Keskendusin oma doktoritöös õpetajate ja õpilaste teadmistele õpistrateegiatest ning nende strateegiate rakendamisele klassiruumis. Miks peaks mõlemad pooled õpistrateegiaid tundma? 

Hommikul tööle minnes on hea teada, mida ja kuidas sa tegema pead, ja osata teha oma tööd. Samuti peaks olema koolis. Õppima tuleb õppida, need oskused ei arene iseenesest ning nendeta võib palju olulist jääda õppimata. Õppematerjal läheb klassist klassi keerulisemaks ning kui puuduvad oskused seda omandada, kannatavad nii motivatsioon õppida, koolirõõm ja kui ka huvi.

Tänapäeva haridussüsteem, mida iseloomustab kiirelt muutuva maailma surve pidevalt arenevatele teadmistele ja oskustele, eeldab, et õpilased omandaksid oskused, mis võimaldavad neil olla elukestvad õppijad. See tähendab, et nad peavad suutma iseseisvalt juhtida oma õppimist ja kohanema pidevalt muutuvate nõudmistega. Selleks on oluline, et õpilased omandaksid põhjalikud teadmised õpistrateegiatest ja oskaksid neid kasutada. Õpistrateegiad on tööriistad, mis aitavad korraldada, struktureerida ja analüüsida õpitavat materjali, võimaldades saavutada pikaajalisi õpitulemusi.

Õpistrateegiad jagunevad üldiselt kahte rühma: sügavat ja pindmist õppimist toetavad. 

Sügavat õppimist toetavad strateegiad, näiteks õppematerjali süstematiseerimine, kokkuvõtete tegemine, küsimuste koostamine ja enesetestimine, aitavad õpilastel integreerida uut teavet varasemaga, mis omakorda tagab materjali sügavama mõistmise ja pikemaajalise meeldejätmise. 

Pindmist õppimist toetavad strateegiad, nagu õppematerjali korduvalt lugemine või massõppimine, võivad küll anda lühiajalisi tulemusi, kuid tihti ei aita need kaasa õpilastele vajalike teadmiste ja oskuste kinnistumisele. Seetõttu on hädavajalik, et õpetajad õpetaksid teadlikult ja sihipäraselt kasutama eri õpistrateegiaid, aidates õpilastel kujundada oskusi, mis toetavad nende õppimisprotsessi pikka aega.

Õpistrateegiate õpetamine ja nende roll õppimises on tihedalt seotud konstruktivistliku õpikäsitusega, mille kohaselt on õppimine aktiivne ja sotsiaalne protsess. Konstruktivistlikus õpikäsituses on õpilased aktiivsed teadmiste loojad, kes õpivad, sidudes uut teavet juba olemasolevate teadmiste ja kogemustega. Õpetaja roll on pakkuda tuge, luua õppimist soodustav keskkond ja suunata õpilasi, et nad suudaksid uusi teadmisi struktureerida ja kasutada.

Õpetajate ja õpilaste teadmised õpistrateegiatest

Uurisin oma doktoritöös, millised on õpetajate ja õpilaste teadmised õpistrateegiatest ning kuidas klassiruumis neid strateegiaid rakendatakse.

Selgus, et õpetajatel on sügavat õppimist toetavatest strateegiatest üldiselt head teadmised. Õpetajad teadsid, et need strateegiad aitavad õpilastel süvendada oma arusaamist õppematerjalist ja kinnistada seda pikaajaliselt. 

Kuid uuring näitas ka, et õpetajate seas esineb väärarusaamu, eriti keerukamate strateegiate puhul, kus sageli peetakse efektiivseks vähem tõhusaid meetodeid, näiteks korduval lugemisel ja massõppimisel on õpetajate hinnangutes veel liiga suur kaal. 

Milliseid õpistrateegiaid õpetajad soovitavad kasutada? Selgus, et õpetajad soovitavad vastavalt kontekstile nii sügavat kui ka pindmist õppimist toetavaid õpistrateegiad ning seda võib pigem pidada positiivseks tulemuseks. 

Hinnates õpetajate ja õpilaste hinnanguid eri õpistrateegiate tõhususele, selgus, et õpilased hindavad kõrgemalt pigem pindmist õppimist toetavaid õpistrateegiaid, samas kui õpetajad eelistavad sügavat õppimist toetavaid meetodeid. 

Viimane uuring keskendus klassiruumi vaatlusele, et mõista, kuidas õpetajad tegelikult õpistrateegiaid klassis õpetavad. Uuringu tulemused näitasid, et otsene õpistrateegiate õpetamine on suhteliselt haruldane. Õpetajad kasutasid sageli õpistrateegiaid, kuid ei selgitanud nende kasutamist õpilastele piisavalt selgesõnaliselt, mistõttu õpilased ei pruukinud mõista, kuidas ja miks need strateegiad aitavad toetada nende õppimist. Tulemused viitasid vajadusele pakkuda õpetajatele rohkem tuge ja koolitust, et nad saaksid teadlikumalt ja süsteemsemalt juhendada õpilasi õpistrateegiate kasutamisel.

Kokkuvõte ja järeldused

Kokkuvõttes näitas minu doktoritöö, et õpistrateegiate tundmine ja nende teadlik õpetamine on hädavajalik, et toetada õpilaste sügavat ja pikaajalist õppimist. Õpetajatel on üldiselt head teadmised tõhusatest õpistrateegiatest, kuid nende rakendamine klassiruumis jääb tihti puudulikuks. 

Õpistrateegiate õpetamine peaks olema süsteemne ja selgesõnaline: õpetajad mitte ainult ei kasuta strateegiaid, vaid ka selgitavad, kuidas need aitavad õppimist. See lähenemine toetab õpilaste metakognitiivsete oskuste arengut ja aitab neil kujuneda ennast reguleerivateks õppijateks, mis on elukestva õppe eeldus.

Doktoritöö tulemused rõhutavad vajadust õpetajate täiendkoolituse järele, et nad suudaksid paremini toetada õpilasi õpistrateegiate tundmaõppimisel ja kasutamisel. Samuti tuleks pöörata senisest suuremat tähelepanu õpilaste teadlikule ja süsteemsele juhendamisele õpistrateegiate alal, mis aitaks õpilastel saavutada pikaajalisi ja püsivaid eesmärke.

TLÜ haridusteaduste instituudi nooremteaduri Mikk Granströmi doktoritöö „Õpetajate ja õpilaste teadmised õpistrateegiatest ja nende õpetamine klassiruumis“ juhendajad olid TLÜ professorid Eve Kikas ja Eve Eisenschmidt.