loomuga. Ka tema häälepaelad olid õrnad. Vahel pidi ta – ja seda isegi meie korralike tüdrukute klassis – sosistades rääkima. Lärmakas ja vähema kirjandushuviga paralleelklassis võis tal olla väga raske.
Sain tema tunnis aru vene kirjanduse kohast maailmaklassikas, oma lemmikkirjanikuks Dostojevski ja armastuse vene poeesia vastu. Mul on meeles hetked, mil meie õpetaja luges vaikse häälega Puškini imelisi värsse, rääkis Anna Karenina armastusloost või Nataša Rostova saatusest. See oli mulle imeline kingitus terveks eluks.
Kahju, et eesti keele tunnist ei mäleta ma midagi, mitte ühtki näidet meie kirjandusklassikast. Peale Tammsaare pole mulle edaspidigi midagi sügavat muljet avaldanud, sest kooliajal selleks sädet ei süttinud. Tuleb meelde kuiva suhtumisega ebahuvitav õpetaja, kelle sunnil pidi grammatikat õppima.
Lemmikõpetajad saavad palju andeks
Lemmikõpetajate veidruste ja omapära kohta räägitakse lugusid. Ka seda, kui äge õps ta on või oli ja kui hästi õpilastesse suhtus. Tema hüüdnime teavad tema endiste õpilaste lapsedki. Lemmikute kiiksud ja veidrused antakse andeks, jäävad lõbusateks mälestusteks. Enamasti ei räägita sellest, mida nad õpetasid.
Muidugi on erandeid. Tundub siiski, et see, mida õpetaja inimesena ja oma elu näitel õpetab, on aineteadmistest palju olulisem. See jääb aastateks meelde, võib innustada olema parem inimene, oma elus erilisi saavutusi püüdma või minema ise õpetajaks. Mõne lapse eluteel on just õpetaja see päästeingel, kes annab ta elule mõtte, usu endasse ja oma annetesse.
Meelde jäävad muidugi ka vastupidised, kurjad ja kurvad näited ebameeldivast õpetajast. Kui aga õpetaja õpilaste lemmikuks ei ole kujunenud, siis on talle endale kasulikum vaadata peeglisse, arendada teadlikult enda kuvandit, et nii õpilased, lapsevanemad kui ka kolleegid näeksid teda paremas võtmes.
Kui õpetaja ennast ja oma mõju klassis oma tunde filmides jälgima hakkab, mõistab ta ka seda, et pole ükskõik, kuidas ta riietub ja räägib, mis sõnu kasutab, kuidas käitub või ennast kehakeeles väljendab. Õpetaja saab ennast kujundada nii huvitavaks inimeseks kui ka eeskujuks õpilastele. Kes siis õpetajatest seda olla ei tahaks!.
Lisa kommentaar