18.–26. augustini kogunes kaheksandat korda rahvusvaheline kogelejate noortevahetus, sedakorda Lõuna-Saksamaal väikeses Kniebise külas. Erasmus+ projekti toetatud nädalapikkusest laagrist võttis osa 30 kogelejat vanuses 18–30 Soomest, Hollandist, Belgiast, Prantsusmaalt, Portugalist, Saksamaalt ja Eestist, lisaks laagri korraldajad – kokku 40 inimest. Noortevahetuse eesmärk on olnud algusest peale jagada omavahel kogemusi ja toetada üksteist kogeluse aktsepteerimisel. 

Mul oli hea võimalus ainsa mittekogelejana see programm kaasa teha. Kuna õpin Tartu Ülikoolis teisel kursusel logopeediat, oli kogemus minu jaoks huvitav ja vajalik.

Et ma polnud varem ühegi kogelejaga kokku puutunud, ootasin laagrinädalat suure uudishimuga. Tahtsin teada, kas saan nende kõnest aru ning kas see, et omavahel suheldakse inglise keeles, muudab kogelemise hullemaks. Kas mind võetakse omaks või suhtutakse kui teistsugusesse?

Laagris osalejatega esimest korda kohtudes olin alguses kimbatuses, kuidas nendega suhelda. Kas lõpetada kaaslase sõna või lause, kui tema jutt takerdub? Kas on ebaviisakas, kui räägin oluliselt kiiremini kui vestluspartner?

Selgus, et üldiselt ei meeldi kogelejale, kui tema lauseid lõpetatakse – tegelikult on selline käitumine ebaviisakas kõigi vestluspartnerite puhul. Sellegipoolest ütlesid mõned grupiliikmed, et nad ei pane pahaks, kui ma seda teen, sest see kiirendab vestluse käiku. 

Mõistsin sedagi, et vesteldes ei pea inimesele pingsalt otsa vaatama, justkui oodates, millal ta lause lõpetab. Samas ei tohi jätta muljet, et sind tema jutt ei huvita. Jällegi on tegu universaalse viisakusreegliga, mis kehtib ükskõik kellega suheldes.

Järgneva nädala jooksul neist nõuannetest lähtudes muutus kogelejatega suhtlemine juba varsti nii omaseks, et õigesti tegutsemine ei vajanud eraldi tähelepanu.

Laagripäevad olid sisustatud mitmesuguste töötubadega, mis vaheldusid lühikeste pauside ja toidukordadega. Palju toimus töötube, mis toetasid kogeluse aktsepteerimist ja lavahirmuga toimetulekut ning aitasid muutuda enesekindlamaks. Suur osa oli kõnetehnika harjutustel ja eneserefleksioonil. Kõige suurema ühise ettevõtmisena tuli osalejatel teha koos grupiga kogeluse teemal lühifilm. Iga grupp lähenes ülesandele erinevalt ning lõpptulemusena valmis neli humoorikat filmi: õudusfilm, fantaasiafilm, krimifilm ja uudistesaade. Filmi tegemise käigus sain aru, et kogelejad ei võta oma eripära liiga tõsiselt, pigem meeldib neile selle üle nalja heita.

Kuna laagrisse olid kogunenud erineva taustaga noored mitmest riigist, oli suhtlemisel põhirõhk nende maade kultuuri ja isiklike mälestuste võrdlemisel. Kogu õhkkond oli äärmiselt toetav. 

Laagri lõpus said kõik soovijad avatud mikrofoni ees rääkida tervele seltskonnale endast ja oma probleeme jagada. Muuhulgas rääkisid noored, kui keeruline neil on olnud oma eripäraga leppida ja milliste raskustega on keegi kokku puutunud. Üks kõneleja näiteks meenutas lapsepõlveaega, mil pere teda ei mõistnud ja tema probleeme pisendas. Teine jutustas, et klassikaaslased narrisid teda ning ta ei leidnud sõpru, sest ei jõudnud vesteldes teistega sammu pidada. Enamiku noorte hinnangul olid õpetajad kooliajal mõistavad ja toetavad, pigem tekkis arusaamatusi kaasõpilastega. Osa noori arvas, et kuna kogelemine muudab kogeleja ebakindlaks, ei peaks õpetajad nõudma temalt tundides suulist vastamist. Teised seevastu leidsid, et kool on ettevalmistus eluks ning kogelevat last tuleb kohelda võimalikult sarnaselt teiste õpilastega. Rühmatööde, esitluste ja muude avalikku esinemist nõudvate ülesannete puhul tuleks vältida kogeleja kõrvalejätmist või tumma rolli panemist. Eriti oluline on julgustada kogelevat last rääkima ja esinema algklassides, et ta harjuks klassikaaslastega ja kaaslased temaga. Kõik laagris osalejad olid ühte meelt, et kogelemine ei takista elamast täisväärtuslikku elu, kui seda endale teadvustada ja sellega teadlikult tegelda.

Avameelsed ja siirad vestlused lähendasid lähedaseks saanud seltskonda veelgi. Pärast avatud mikrofoni vestlesid paljud nelja silma, tegelikult räägiti omavahel kogu nädala vältel.

On teada, et kogelust esineb 1% rahvastikust ning selle põhjuseks peetakse füsioloogiliste ja keskkonnategurite kombinatsiooni. Kogelust mõjutab nii kiirustav elutempo, ebastabiilne keskkond kui ka liiga kõrged nõudmised. Tähtis on lasta kogelejal rääkida ja anda talle selleks aega. Kui kaob vajadus oma kõnelemiskorra eest võidelda, väheneb ka kõnelemise ja kogelusega seotud ärevus. Mida vähem on ärevust, seda paremini õnnestub õpitud tehnikat rakendada ning seda sujuvam on kõne. 

Minu hinnangul toetas noortelaager osalejaid nii praktiliste nõuannetega kui ka emotsionaalselt ning täitis igati oma eesmärgi.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Millega tegeleb Eesti kogelejate ühing?

Hardi Sigus, Eesti Kogelejate Ühing

Eesti Kogelejate Ühingu moto on „Kui sa kogeled, kuulud heasse seltskonda!“. Maailmas, kus on harjumuspärane sujuv ja kiire kõne, tunnevad paljud inimesed, kes teistmoodi räägivad, end eemalejäetuna. Igaüks tahab kuuluda gruppi ning meie ühing seda võimalust pakubki. Üritustel, kus enamik inimesi kogeleb, saab selline kõne uueks normiks. Kõigile antakse rääkimiseks aega ega segata vahele. Toetav keskkond loob hea pinnase enesearenguks. Ühest küljest saavad noored kogemuse, et nende rääkimisviis on lahe ja huvitav ning seda ei ole vaja häbeneda. Teisalt saavad paljud jõudu hakata harjutama koos asju, millest nad on ammu unistanud, kuid mida on olnud üksinda raske ellu viia. Nii saab mõnest meie ühingu liikmest hea avalik esineja, teisest hea suhtleja, kolmas harjub oma mõtteid täpsemalt formuleerima.

Eesti Kogelejate Ühing on tegutsenud alates 1993. aastast. Korraldatakse suvelaagreid, talvelaagreid, lastelaagreid, kõneharjutuspäevi ning põhjamaade kogelejate seminare. Ühing seisab kogelevate inimeste õiguste eest.

Ühinguga saab liituda meie kodulehel www.kogelus.ee/kontakt/.

Facebookis www.facebook.com/eestikogelejateuhing.