Belgia haridusuuendaja ja õppejõud Gunter Pauli leiab, et maailm meie ümber on palju muutunud, aga hariduses pole suuremat pööret toimunud.

Lugude kaudu on ilmselt õpetatud ja õpitud aegade algusest. Lugusid kuulama kogunevad ka täiskasvanud. Lood puudutavad inimeses mitmeid hingekeeli ning täidavad endaga siseilmad, sest kuulaja on kaaslooja. Seda kõike teades tundub see igivana sõnumi inimesele viimise viis ometi nii võluvalt uus.

Väikesele maale mahub suurelt mõtlejaid vähe. Aga suurelt mõtlejaid käib siin sellegipoolest, ning tänavu suvel oli Tuleviku Hariduse SA kutsel Eestis juba kuuendat korda Eesti õpetajatele oma mõtteid ja pedagoogilist loomingut jagamas Belgia õpetlane Gunter Pauli. 

Suurelt ja tulevikule mõtlemine Gunter Pauli moodi hõlmab looduse tundmist, aga ka haridust ja kasvatust. Ettevalmistuselt on Pauli hoopis majandusteadlane. Ülikoolis õpetades oli tema nõue enesele, et üliõpilastel peab olema selle tarkusega midagi hiljem peale hakata. Ent kogu tema elu muutus, kui sündis esimene poeg.

„Lubasin talle, et räägin talle iga päev positiivse loo. Eelmisel aastal lõpetasin viimase. Läinud oli 33 aastat.“ Nii alustas oma kursust mees, kes tunnetab majandust, haridust ja ökoloogiat nende ühtsuses.

Tema lugudes pidi olema midagi pedagoogilist. See pidi lapses äratama selle suure potentsiaali, mis on sünniõigusega antud igaühele, aga mille avastamiseni alati ei jõuta. Kui laps sai kolmeseks, hakkas lugudele tulema vastukaja. Aastatega publik mitmekordistus: Gunter Paulil on kuus last. Aga lisandusid ka sajad tuhanded eri paikades kogu maailmas. Tema kaks poega olid seekord ka Eestis kaasas.

Lapsed kasvasid ja õpetasid, millised peavad lood olema ja kuidas neid rääkida. Lugusid tuli täiendada, selleks tuli erksalt maailma jälgida. Lastelt õppis ta, et targem on nendega kohaneda kui neid muuta. Lastele saab õppimisväärset pakkuda, aga mitte peale suruda.

2018. aastal tõlgiti eesti keelde Gunter Pauli raamat „Sinine majandus“. See on teistsugune visioon majandusest, eemaldumine lõputu majanduskasvu masinavärgist. Samas pakub see loovaid, leidlikke ning reaalseid võimalusi, kuidas teha asju teisiti, pöörates võimaliku kahju uuteks tootmisviisideks. Mõned kümned lastele mõeldud lood on tõlgitud ka eesti keelde.

Gunter Pauli lugudes toimib holistilisuse printsiip, mis on pedagoogikas küll juba ammu teada. Heinrich Pestalozzi sõnastas selle: süda, pea ja käed. Kui lugu ei ärata tundeid, siis ta ka ei puuduta, teadmisest edasi saab liikuda kunstilise loomingu poolele. Siis tegevuse kaudu siduda ta eluga, muuta kujutelmad tegelikuks. Looduses toimuva abil saab omal moel tajuda ka moraalseid printsiipe. Loo juurde tuuakse laul, tants, erinevad kunstid.

Oma lugudega soovib Gunter Pauli anda lastele eneseusaldust, õpetada neid seadma eesmärke ja äratada emotsionaalset intelligentsust. Peamine soov on, et lapsed nihutaksid piire, sest vanemate maailm, milleks koolid noori valmistavad, ei peaks olema ka nende valmis maailm. Noorte osaks on piire laiendada. Loo jutustaja aitab sellele kaasa. 

Haridussüsteemides on vastupidi, siin on ette antud piirid ega kutsuta neid ületama. Fantaasia ja tegelikkuse piir, lapse ja täiskasvanumaailma kokkupuutepunkt on just see, kus saab piire uuesti määratleda. Sest laps alles otsib, seostab, kujutleb ja näeb võimalusi, kuidas asju teha teisiti. Nii õpitakse lahendama probleeme, tõstes need oma argitegelikkusest kõrgemale ja õppides neid vaatlema.

Minu vestlus Gunter Pauliga keskendus maailma olukorrale ning kasvatuse ja hariduse osale selles. Ning alati kohal olevale aja vaimule (Zeitgeist). 

Mis on õhtumaises kasvatuses ja hariduses läinud valesti, et maailm on jõudnud sellisesse olukorda?

Meil on haridusest merkantiilne käsitlus. Mina müün sulle tuleviku, sina müüd oma aja ja teed seda, mida meie ütleme. Poliitikud soovivad, et haridus teeniks tööturgu, see aga ei lahenda paljusid probleeme, nagu isiksuseks kujunemine, oma võimetes selguse saamine, eneseusaldus, moraaliküsimused. Poliitiline agenda on suunatud tehnilisele väljaõppele eri süsteemide jaoks, haridus on olnud äri ripats, mis on orienteeritud mõõtmisele. Mis mõõtmist ei võimalda, nagu tunded, looming ja originaalsus, see ei ole oluline.

19. sajandi alguse haridusele oli üllatavalt suur mõju Napoleonil. Tema lõi üldise koolikohustuse, mis oli tollal revolutsiooniline ettevõtmine. Kõigest oli aga puudus – õpetajatest, õpikutest. Napoleoni pakutud lahendus oli pragmaatiline: las lapsed õpetavad üksteist ja õpivad vastastikku. Ja nii õpitigi lugema ja kirjutama ning Napoleon oli populaarne. Aga samas õpiti ka vabaks ja iseseisvaks, lapsed muutusid liiga intelligentseteks ja julgeteks. Napoleoni langemisega kadus ka tema süsteem, sest liiga iseseisvad noored tekitasid võimudes kõhedust. Kõikjale levis Preisi ja Inglise militaarse koega süsteem: istutakse rivis ja õpetaja klassi ees ütleb, mida ja kui palju õppida. Anti valmis vastused ja need tuli eksamiks ära õppida.

Lapsed õpivad ruttu ära, et kogu ühiskonnas valitseb topeltmoraal. See, mida keegi räägib, pole ju tema enese jutt. Tööstuses lubatakse vähem saastata, seda aga ei mõeldagi teha. Nii õpitakse eluvõõraid teadmisi kellegi teise jaoks ega samastuta nendega. Kuni ühiskond püsib ilma moraalse aluseta, pole võimalik ka uuenenud ühiskonda luua.

Muutunud on ajad ja lapsepõlv – kuidas võiksid kasvatus ja haridus aidata kriise lahendada?

Maailm on palju muutunud, aga hariduses pole suuremat pööret toimunud. Meie uuendused on saja aasta vanused, pärit reformpedagoogikast, ja needki pole suures osas rakendunud. Vajame uut sammu ja vaadet, ent seda pole poliitikud soovinud. Haridus on endiselt konservatiivne, meie aga oleme olukorras, milletaolist pole enne olnud: ökoloogilised probleemid, ulatuslik migratsioon, juhtimissüsteemide kollaps, väärtussüsteemide sobitamise raskused, millega õpetajad eri kultuuritaustaga klassides põrkuvad. 

Ent kõigile lastele on endiselt ette nähtud unifitseeritud põhimõtetel haridus. See aga ei toimi, vaid loob uusi probleeme. Erineva kultuuritaustaga õpilased esindavad erinevaid väärtussüsteeme, millele haridussüsteem ei suuda reageerida.

Ühe pedagoogilise geeniusena nimetan Paolo Freiret, kellelt võiks praegustes kriisides õppida. Ta õpetas slummide lastele kirjaoskust, kes sellel enese jaoks mõtet ei näinud. Tema õpetamise viis oli probleemide lahendamine: ta aitas lastel enestel probleemidega kohtuda ja neid lahendada. Kõik aktsepteerisid õpetust, mis mõistis õppijate olukorda ja pakkus lahendusi. Lapsed ei soovi üldjuhul õppida seda, mis on ametlikult ette nähtud. Teadmised on killustunud ja seoste nägemiseni tihti ei jõuta.

Meil on vaja leida viise, kuidas ehitada ühiskond uuesti üles nii, et sünniksid kõiki siduvad ühised eesmärgid. Kus on praegu kujutlus eesmärkidest, milline ühiskond võiks olla ja mis oleksid prioriteedid? Kas on koolides kursusi, kuidas vältida vaesust, kuidas omavahel rahus elada, kuidas ühiselt eesmärke sõnastada ning näha olemasolevale alternatiive? Topeltmoraal on põhjustanud olukorra, kus noored ei usalda ei kooli ega ühiskonda. Napoleoni koolis istusid lapsed ringis ja minul istuvad nad ringis, õpetaja nende seas. Sest siis ollakse koos võrdsetena.

Millise senisest teistsuguse sõnumi võiks anda õpetamine lastele?

Tuleks õpetada mitte niivõrd teadusi, vaid et lastel tekiks suhe teaduse ja elu pakutud faktidega. Ka emotsionaalsust on vaja õppida. Vajame enam kunsti ja kultuuri, väljendamaks seda, mis sõnadesse ei mahu. Rohkem on vaja nii teadust, tundeid kui suhet kunstiga. Lapsi motiveerib see, mida nemad ise avastada saavad. Hariduse abil loome laste maailmasuhte, kus avastatakse, mida tähendab paljusus ühtsuses, miks on olemas kahjurid ja kiskjad, kui oluline on ökosüsteem. 

Vastused peaksid saama ka tekkivad eetilised küsimused. Õppida on vaja probleemidega ringi käimist, lahenduste leidmist kriisides.

Oluline on, et lapsed õpiksid enesele eesmärke seadma, et nad avastaksid, mis on neis enestes olemas. Kokkupuuted elu ilmingutega peaksid aitama avastada, mis on kellegi osa siin elus. Kui pole eesmärke, tuntakse end depressiivselt. Lapsed ei ole praegu seisus, kus leida oma elueesmärke. Õpetaja saadab last (enese)avastusteekonnal, ta juhitakse eri alade juurde. Tähtis aga on, mida teeme ise, mitte et ainult räägime.

Milline on kriitilise mõtlemise osa lugude kaudu õppimisel?

Ka siin kohtame topeltmoraali. Kriitilist mõtlemist loetakse tähtsaks, aga tavaline haridussüsteem seda ei toeta. Enamik valitsusi soovib kindlat teatud viisil mõtlemist ehk siis õiget mõtlemist. Kui soovime, et uus põlvkond tooks muutusi, vajavad noored uusi kontseptsioone, ideid, võimalust neid järele proovida. Me ei saa enne midagi parandada, kuni pole leidnud viise, mis asju paremaks teevad. 

Kriitiline mõtlemine on teistmoodi mõtlemine. Varem sisaldas see mõiste millelegi negatiivsele viitamist, praegu tähendab aga seda, kuidas teha asju paremini. Koolides ei peaks niivõrd toimima poolt ja vastu süsteem, vaid püüd teha asju paremini ja luua alternatiive. Kui lapsed peavad õppima vaid seda, mida niigi kõik teavad, pole edasiminekut.