Mitmed Eesti hariduseksperdid, psühholoogid, koolijuhid ja lapsevanemad on pöördunud president Alar Karise, peaminister Kristen Michali, haridus- ja teadusminister Kristina Kallase ning terviseminister Riina Sikkuti poole palvega, et riik töötaks hiljemalt järgmiseks õppeaastaks välja selged reeglid nutiseadmete kasutamiseks koolikeskkonnas, toetamaks meie laste vaimset ja füüsilist tervist, arengut, heaolu, õppeedukust ja turvalisust. Uurime, mida olukorrast arvatakse ja millised on ettepanekud nutiseadmete mõistlikuks kasutamiseks.
Rasmus Kits, Eesti Informaatikaõpetajate Seltsi juhatuse liige, inseneeriaõpetaja
Mõistan nutiseadmete liig- ja väärkasutuse probleemi, kuid selle asemel et proovida leida uusi häid lahendusi, tahame minna keelamise teed. Jah, teame, et hoolimata õpilaste vastupidisest arvamusest ei anna nutiseadmes meelelahutuse tarbimine ajule puhkust, mida õpilane vajab, ja see on üks mõtlemiskohti, mille kaudu teadlikkust tõsta. On väga keeruline reguleerida telefonide kasutamist vahetunnis, ei saa ju rakendada õpilastele lausjärelevalvet. See tähendaks, et õpilased otsivad üles kõik nurgatagused, kolivad sõna otseses mõttes WC-desse ning istuvad seal terve vahetunni telefonis. Võime koolis probleemi justkui ära lahendada, aga õpilane astub koolimaja uksest välja ja probleem ei kao mitte kuhugi, nutiseade on tal endiselt olemas ning ta kasutab seda täpselt nii, nagu kasutab.
Nutiseadmete kasutamist peab reguleerima kooli tasandil. Kui õpilased, kool ja lapsevanemad sõlmivad kogukondliku kokkuleppe, see suures plaanis toimiks. Kool peab teadvustama, et reeglite kehtestamine, nende põhjendamine ja selgitamine on üldpädevusena õpiprotsessi osa. Ma ei näe vajadust, et riik peaks hakkama seda reguleerima.
Sageli tuuakse paralleele, et alkoholi tarbimine ja suitsetamine on koolis keelatud. On jah, aga me ei saa unustada, et alkohol ja tubakatooted on alaealistele üldse keelatud ning on loomulik, et neid ei lubata tarbida ka koolis. Samas nutiseadmed alaealisetele seaduse tasandil keelatud pole, seega on meil raske luua ühtset süsteemi, kus me neid lihtsalt enam ei kasuta, sest meie hinnangul on need õpilastele kahjulikud.
Me ei saa üle ega ümber sellest, et nutiseadme ostab lapsele ju tema vanem, mitte kool. Seega on see lapsevanema vastutusala ja natuke kooli haardeulatusest väljas. Pigem tuleks leida häid viise, kuidas probleemi leevendada. Olen olnud põhikoolis õpetaja ja lahendasin ise selle ära väga lihtsal viisil. Nimelt lõin endale klassiruumi mobiiltelefonide laadimiseks laadimisjaama, kus õpilased said oma telefone tunni ajal laadida. Samuti selgitasin pidevalt, miks on oluline õppimise ajal segavad faktorid nägemis- ja kuulmisulatusest ära panna. Loomulikult olin ka ise eeskujuks. Arusaamisega ei olnud muret. Õpilased said tunnis keskenduda täielikult õppetööle ja see oli suurepärane.
Miks on nutiseadmete keelamise pooldajaid? Otsitakse kiiret lahendust, et probleemiga ei peaks rohkem tegelema. Samas on nutiseadmed tulnud, et jääda ja igal aastal saabuvad kooli uued õpilased, kelle jaoks on see kokkulepe veel põhjendamata ja sõlmimata. Tehnoloogia on maailmas üha olulisem. Võib-olla peaks mõtlema hoopis sellele, kuidas mõtestada paremini, mida nutiseadmed endast kujutavad, mida peaks nendega seoses teadma ja tähele panema ning miks nutiseadmete liig- ja väärkasutus on halb.
Luule Niinesalu, Peetri Lasteaia-Põhikooli direktor
Peetri Lasteaias-Põhikoolis on telefonide kasutamist reguleeritud juba aastast 2012. Ükski lapsevanem pole nende aastate jooksul sellele vastu olnud. Vastupidi, nad on meid alati toetanud.
Meie ei vajanud riiklikku, käsu korras reguleerimist. Samas ei saa ma teiste eest rääkida, võib-olla mõnele koolijuhile oleks üleüldine seisukoht ja seadus toeks.
Iga õppeaasta algul räägime ja põhjendame õpilastele, miks me ei luba koolis telefone kasutada. Selgitame, et see segab tunnis keskendumist, kahjustab silmi. Soodustame, et lapsed veedaksid vahetunnid õues, kooli hoovis ning suhtleksid sõpradega.
Digipädevuste arendamiseks on arvutiklassid, süle- ja tahvelarvutid. Muidugi võib tunnis õpetaja loal õppetööks telefoni kasutada, ehkki tegelikult ei ole õige suunata lapsi väikest ekraani vaatama. Liigne telefoni kasutamine kahjustab silmi, samuti on tagajärjeks rühivead, nutikaelad.
Meie koolis peab lapsel olema telefon kotis ja hääletu. Kes seda reeglit eirab, selle telefoni võtan enda kätte hoiule. Nendel puhkudel näen, kuidas mõni telefon terve päev „elab“ – piiksub ja väriseb. Sinna tuleb pidevalt igasuguseid teavitusi. Mõelda, kui lapsel on see terve päev taskus! Mida ta õpib? Mitte midagi.
Miks peaks riik toetama nutiseadmete kasutamise reguleerimist koolis?
Vivian Puusepp,
lapsevanem, TÜ teadur, avaliku kirja ja rahvaalgatuse eestvedaja
Eesti koolides toetatakse tervislikku nutiseadmekasutust väga erinevalt. On koole, kus isiklike nutiseadmete kasutamine on juba hästi reguleeritud, lastele ja lapsevanematele oskuslikult kommunikeeritud ja see päriselt toetab lapsi. On koole, kus püütakse selle teemaga tegelda, kuid kokkulepitud reeglid ei toimi ning paljude laste vahetunnid mööduvad isiklikes nutiseadmeis. On koole, kus pole veel jõutud midagi ette võtta või kus on küll proovitud, aga nüüdseks käega löödud. Meil puudub ülevaade sellest, kuidas eri koolid selles valdkonnas lapsi toetavad.
Üks meie pere noorematest lastest läheb järgmisel sügisel kooli. Elame piirkonnas, kus kodu lähedal kooli pole, seega kaalume eri koolide plusse ja miinuseid. Meie väga selge ootus koolile on, et kool tagaks olukorra, kus lapsed ei istu vahetunnis ninapidi nutiseadmeis, vaid saavad puhata, liikuda, mängida ja silmast silma suhelda. Te ei kujuta ette, kui raske oli sellist kooli leida! Alustasin aasta tagasi sellest, et lugesin läbi tosinkonna koolide kodukorra. Umbes pooltes neist ei olnud isiklike nutiseadmete kasutamise kohta midagi kirjas. Ülejäänud koolide kodukordadest õnnestus leida viide osalisele piirangule, näiteks et õpilane ei kasuta isiklikku seadet tunni ajal või ei tohi seda kasutada koolimajas, aga õues tohib, või et piirang kehtib ainult algklassides. Ühe kooli kodukorras oli öeldud, et õpilane ei kasuta isiklikku nutiseadet koolipäeva jooksul, v.a õpetaja loal. Helistasin kooli, et uurida, kuidas nad sellise julge ja väga vajaliku sammuni jõudsid ja mil moel seda jõustavad. Minu pettumuseks tunnistas koolijuht, et kodukorra see punkt neil ei toimi ja et nad plaanivad sellest loobuda. Mitte ühegi kooli kodukorrast ega kodulehelt ei leidnud ma selgitusi selle kohta, miks on oluline isiklike nutiseadmete kasutamist reguleerida ja mis juhtub siis, kui õpilane kodukorra vastava punkti vastu eksib.
Allpool toon välja mõned argumendid, mis räägivad selle kasuks, et seda valdkonda on tarvis riiklikult reguleerida. Kusjuures reguleerimine ei pruugi tähendada lauskeeldu, vaid läbimõeldud ning kontekstitundlike lahenduste väljapakkumist.
Esiteks on praegune olukord, kus kooliti piiratakse nutiseadmete üle- ja väärkasutamist väga erineval määral ning paljudes koolides ei tegelda sellega üldse, laste suhtes ebaõiglane. Võrdlevad uuringud näitavad, et koolides, kus on selged reeglid nutiseadmete kasutamiseks ja kus neid tõepoolest järgitakse, on laste vaimne ja füüsiline tervis, suhted ning õppeedukus parem kui koolides, kus selliseid reegleid ei järgita, samuti kogevad lapsed seal vähem kiusamist (1; 2; 3; 5).
Teiseks on praegune olukord ebaõiglane koolide suhtes. Kakofoonia, kus koolidel on väga erinevad arusaamad ja ressursid tervisliku nutiseadmekasutuse toetamiseks, ei ole koolide süü. Koolijuhtidel ja õpetajatel on väga suur koormus ning teemadega, mida riik väga selgelt esmatähtsaks ei pea ning mille kohta ei jagata selgeid riiklikke juhiseid, ei jõuta igas koolis ühtviisi tegelda. Koolidel oleks oluliselt lihtsam saada probleemne nutiseadmekasutus kontrolli alla, kui selleks tuleks riigilt selge sõnum ja juhised.
Kolmandaks on selle teemaga riigi tasandil tegelemine oluline ka majanduslikus mõttes. Näiteks Haidt (4) kirjeldab eksperimente USA koolides, kus isiklike nutiseadmete keelustamine vahetundides on laste vaimse tervise ja õppeedukuse toetamisel ning kiusamise vähendamisel andnud paremaid tulemusi kui ekspertide (nt psühholoogide, eripedagoogide, sotsiaaltöötajate jne) osakaalu suurendamine, olles seejuures odavam lahendus. Arvestades, et Eesti riik kärbib nii hariduse kui tervishoiu pealt ega suuda tagada, et igas koolis oleks koolipsühholoog, on vastutustundetu pühkida probleemse nutiseadmekasutuse teema vaiba alla väitega, et iga kool teab ise paremini, kas ja kuidas sellega tegelda. Riigi tasandil ühiselt välja töötatud lahendused, mis oleks läbi arutatud kõigi asjaosalistega, aitaks ühist ressurssi oluliselt kokku hoida, et iga kool ei peaks üksi pusima.
Neljandaks peaks riik selle teemaga tegelema, et mitte jääda konkurentsis teistest riikidest maha. Oma e-riigi lahendustega oleme paljudest teistest riikidest ees. Seda kummalisem on, et digitehnoloogia arengusse panustamine ei ole Eestis käinud käsikäes tehnoloogiast tulenevate ohtude teadvustamise ja maandamisega. Näiteks Rootsis ja Hollandis on nutiseadmete kasutamine koolides riiklikult reguleeritud, vastav seadusandlus on ettevalmistamisel ka Soomes ja Lätis, aga meil alles algas arutelu selle üle, kas riik peaks midagi tegema. Digipädevuste arendamisest räägitakse palju ja see on hea, sest tänapäeva maailm vajab digipädevaid inimesi. Kuid me vajame ka järelkasvu, kes oleks vaimselt ja füüsiliselt terve ning suudaks silmast silma suhelda. Meelelahutuslik nutiseadmekasutus ei arenda digipädevusi, vaid on pigem selle vastand. Digipädev nutiseadmekasutus on selgelt mõtestatud oskuslik tegevus, mida inimene teadlikult juhib ja mis teda ei kahjusta. Meelelahutusliku kasutuse näol on aga tegu passiivse tarbimisega, mis väljub kergesti kontrolli alt ja muutub sageli probleemseks. Me ei räägi siin ainult digisõltuvusest, mille sümptomeid esineb igal kümnendal Eesti lapsel, vaid digiseadmete väär- ja ületarvitamisest, mille all kannatab suurem osa lapsi ja noori.
Hiljutises raadiointervjuus väitis HTM-i esindaja Jürgen Rakaselg, et HTM koolides nutiseadmete kasutamist reguleerima ei hakka, kuna see oleks umbes sama, nagu keelata ära kõik noad põhjusel, et üks inimene lõikas kogemata noaga sõrme. Analoogia digitehnoloogia kasutamise ja noa kasutamise vahel on üsna tabav, kuid viib mind hoopis teistsuguse järelduseni. Kui lapsed ja noored kasutavad nuge iga päev ilma järelevalveta ja suurem osa neist lõikab endale iga päev noaga sisse ja torkab ka kaasõpilasi veriseks, siis tuleks tõsiselt kaaluda, kas tasub nuge lastele vabalt ja järelevalveta kasutada anda. Jah, laps saab nuga kasutada ka paljude kasulike asjade tegemiseks ja noa oskuslikku käsitsemist tuleks kahtlemata lastele õpetada. Kuid mis juhtub siis, kui noa kasutamine ükskõik millisel viisil hakkab asendama lapse elus nii puhkamist, suhtlemist kui liikumist?
Viimaks toon välja, et praegune olukord on ebaõiglane ka lapsevanemate suhtes. Paljud lapsevanemad, kelle lapsed on kooli minemas, on suures segaduses, püüdes mõista, milline nutipoliitika ühes või teises koolis valitseb ja kas see ka päriselt toimib. Kui annan lapse koolipäevaks koolile üle, siis soovin, et kool hoolitseks selle eest, et lapsed saaksid vahetundides puhata, liikuda ja silmast silma suhelda ega kahjustaks ennast ja teisi nutiseadmete liig- ja väärtarvitamisega. Sealjuures ei pea ma ise olema ideaalne lapsevanem – ka minu kodus tuleb ette digiseadmete ületarbimist ja vahel on raske sellega toime tulla, kuid ma püüan seada tervislikke piire nii endale kui oma lastele ja ootan sama ka koolilt. Kui vahetundides on nutiseadmed lubatud, valibki enamik õpilasi nutiseadmes olemise, olgu kooli pakutavad alternatiivid kuitahes kasulikud. On riigi ülesanne tagada, et koolides toetataks laste tervist, arengut, heaolu ja turvalisust, seega on tema ülesanne hoolitseda selle eest, et kõik koolid ennetaksid probleemset nutiseadmekasutust.
Riik peaks andma koolidele väga selge sõnumi, et lisaks digipädevuste arendamisele tuleb luua koolivahetundides lastele nutiseadmevaba keskkond. See on sama oluline nagu tagada, et lapsed vahetunnis ei jooks ega suitsetaks. Ei ole loogiline väita, et iga kool ise teab paremini, kas lapsi selles toetada või mitte. Terviseministeerium soovib isiklike nutiseadmete reguleerimise punkti panna vastavasse määrusesse, mis on suurepärane algus. Samas on selge, et vastava määruse kehtestamisega tõeline töö alles algab.
Üksnes ülevalt alla keeld ei toimi. Nagu ütles mulle üks koolijuht: „Te ei kujuta ette, kui loovad on õpilased keeldudest mööda hiilimisel“, viidates olukorrale, kuidas ta avastas kuus last lukustatavast WC-boksist ühe lapse telefonist pornograafilist sisu vaatamast. Appi võiks võtta lihtsa psühholoogiast pärit reegli „First connection, then correction!“ ehk et kõigepealt tuleb luua hea kontakt ja alles siis on võimalik hakata käitumist muutma. Kindlasti tuleks lisaks kooli personalile kaasata ka lapsi ja noori arutellu selle üle, kuidas liigne nutiseadmes olemine mõjub ja mis võiksid olla selle alternatiivid. Väga oluline on ka kooli ja lapsevanemate koostöö, et tervislikku nutiseadmekasutust toetataks nii koolis kui kodus. Kui kooli ja kodu suhted on head, siis valitseb koolis õhkkond, kus koolipäeva jooksul tekkinud mure korral pöördub laps esmalt õpetaja poole, kes vajadusel aitab kontakteeruda lapsevanemaga või suunab lapse edasi tugispetsialisti juurde.
Lapsevanemana soovin, et iga lapsevanem saaks saata oma lapse rahuliku südamega kooli, teades, et vahetundides ei istu lapsed ninapidi ekraanis. Meil on kogu Eestis vaja panna pead kokku ja luua ühtne nägemus ning tugisüsteem koolidele, et iga laps oleks tehnoloogiaga seotud ohtude eest parimal viisil kaitstud. Riigil tuleb siin võtta juhiroll.
Rahvaalgatust „Lapsi toetav nutiseadmekasutus Eesti koolidesse“ saab allkirjaga toetada: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1229-lapsi-toetav-nutiseadmekasutuse-reguleerimine-eesti-koolides
Kasutatud kirjandus
- Abrahamsson, S. (2024). Smartphone bans, student outcomes and mental health. NHH Dept. of Economics Discussion Paper No. 01. https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=4735240
- Aru, J. & Rozgonjuk, D. (2022). The effect of smartphone use on mental effort, learning, and creativity. Trends in Cognitive Sciences, 26(10), 821-823. DOI:10.1016/j.tics.2022.07.002
- Böttger, T. & Zierer, K. (2024). To ban or not to ban? A rapid review on the impact of smartphone bans in schools on social well-being and academic performance. Education Sciences 14(8): 906. https://doi.org/10.3390/educsci14080906
- Haidt, J. (2024a). Anxious generation: How the great rewiring of childhood is causing an epidemic of mental illness. Penguin Books.
- Haidt, J., Rausch, Z. & J. Lebwohl. 2024. The Effects of Phone-Free Schools: A Collaborative Review. https://docs.google.com/document/d/1uBKqzszvrUm6eK4-TbcEGKsYBPrvaxO8IbMh3v7JLJU/edit
Nutiseadmed koolis – keerulisem, kui esmapilgul tundub
Catlyn Kirna,
Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduste lektor ja küberturbe hariduse ekspert
Tiina Pajuste,
Tallinna Ülikooli rahvusvahelise õiguse ja julgeoleku professor
Nutitelefone on seostatud närviliste lastega, sellele viitavad ka need, kes soovivad riiklikku poliitikat, mis piiraks nutikasutust või sotsiaalmeedia kasutust. Oluline on aga küsida, kas probleem on telefonides või selles, mida noored seal teevad. Lisaks on vaja arvesse võtta küberturvet ja õiguslikke aspekte.
Noored kübermaailmas
Nutiseadmete keelustamise üks juhtivaid argumente on, et noored on telefonis liiga palju ja see tekitab mitmesuguseid probleeme[1]. Peamiste muredena tuuakse välja kiusamist, valeinfo levikut ja küberpettuste ohvriks langemist. Põhjused on väga mitmekülgsed ning potentsiaalsed lahendused erinevad ja kahjuks ka keerulised. Koolides seadmete keelustamine võib lahendada mõne probleemi, kuid tekitab uusi juurde.
Küberkiusamine on levinud probleem, mis aina suureneb, kuigi tegemist on paljuski vana probleemi uuema versiooniga ehk kiusamine tuleb koolist koju kaasa. Noored näevad küberkiusamist ka mujal internetis, näiteks sotsiaalmeedia kommentaarides või isegi traditsioonilise meedia kommentaariumides ja artikliteski. Ka Eestis on uuritud küberkiusamist ja interneti vihakõnet noorte seas[2], kus noored on nii ohvrid kui ka ründajad. Üldiselt ei ole selget ühist arusaama, mis on kõige parem viis kiusamist piirata.[3] Soovitused on tavaliselt nii-öelda internetivälised ehk aidata noori mõista ennast ja teisi ning korraldada seda koostöös koolide ja vanematega.[4] Ka eespool viidatud Eestiga seotud uuring näitas, et laiem ühiskondlik kontekst on oluline. Küsimus ei ole telefonides, vaid selles, mida noored teevad ja kuidas seda mõistavad.
Valeinfo levik ja küberpettused mõjutavad lapsi ja noori sama palju kui teisi ühiskonnagruppe. Üldine arusaam on, et peamine lahendus on inimeste õpetamine ja koolitamine[5]. Ka Eestis on mitmeid koolitusi ja programme, mis arendavad meedia kirjaoskust või küberhügieeni. Ideaalis peaksid koolis õpetajad olema pigem kursis noorte internetiharjumustega ning neid jälgima, et saaks vajadusel sekkuda.
Palju on juttu ka noorte radikaliseerumisest ja ebasobivast käitumisest. Eestigi meediaruumi jõudsid mõni aeg tagasi Andrew Tate ja teised sotsiaalmeedia staarid, kes avaldavad noortele märkimisväärset mõju. Peamine noorte internetikasutuse probleem ongi sotsiaalmeedia.[6] Sealsed algoritmid võimendavad mitmesugust probleemset sisu ja annavad halbu vastuseid olulistele küsimustele. Noored otsivad internetist infot vastamaks küsimustele, mis mujal jäävad selgituseta[7], või veedavad niisama aega. Juurdepääs sotsiaalmeediale ei sõltu ajast ja kohast, suunamudijad on osa sotsiaalmeediast ja algoritmid vaid võimendavad neid[8] ja tihti just kõige hullemaid nägemusi[9], mis omakorda mõjutab vaimset tervist. Kahjuks on tänapäeva noortel olnud vaja ka internetist palju vastuseid otsida, sest nad näevad majanduskriise, pandeemiat, kliimasoojenemist ja sõdu. Telefonide eemaldamine ei võta ära küsimusi, kool ja kodu peavad tegema pigem koostööd, et veebimaterjali selgitada ja aidata analüüsida.
Õiguslikud aspektid
Võib arutleda selle üle, kas nutiseadmete keelustamine on kõige parem lahendus küberprobleemide lahendamiseks, aga oluline on võtta arvesse, kas selline piirang oleks juriidiliselt sobilik. Igasugune õiguste piirang peab leidma tasakaalu riigi õigustatud huvide ja laste (inim)õiguste kaitse vahel. Peamised inimõigused, mida nutiseadmete täielik keelustamine koolis mõjutada võib, on eraelu puutumatus, sõnavabadus ja mittediskrimineerimine.
Alustades viimasest – täielik nutiseadmete keeld võib ebaproportsionaalselt mõjutada puuetega õpilasi või neid, kes vajavad nutiseadmeid tervislikel põhjustel või juurdepääsetavuse tagamiseks. Üldine nutiseadmete keeld võib olla diskrimineeriv, kui see ei arvesta puuete või erivajadustega laste vajadustega. Näiteks võivad õpilased, kellel on õpiraskused, kasutada rakendusi, mis aitavad märkmeid teha või ajakasutust hallata, ning mõned õpilased võivad vajada nutiseadmeid suhtlemiseks, kui neil on kõne- või kuulmispuue[10]. Lisaks võib laste hulgas olla neid, kel on vaja kasutada nutiseadet tervislikel põhjustel (nt äärmuslikul juhul abi kutsumiseks). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kinnitas näiteks kohtuasjas D.H. ja teised vs. Tšehhi Vabariik (2007)[11], et hariduspoliitikad peavad arvestama haavatavate rühmade vajadustega.
Teine inimõigus, mida nutiseadmete keeld võib mõjutada, on sõnavabadus. Täielik keeld võib takistada õpilastel maailmaga suhelda, teavet hankida ja end väljendada, eriti väljaspool klassiruumi. Kuigi sõnavabadust võib teatud tingimustel piirata, peavad sellised piirangud olema proportsionaalsed ja hästi põhjendatud. EIK on aastakümneid kinnitanud, et sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna tugisammas, ning seda võib piirata vaid teiste õiguste või maine kaitseks, riikliku julgeoleku või avaliku korra huvide ning rahva tervise või moraali kaitseks (nt kaasuses Handyside vs. Ühendkuningriik (1976)[12]).
Üldine nutiseadmete keeld koolides võib olla ka eraelu puutumatuse õiguse rikkumine, eriti kui see mõjutab õpilaste suhtlust oma peredega. Nutiseadmed pakuvad hädaolukorras olulist suhtluskanalit ning abistavad õpilasi isiklike asjade (nagu koolijärgsed kohtumised, trennid ja muud kohustused) korraldamisel. EIK on korduvalt rõhutanud, et eraelu puutumatuse igasugune riive peab olema „seaduslik“ (tuginema seadusele) ja „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“ (nt Gillan ja Quinton vs. Ühendkuningriik, 2010).[13] Lisaks peavad õiguste piirangud olema proportsionaalsed ning vajalikud õiguspärase eesmärgi saavutamiseks.
Põhiküsimus nutiseadmete keelustamisel ongi, mis eesmärgil seda tehtaks ja kas täielik keelustamine on proportsionaalne selle eesmärgiga. Vastus on eitav, kui sama eesmärki oleks võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega.[14] Meede on ebaproportsionaalne ka siis, kui sellega ei olegi võimalik sellist eesmärki saavutada. Küsitav on, kas nutiseadmete keelustamisega saab ära hoida küberkiusamist või valeinfo levikut või muid murekohti, mida on läbiajal esile toodud.[15]
Lahendused
Kui nutiseadmete keelustamine ei ole adekvaatne lahendus, siis mis oleks mõistlikum? Enamik küberprobleemide võimalikke lahendusi on keerulised. Kool ja kodu peaksid tegema koostööd, et noori aidata ja juhendada. See tähendab, et ka õpetajad ja lapsevanemad ise peavad ennast koolitama ja lapsi süsteemselt juhendama. Riigid peaksid keskenduma sotsiaalmeedia algoritmidele ja kasutajatele. Kõik need tegevused võtavad kaua aega ning nõuavad omavahelist koostööd. Nutiseadmete keelustamine tundub esmapilgul hea ja kiire lahendus, kuid tekkiv vähene kasu ei kaalu üles tekkivaid õiguslikke ja sotsiaalseid probleeme.
[1] Paat, Y.-F., & Markham, C. (2021). Digital crime, trauma, and abuse: Internet safety and cyber risks for adolescents and emerging adults in the 21 st century. Social Work in Mental Health, 19(1), 18–40. https://doi.org/10.1080/15332985.2020.1845281
[2] Reneses, M., Parder, M.-L., Riberas-Gutiérrez, M., & Bueno-Guerra, N. (2024). Cyberbullying and Cyberhate as an Overlapping Phenomenon Among Adolescents in Estonia and Spain: Cross-Cultural Differences and Common Risk Factors. https://doi.org/10.2139/ssrn.4815748
[3] Chun, J., Lee, J., Kim, J., & Lee, S. (2020). An international systematic review of cyberbullying measurements. Computers in Human Behavior, 113, 106485. https://doi.org/10.1016/j.chb.2020.106485
[4] Zhu, C., Huang, S., Evans, R., & Zhang, W. (2021). Cyberbullying Among Adolescents and Children: A Comprehensive Review of the Global Situation, Risk Factors, and Preventive Measures. Frontiers in Public Health, 9, 634909. https://doi.org/10.3389/fpubh.2021.634909
[5] O’Neill, B., Dreyer, S. and Dinh, T. (2020). The Third Better Internet for Kids Policy Map: Implementing the European Strategy for a Better Internet for Children in European Member States. https://www.betterinternetforkids.eu/bikmap
[6] Bozzola, E., Spina, G., Agostiniani, R., Barni, S., Russo, R., Scarpato, E., Di Mauro, A., Di Stefano, A. V., Caruso, C., Corsello, G., & Staiano, A. (2022). The Use of Social Media in Children and Adolescents: Scoping Review on the Potential Risks. International Journal of Environmental Research and Public Health, 19(16), 9960. https://doi.org/10.3390/ijerph19169960
[7] Carey, R. L., Akiva, T., Abdellatif, H., & Daughtry, K. A. (2021). ‘And school won’t teach me that!’ Urban youth activism programs as transformative sites for critical adolescent learning. Journal of Youth Studies, 24(7), 941–960. https://doi.org/10.1080/13676261.2020.1784400
[8] Kirna,C. (2023). Interneti rämps tuleb kooli kaasa—Õpetajate Leht: Õpetajate Leht. https://opleht.ee/2023/02/interneti-ramps-tuleb-kooli-kaasa/
[9] Bozzola, E et al (2022)
[10] Antonić, M. (2021, September). IoT technologies offer new potentials for people with disabilities. In 2021 International Conference on Software, Telecommunications and Computer Networks (SoftCOM) (pp. 1-6). IEEE.
[11] D.H. ja teised vs. Tšehhi Vabariik [SK], nr 57325/00, ECHR 2007-IV.
[12] Handyside vs. Ühendkuningriik, nr 5493/72, 1 EHRR 737.
[13] Gillan ja Quinton vs. Ühendkuningriik, nr 4158/05, ECHR 2010.
[14] Kohtuasjas Söderman vs. Rootsi [SK], nr 5786/08, ECHR 2013, kinnitas EIK, et õiguste piirangud peavad olema minimaalsed, mis on vajalikud soovitud tulemuse saavutamiseks.
[15] Vt näiteks põhjalik konsolideeritud uuring Marilyn Campbell et al, “Evidence for and against banning mobile phones in schools: A scoping review”, Journal of Psychologists and Counsellors in Schools (2024) 34/3, mis leidis, et ei ole “veenvaid tõendeid selle kohta, et koolides on mobiiltelefonide keeldude tulemusena paranenud akadeemilised tulemused, vaimne tervis ja heaolu või vähenenud küberkiusamine”.
Lisa kommentaar