Kunagi levis Eesti muusikute seas ütlemine, et kui sa interpreediks ei kõlba, mine muusikapedagoogikasse. Teisisõnu suunati muusikaõpetajaks õppima teiste hulgas väiksemate muusikaliste eelduste või oskustega noori ja ilmselgelt avaldas selline hoiak halba mõju muusikaõpetaja eriala mainele. Seevastu praegu on muusikaõpetajaks õppimine populaarne.

Kõrgkoolide vastuvõtunumbritele toetudes võib öelda, et õpetajaks õppida on trendikam kui kunagi varem ning õpetajaameti maine jõudsalt paranenud. Sama kinnitab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (edaspidi EMTA) muusikapedagoogika õppejuht ja õppekava koordinaator professor Kristi Kiilu: „Ilmselt seoses riigi rahaseisu kehvenemisega, eriti pärast COVID-it, on muusikaga seotud inimestel väga selgeks saanud, et riigi leib on peenike, aga pikk. Õpetajana töötades on sul sissetulek tagatud. Võib-olla õpetaja palk ei ole Tallinnast vaadates teab kui kõrge, aga kui peame silmas väiksemaid maakohti, on see vägagi konkurentsivõimeline.“ Kiilu sõnul näeb nii sisseastujate arvust kui ka motiveeritusest, et muusikaõpetajaks õppida on üha populaarsem ning ka õppijate kontingent avardunud. EMTA sisseastujate seas on mitmeid teist korda kõrgharidust omandavaid pilliõpetajaid, koorijuhte, aga ka neid, kellel juba on pedagoogiline haridus, kuid kes soovivad arendada oma muusika- ja muusikadidaktikaalast kompetentsust. „See on väga kiiduväärt suundumus, sest muusikaõpetajaid napib samamoodi nagu kõiki teisi õpetajaid,“ rõõmustab Kiilu. 

Ka Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (edaspidi TÜ VKA) muusika õppekava programmijuhi ja rütmimuusika teooria lektori Marko Mägi sõnul on huvi muusikaõpetajaks õppimise vastu viimastel aastatel tõusnud: „Ei teagi, kas see on riiklike meetmete mõju, aga konkursid nii bakalaureuse- kui ka magistriõppesse on viimased kaks aastat olnud väga edukad. Ka huvihariduse ehk muusikakoolide õpetajad tulevad järjest rohkem õppima, ilmselt avaldab tööandja survet omandada magistrikraad.“ 

Kvalifitseeritud muusikaõpetajatest on suur puudus

Tallinna Ülikooli ja EMTA ühisõppekavalt ning TÜ VKA-st saavad kahe peale kokku igal aastal magistrikraadi umbes paarkümmend muusikaõpetajat. „Sellest ei piisa,“ nendib Kiilu. Tema sõnul töötavad EMTA muusikapedagoogika bakalaureuseõppe tudengid juba teisel või kolmandal kooliaastal, mõned isegi esimesel. „Nad õpetavad nii lasteaedades, huvikoolides kui ka koolides. Samas on töötavatel tudengitel suur huvi magistriõppesse edasi õppima minna. Ka kõik magistriõppe üliõpilased töötavad, ainult õpingutele pühenduda saavad vaid üksikud,“ räägib Kiilu ja lisab, et tudengile on see pingeline ning sageli venivad õpingud seetõttu pikemaks. „Nominaalne aeg näeb ette kahte aastat magistriõppes, kuid võimalik on ka tasuta lisa-aastal õppida.“ 

Ka Mägi sõnul töötavad õpetajatena kõik bakalaureuseastme sessioon- ja magistriõppe tudengid. „On mõtlemapanev, et ka meie bakalaureuse päevaõppetudengid – ja kahjuks peab ütlema, et ka nõrgad tudengid – on nõutud õpetajad ning töötavad muusikaõpetajatena üldhariduskoolides. See on väga karm tõsiasi. Õpetajate puudus on nii suur. Mulle tuleb pidevalt kirju hädas olevatelt kooli- ja lasteaiajuhtidelt, et palun, kas oleks kedagigi anda.“

Muusikaõpetajal peavad olema väga laialdased oskused

Kiilu sõnul on esmatähtis, et muusikaõpetaja oleks ise muusikast vaimustunud ja sellele pühendunud. Lisaks peavad tal olema mitmekülgsed oskused, et oma tööga hästi toime tulla. „Koorilaulukultuur kujundab meie identiteeti ja seetõttu peab muusikaõpetaja suutma koolikooridega töötada. Ta peab mängima klaverit ja mõnda muud muusikainstrumenti, olema võimeline juhendama bändi, vastavalt oma huvidele ehk ka pärimusmuusika- ja vokaalansamblit. Tal peab olema lai silmaring ja huvi ümbritseva – kontsertide, teatrite, näituste, raamatute jms – vastu. Samuti peab ta olema inimesena hooliv ja nägema, kuidas muusikaga tegelemine õppija arengut toetab ning mil moel võiks muusika õppimine kujundada õppijat inimese ja isiksusena. Oluline on anda võimalus õppida kõikidele õpilastele, mitte jagada neid andekateks ja vähemandekateks. Muusikaõpetuses on tähtis läheneda võimalikult aktiivselt, et see oleks praktiline musitseerimine, mitte ainult muusikaloo ja -teooria õppimine.“ 

Mägi arvates on olulisim kasvatada noori teadlikuks muusikakuulajaks ning sütitada armastust muusika vastu. „See eeldab, et õpetaja ise on muusikafänn või otsapidi tegevmuusik. Igal juhul peaks ta olema fanaatiline muusikasõber, see kiirgab ka õpilastele. Kõik need teadmised ja oskused on minu meelest järgmine samm. Kas Beethoven suri 1827. või mingil muul aastal, ei oma mingit tähtsust. Samuti, kas tal oli 30 või 32 klaverisonaati, aga kui õpilane oskab natukenegi hinnata klassikalist muusikat, on see suur saavutus.“ Mägi sõnul on TÜ VKA muusikaõpetajate ettevalmistamisel tugevalt fookuses muusikaõpetajate digipädevused. Samuti peetakse oluliseks stiililist mitmekesisust, et muusikaõpetaja oskaks õpetada rohkem kui ühte muusikastiili. 

Üldhariduskooli muusikaõpetuse ainekava on ülepaisutatud 

„Septembrist rakendunud muudatused ei ole üldhariduskooli muusika ainekavasse otseselt midagi uut toonud, ainult et õppesisu ei ole enam kohustuslikuna määratletud, vaid soovituslik,“ ütleb Kiilu, kelle sõnul seab see õpetajatele suure vastutuse. „Reguleeritumad aitavad tagada ühtlasema taseme õppimisel ja õpetamisel. Ka siis, kui õpetajate kontingent on erineva haridustaseme ja võimekusega,“ on ta veendunud. „Fakt on see, et meil töötab muusikaõpetajatena palju mittekvalifitseeritud õpetajaid. Ei tahaks kuidagi kõlada tagurlikult, et suur vastutus on ohtlik, aga näiteks koolis, kus kvalifitseeritud muusikaõpetajat ei ole ja on hea, et üldse keegi muusikat õpetab, oleks mittekvalifitseeritud õpetajal lihtsam, kui tal oleksid teemad ja sisu täpselt ette antud. See tagab teatud taseme. Kui vabadus on väga suur, aga oskusi pole, võimegi lastega terve tund karaoket laulda ja arvata, et nii on hästi,“ lisab ta. 

Mägi sõnul ei vasta üldhariduskooli muusikaõpetuse ainekava kaugeltki tegelikkusele. „See on utoopiline,“ leiab ta. „Igal aastal astub TÜ VKA muusikaosakonna päevaõppesse umbes 30 uut tudengit, enamik neist äsja gümnaasiumi lõpetanud. Nendel, kellel pole muusikakooli tausta, on muusikaline kirjaoskus valdavalt null, ja nii on see olnud läbi aastate. See, mida üldhariduskooli ainekava ette näeb, on nagu täiesti teiselt planeedilt. Ainekavas sätestatud ootuste ja tegelikkuse vahel on väga suur vastuolu. Elementaarne muusikaline kirjaoskus puudub 90% gümnaasiumilõpetanutel. Muusikateooria osakaalu õppekavas peaks tõsiselt analüüsima. Ja ei ole nii, et Tallinnast eliitkoolidest tulnud tudengid oskavad ja maakoolide omad mitte. See on valdav.“ Kuna muusikas riigieksameid ega kohustuslikke tasemetöid ei ole, on Mägi arvates saanud see aine minna isevoolu teed. „Matemaatikas või inglise keeles ei oleks see võimalik,“ ütleb ta. Tema arvates ei aita selline ainekava tööriistana muusikaõpetajaid. Samas peab ta raami ja üldisi eesmärke muusikaõpetuses väga oluliseks. „Lihtsalt need võiksid olla adekvaatsemad. Riiklik õppekava võiks raamistada, aga jätta õpetajale vabadust, sest õpetajad on ju erinevate tugevustega. Kui oled tugev pop- ja jazz-muusik, võid ju seda osa tugevama rõhuasetusega anda kui mõnda teist teemat muusikaloos, aga kindlasti ei tohi jääda midagi täitsa puutumata. Anname ju ikkagi laiapõhjalist muusikalist üldharidust, ennekõike kujundame silmaringi.“

Alates 2011 aastast on muusikaõpetuse kohustuslik osa ka pilliõpe. „Tulid plokkflööt, väikekannel ja kitarr ja meie praegune EMTA lõpetaja oskab elementaarsel tasemel mängida ise ning juhendada õpilasi kõigil nimetatud pillidel. Praeguse õppekavade arenduse juures oleme aga jõudnud küsimuseni, kas olemasoleva tunnimahuga on ikka realistlik neid instrumente üldhariduskoolis õpetada. Milline on sellise õpetamise eesmärk ning kvaliteet?“ muretseb Kiilu. Tema sõnul arutelud sel teemal käivad ja EMTA 105 raames on plaanis vestlusring teemal, kas pillimäng on ainult erihariduse pärusmaa. „Seal kavatseme seda teemat põhjalikult lahata. Näeme, et laulmine on muutunud üldhariduskoolis vähem tähtsaks, mis avaldab mõju ka koorilaulule koolis ja sealt omakorda laulupidude traditsioonile. See on maailmavaateline küsimus, millel on meie kultuurile ja rahvusele tohutult suur mõju. Peame arutama, mida on oluline õpetada üldhariduskooli muusikaõpetuses, mida jõuab praeguse tundide mahuga teha.“

Ehkki Mägi sõnul on laulupeo kui kultuurinähtuse jätkusuutlikkuse mõttes koolikoorid ja laulmine väga tähtsad, on näiteks kogu puhkpillikultuur just laulmise suure osakaalu tõttu koolidest välja suretatud. „Vanasti oli koolides palju ja väga heal tasemel puhkpilliorkestreid. On väga oluline, et üldhariduskoolist omandaks noor näiteks kitarrimängu algtõed. Ka mitteviisipidaja võib väga edukalt kitarri mängida, kasvõi popmuusika akordisaadet. Ja kuna üldhariduskoolis õpib ju ka väga palju mitteviisipidajaid, siis nendele on kitarri- või väikekandleõpe igati asjakohane,“ leiab ta.

Mure alushariduse pärast

Kiilu sõnul on ta mures ka alushariduse muusikaõpetuse pärast. „1. jaanuarist võrdsustatakse lastehoiud ja -sõimed ning kui sellest seadusemuudatusest oli juttu, jäeti kõikidele asjaosalistele mulje, et lastehoid peab hakkama pakkuma kõike seda, mida lastesõimgi. Praegu oleme aga seisus, kus lastesõim ei pea alates 1. jaanuarist õpet korraldama, vaid hoolitsema pelgalt lapse heaolu eest. See lööb meie muusikaõpetuse süsteemi mõra, sest muusikalise arengu mõttes ei ole ühtegi olulisemat eluperioodi kui lapse sünnist kuni kooli alguseni. Kui selle aja maha magame, laps ei saa muusikalisi kogemusi ning teda ei juhendata kõige paremal moel, on väga kehvasti,“ muretseb Kiilu. 

Eesti üldhariduskoolide muusikaõpe on üldiselt heal järjel

Hoolimata sellest, et maailmas tehakse palju põnevaid asju, et tohiks Kiilu sõnul kõike uut sisse ahmides ja üle võttes unustada seda, mis meil juba olemas on: „Eesti muusikapedagoogika seisab Riho Pätsi ja Heino Kaljuste õlul ja nende väljatöötatud süsteemi põhimõtetest tuleks hoolega kinni hoida. Praegu näeme, kuidas Lääne-Euroopa maad taasavastavad laulmist ja relatiivset süsteemi. Nad on selle vahepeal kõrvale visanud – ja koolides enam ei laulda. Põhjamaadest Rootsis on viimasetel aastatel väga põhjalikult uuritud, miks rootslased enam ei laula, ning kutsutud ellu mitmed programmid, et laulmine taas kooli tuua. Leian, et meil on väga hea muusikaõpetuse süsteem, küll aga peame tõsiselt arutama, mis on oluline ja millega ning kuidas edasi minna.“ 

Mägi sõnul peame olema õnnelikud, et Eesti koolis on kõikides kooliastmetes kohustuslik muusikatund. „Tänapäeva ühiskond näeb vajadust hoopis muude ainete järele, mida oleks ka vaja õpetada, aga õppekavas pole selleks ruumi. Eks muusikainimestel on muidugi soovunelm, et muusikaõpet oleks rohkem, aga reaalsus on see, et keegi seda juurde ei anna. Hoiame hinge kinni, et seda üldse ära ei kaotataks või näiteks gümnaasiumiosas valikaineks ei muudetaks.“ Mägi ei arva, et Eesti koolides oleks muusikaõpetus kriisis, jätkuks vaid häid pedagooge. „Kuna muusikaõpetajal on koolis üldjuhul vabad käed, siis järelikult piisab meil ainult heast pedagoogist. Põhimure seisnebki selles, et neid ei jätku.“

Muusikaõpetajaks õppida soovija ei pea omama bakalaureusekraadi ilmtingimata muusikas 

Peamine on sisseastumisel tõestada oma muusikaoskusi, bakalaureusekraad võib olla ka pedagoogikas või muus lähedases valdkonnas, kui tudengikandidaat on varasemalt õppinud muusikat näiteks keskastme muusikakoolis. Kiilu sõnul tuleb TLÜ-EMTA muusikaõpetaja ühisõppekavale astumisel demonstreerida klaverimängu- ja laulmisoskust. Samuti on muusikateoreetiliste teadmiste katse. 

Ka TÜ VKA-s kontrollitakse muusikaõpetaja magistriõppesse astumisel muusikalisi oskusi, mis peavad olema bakalaureusekraadi tasemel, kuid veelgi olulisemaks peetakse motivatsiooni, mis selgitatakse välja vestluse käigus. „Vastuvõtul lähtume erialasest sobivusest üldhariduskooli õpetajana töötamiseks. On tudengeid, kellel on küll bakalaureusekraad muusikas, aga kes on jäänud välja: komisjon on saanud aru, et nad ei sobi muusikaõpetajaks, kuigi mängivad virtuoossel tasemel viiulit,“ ütleb Mägi ja lisab, et erinevalt EMTA-st ei eeldata TÜ-s sisseastujalt head klaverimänguoskust. Põhipill võib olla hoopis akordion või kitarr. Oluline, et see oleks harmooniapill ja et seda osataks heal tasemel. 

Muusikaõpetajad saavad end mitmekülgselt koolitada

Mõlemad kõrgkoolid pakuvad muusikaõpetajatele erialast pädevust arendavaid koolitusi. „Tegeleme sellega väga järjepidevalt,“ ütleb Kiilu. EMTA-s on huvilistel võimalik avatud õppe raames õppida praktiliselt kõiki EMTA-s õpetatavaid aineid – näiteks klaverisaate kujundamist, hääleseadet, dirigeerimist – või osaleda mõnel loengkursusel. Samuti pakub EMTA täienduskoolituskeskus riigi rahastatavaid tasuta kursusi. Praegu on käimas 24-tunnised kursused „Rütmimuusika muusikaõpetuses“, „Pillimäng muusikaõpetuses“, „Koolieelse muusikakasvatuse didaktilised alused“, samuti hääleseade ja digioskusi arendavad koolitused. Lisaks on nüüdsest võimalik omandada mikrokraad muusikapedagoogikas. 

TÜ VKA muusikaalane täiendusõpe keskendub praegu muusikaproduktsioonile ja helitehnoloogiale. Mägi sõnul on õpetajatel väga suur huvi end helitehnoloogia valdkonnas arendada, sest nii noored kui ka tööandjad ootavad tänapäeva muusikaõpetajatelt muusikatehnoloogia pädevusi.