Teeme alustuseks väikese katse. Kõik, kes kasutavad nutiseadmeid, võiksid mõelda, kui palju on nad viimase nädala jooksul nende kasutamisega seoses häid emotsioone kogenud. Ja ka vastupidi: kui palju on needsamad seadmed neid närvi ajanud? Nüüd veel üks katse: kui palju oled nutiseadmete kasutamise tõttu teistele inimestele midagi hästi öelnud ja kui palju oled olnud tujust ära või lausa kuri? 

Ükskõik, millise skoori te saite, võiks nüüd proovida keerata mõtted hoopis teistpidi ja vaadata kogetud emotsioonide sisse. Kui palju rõõmustas või tekitas negatiivseid emotsioone seade ise või mõni selle rakendus ja kui paljudel juhtudel hoopis mingi üldinimlik vajadus? No näiteks kurjustasid lapse või kallimaga tegelikult mitte telefoni, ühe suvalise asjanduse pärast, vaid selle taga oli kartus, kas sa oled lähedasele inimesele ikka päriselt tähtis või on kõige olulisem nutividin ja kõik muu maailm selle sees. Või kui oled kogenud häid tundmusi, siis on selle põhjuseks päris sageli teada-tuntud soov saada eduelamust – said arvuti või telefoni abil tehtud mingi vajaliku asja, lahendatud mingi probleemi. Ja muidugi võib üks inimene kogeda ühtedest vajadustest lähtuvalt häid emotsioone ja teised selle tegevuse tagajärjel halbu. Palun väga, me kõik oleme ju kokku puutunud inimesega – või võib-olla ise mingil eluetapil selline olnud –, kes tõesti igatseb väga tähelepanu ja võimalust end välja elada ning kasutab selleks ära sotsiaalmeedia või nutisuhtluse kõiki võimalusi, ta saab nii kogeda häid emotsioone. Ümberkaudsed inimesed võivad seepeale aga kogeda tüdimust, piinlikkust, abitust või vahel lausa uppumistunnet. Tavasuhtluses saaks tähelepanu otsija üsna kiirelt aru, mida teised tema tegemistest arvavad, sest inimeste kehakeel on vägagi kõnekas, aga tekstipõhises nutisuhtluses teisi inimesi ei tajuta.

Ka meie kõigi kalduvus nutiseadme meelelahutusmaailma ära uppuda on ju kantud soovist saada häid emotsioone, põnevust, uudseid elamusi – üldinimlik vajadus seegi. Ja olgem ausad, tehnoloogiamaailma täpselt meie närvisüsteemi pihta sihitud kiire lustivõimalusega võrreldes on meil kõigil väga raske meeles pidada, et tegelikult väärivad meie tähelepanu hoopis muud asjad-inimesed-tegevused. 

Kui kipume end või oma lähedasi põhjama, et nad on sellised ja sellised, ei tee nii või naa – näiteks tehnoloogiavidinatele mõeldes –, siis võiks vahelduseks katsetada vastupidist lähenemist. Sellist, kus me sõnastaks oma soovid-unistused-igatsused ja nihutaks sealjuures fookuse nutiseadmelt hoopis eemale, hoopis olulisemale. Mõtleks „nutisõltlane või mitte“ teema asemel sellele, milline inimene ma südamepõhjas tahan olla. Ja kui me tavaliselt oleme lapsevanemana närvis võsukeste ekraanikasutuse pärast, siis kuidas oleks küsida endalt, milliseks täiskasvanuks võiks minu laps saada, et mul süda rahule jääks.

Tohutult primitiivne, aga ometi: võib-olla tasub esmalt mõelda, et me tahaks ise mõnda aega elus püsida ja et laps üldse täiskasvanuks saaks? Et ta lõpetaks kooli? Tahad, et sul endal oleks pea selge ja jaksaksid teha adekvaatselt ka mitte kõige lihtsamaid otsuseid? Unistad, et lapsel oleks selliseid sõpru, kellele ta päriselt saab loota, ja et temast kasvaks täiskasvanu, kes oskab sõbrasuhteid luua ja ise usaldusväärne sõber olla? Unistad, et omandaksid mõne uue oskuse, julgeksid võtta ette karjääripöörde? Igatsed, et lapsest kasvaks töökas ja sihikindel, aga samas heatahtlik ja rõõmsameelne inimene? Annaks ei tea mida, et laps leiaks endale hingelähedase ja samas leiba lauale toova töö – mingigi tegevuse, mis tal päriselt silma särama paneb?

Kui oled unistamisega juba natuke edenenud, siis on loomulikult vaja mõelda sellele, mida annaks unistuse tõeks saamiseks teha. Ja alles siis, ühe elemendina suures plaanis, saame mõelda sellele, kas me enda või lapse praegune nutiseadmete kasutus toetab seatud sihte – neid suuri inimeseks olemise sihte. 

Asi pole muidugi ainult kasutamise ajas. Oli juttu elus püsimisest. Kas ma olen kindel, et mu võsuke ei marsi iga päev kooli nii, et läheb üle sõidutee pilku ekraanilt tõstmata? Ekraani taga saab mõtlematult lustida ja teiste peal end välja elada, aga saab teha ka head ja kasutada nutiseadmeid targemaks saamiseks – ka siin pole niivõrd kriitiline mitte tundide arv, kuivõrd tegevuse mõte ja siht. Psühholoogiauuringud on näidanud, et suurema enesekontrolliga lastest kasvavad elus paremini hakkama saavad täiskasvanud. Seega, kui lapsevanema meelest võiks võsukesel arendada enesekontrolli, siis kas see, millist nutikäitumist ta vanemana soodustab, aitab sellele kaasa? See on üksjagu riuklik küsimus ja võib ahvatleda vanemat ütlema: armas laps, kontrolli oma nutikasutust ise, arenda enesekontrolli. Ometi pole lapsel selleks veel oskusi, ta vajab selle omaduse arenemise jaoks täiskasvanute hoolivat tuge. 

Sellest inimeseks olemise asjast unistamist tuleb muidugi vaikselt harjutada, alguses võib see tunduda lausa imelik. Kui aga sellega hakkama saame, siis on meil peas korraga olemas koht arusaamale, et elu mõte ei pea tiirlema ümber nutiseadmete ja nood pole asi iseeneses, tähtsad igal juhul ja alati –, vaid et kõiksugu vidinaid võikski kasutada just sel moel, et neist oleks meile päriselt kasu.