Eestis on sadakond muusikakooli, kus õpib üle 12 000 õpilase. Valdkonna üks peamisi probleeme on õpetajate puudus ning olemasoleva õpetajaskonna vananemine. Õpetajaid muusikakoolidele valmistavad ette Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia.  

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (edaspidi EMTA) lõpetab aastas kümmekond magistrikraadiga pilliõpetajat. Neile lisandub veel paarkümmend instrumentalisti ja vokalisti, kes on valinud ja läbinud muusikakooli õpetaja kõrvaleriala. Interpretatsioonipedagoogika õppejuhi ja varase klahvpillimuusika professori Lembit Orgse sõnul moodustavad õppijate tuumiku keelpillimängijad, teiste erialade esindajaid on vähem. Instrumendipedagoogikat saab õppida kõikidel pillidel, sealjuures jazz– ning pärimusmuusika stiilis. Eesmärk on valmistada ette pilliõpetajaid, kes on võimelised töötama nii muusika huviharidust kui ka kutseharidust pakkuvates koolides. Magistriastmes õpivad lisaks bakalaureuseõppe lõpetanutele nii tegevmuusikud kui ka muusikakoolide juhid. „Põnev, loominguline ja üksteist rikastav kogukond,“ rõõmustab Orgse, kelle sõnul töötavad kõik lõpetanud muusikahariduses. 

Kõik Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (edaspidi TÜ VKA) kooli-, rütmi- ja pärimusmuusika erialal õppivad tudengid spetsialiseeruvad ka pilliõpetajaks. Samuti on magistriõppes koolimuusika peaeriala kõrval pilliõpetaja kõrvaleriala. Muusika õppekava programmijuht ja rütmimuusika teooria lektor Marko Mägi sõnul peetakse TÜ VKA-s silmas stiililist laiapõhjalisust, et pärimus- või rütmimuusika eriala lõpetanu saaks muusikakoolis hakkama ka elementaarse klassikalise muusika repertuaari õpetamisega. Igal aastal saab Viljandist pilliõpetaja ettevalmistuse umbes paarkümmend noort muusikut. 

Mägi sõnul on olukord puhkpillidega halb. „Praegu õpib 150 tudengist puhkpille mõni üksik,“ tunnistab ta ja lisab, et puhkpillieriala lõpetajaid on ka muusikakoolides järjest vähem. „Näiteks Viljandi muusikakooli puhkpilliorkester on väga suur, üks Eesti parimatest, aga mängijad lähevad pilli edasi õppima haruharva. Võib-olla puhkpillimängija elukutse pole piisavalt atraktiivne,“ arvab ta. 

Orgse sõnul kimbutavad muusikavaldkonda samad probleemid mis tervet Eesti riiki: „Inimesi võiks olla rohkem ja riik on regionaalselt tasakaalustamata,“ ütleb ta ja lisab, et ehkki vastuvõttu on suudetud hoida stabiilsena, on muusikakoolide pilliõpetajaid vaja palju rohkem, kui neid koolitada jõutakse. „Muusikat õppivate laste arv ei ole vähenenud, kuid enamik õpetajatest on üle 50-aastased. Oleme katsunud regionaalset tasakaalustamatust mahendada sellega, et Tallinnast kaugel muusikakoolides töötavatele tudengitele võimaldatakse tasuta osakoormusõpet.“

Eestis on muusika huviharidus ebaühtlane

Ehkki muusikakoolidel on olemas raamõppekava, ei taga see Mägi sõnul ühtlast õppekvaliteeti. „Tegelikult ei raamista see mitte midagi. Omavalitsused on koolipidajatena niivõrd erinevad, ja juba nende finantsolukorrast sõltub, millist õpet huvikoolis pakutakse. Teine pool on kvalifitseeritud pedagoogide puudus. Võib-olla maakonnakeskuste koolid proovivad raamõppekavast lähtuda, aga tegelikult on igal muusikakoolil täielik vabadus koostada oma õppekava.“

Mägi arvates algavad hädad sellest, et haridusministeerium on huvihariduse, sealhulgas muusikaalase baashariduse enda vastutusalast välja lükanud. „See on isegi absurdne, sest kesk- ja kõrgaste on haridusministeeriumi vastutusalas, aga väga oluline osa muusikaõpingute haridusahelast ei ole. Muusikahariduse esimene ots on jäetud täiesti eikellegimaale, kuid laulupeo jätkusuutlikkusest räägivad kõik. Samuti, kuidas saab olla jätkusuutlik kasvõi meie akadeemiline muusikakultuur, kui keegi ei vastuta selle alguse eest?“ küsib ta. 

Orgse toob välja, et muusikakoolide süsteem on väga selgete formaalhariduse tunnustega. „Klaveri- ja viiuliõppes eriti. Need on ju pillid, mida on parem hakata õppima kohe põhikooli alguses. Et õppijal oleks hiljem vabadus valida, kuidas jätkata, peab teda algusest peale õigesti juhendama.“ Ehkki pillimängu võib õppida ka eraõpetajate käe all, on Orgse sõnul õpe efektiivseim just muusikakoolisüsteemis, kus pillimängu praktiline pool on hästi ühendatud muusikateoreetiliste õpingutega. „Neil, kes on näiteks ainult orkestris mänginud, puudub enamasti vabadus jätkata pilliõpinguid kõrgemal tasemel, sest teadmised on jäänud pealispindseks või lünklikuks. Muusikahariduses on oluline süsteemsus ja mitmekülgsus,“ ütleb ta ja lisab, et raamõppekava on garant, kvaliteedistandard. Olgugi et see on siin ja seal pisut erinev, sest igas paigas on erinevad võimalused. „Polegi võimalik võrrelda Tallinna ja piiriäärse regiooni muusikakooli võimalusi. Meie õppekava on arendatud nii, et pilliõpetaja oleks mitmekülgne ja oskaks lisaks oma erialainstrumendile õpetada ka muid aineid, näiteks solfedžot või muusikalugu. Kui suured rahvad saavad endale lubada, et keegi mängib ainult pilli ja midagi muud ei teegi ning teine ainult õpetab ja pillimängijana ei tegutse, siis Eestis on tavaliselt vaja osata nii üht kui teist. Saad ise paremini hakkama ja lapsed ei jää harimata. Kokkuvõttes: Eesti muusikud peavad lisaks väga heale pillimänguoskusele omandama ka väga head õpetamisoskused ning neid rakendama.“ 

Muusikaalase formaal- ja huvihariduse lõimimine ei toimi

Praegu räägitakse formaal- ja huvihariduse ühendamisest: näiteks muusikakoolis õppivad lapsed saaksid üldhariduskoolis muusikaaine selle põhjal arvestatud. Mägi sõnul on see pseudoprobleem, millega ei peaks üldse tegelema. „Üldhariduskooli muusikatund on muusikakoolis käivatele lastele tore eduelamuse koht. Võib-olla on lapsel kehalises kasvatuses halvad tulemused või ei oska ta arvutada, aga muusikatunnis saab ta olla üks parimatest. Rääkimata sellest, kuidas see tunniplaaniliselt välja näeks, kui keset päeva on kaks muusikatundi. Mida need lapsed siis samal ajal teevad?“ Teise olulise probleemina nimetatud idee rakendamisel toob Mägi taas välja muusikakoolide ebaühtlase õppekvaliteedi. „Kuidas saaks seda niiviisi üle riigi rakendada? Eriti arvestades, et neid teemasid, mis on üldhariduskooli ainekavas, muusikakool üldse ei kata. Näiteks muusikaajaloo aine on paljudest Eesti muusikakoolidest ära kadunud ja relatiivset süsteemi õpetavad vaid vähesed muusikakoolid.“ 

Muusikaharidus peaks vaatama tulevikku

„Aeg ja elu paneb ise kõik paika ja kui meil näiteks enam metsasarve, fagoti- või tšelloõpetajaid igale poole ei jätku ja nende instrumentide õppimishuvilisi pole, peabki ehk hakkama vaatama tulevikku,“ leiab Mägi. „On ju tekkinud täiesti uue ajastu muusikainstrumendid, mis seostuvad digitehnoloogiaga: sämplerid, mitmesugused tarkvarapõhised muusikaprodutseerimise vahendid. Nende vastu tunnevad õppijad väga huvi.“ Mägi sõnul peaks ka muusikaproduktsiooni õppe muusika huviharidusse sisse tooma. „On oluline mitte jääda taga nutma vanu aegu, vaid vaadata tulevikku ja leida huvihariduses lastele huvitavaid lahendusi,“ on ta veendunud.  

Seevastu Orgse sõnul ei vasta jutt klassikalise muusika ja ooperipubliku kahanemisest tõele. „Publikunumbrid on taas tõusmas, sest elu jooksul hakkab inimene üha rohkem enese sisse vaatama. Klassikalise muusika kuulamine toetab suurepäraselt sisemist enesepeegeldust ja hinge tasakaalu otsimist. Üle 44-aastased inimesed moodustavad suurema osa kontserdipublikust, ja nende hulk kasvab.“ 

Eesti professionaalsetes orkestrites mängib üha rohkem välismaalasi. See ei ole Mägi sõnul probleem: „Ega Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris peagi mängima ainult eestlased. Kui tahame, et meil oleks sümfooniaorkester, siis mängijate puudust maailmas ei ole. Juba praegu on Vanemuine täis välismaalastest orkestrante, tantsijaid ja lauljaid. Samas ei küsi keegi, miks meil ei ole kutselist bigbändi. Ma muretseksin palju rohkem selle üle, miks me oma pärimusmuusikat ja selle tüvitekste ei tunne. Pärimusmuusika on jäetud minema isevoolu teed ja see on palju tõsisem probleem.“

Orgse sõnul vähendavad välismuusikud probleemi teravust. „Meil on välisõpilaste osakaal päris suur. Just Lõuna-Euroopast pärit üliõpilastest on mitmed läinud tööle väiksematesse muusikakoolidesse. Ka sinna, kuhu eestlastest noored nii väga ei kipu. Selles polegi ju midagi halba, on suurepärane, kui meil on selline varuressurss võtta,“ leiab ta. 

Mägi arvates on muusikaline huviharidus jäänud teatud mõttes magama ja muusikakoolide juhid justkui nutavad taga vanu aegu, mis enam tagasi ei tule. „Muusikakooli jätab pooleli katastroofiline arv õpilasi. See näitab, et väga suurel osal muusikakoolidest on probleeme sõna otseses mõttes huvihariduse andmisega. Kultuuriakadeemia proovib muusikakooli õpetajaid koolitades anda neile sellised oskused, mis võimaldaks õpetada uusi noortele huvitavaid valdkondi muusikakooli süsteemis, et see poleks ainult internetipõhine iseõppimine. Ka muusikakoolide liit võiks hakata tõsiselt selles suunas vaatama.“