• Aeg on võimalus ja sageli ka kohustus valikuid teha.
• Aeg on võimalus valida see, mis on oluline.

Õpetaja aeg on tema kõige olulisem ressurss selliste asjade kõrval nagu tarkus, erialased oskused, tervis või psüühiline valmisolek oma tööks. Ja võib-olla kõige kriitilisem ressurss. Sest õpetajal ju ei ole aega, ta kogeb kroonilist ajapuudust, teeb liiga sageli ületööd ja on kurnatud just nimelt ajapuuduse tõttu. 

Aga mis on aja puudumine? See on olukord, kus aega on vähem, kui tööülesannete täitmiseks kulub. Öö-, une- ja puhkuse ajast tuleb järelikult tööajaks aega juurde võtta. Kuulsin kolleegi professor Eve Eisenschmidti loengust, et uuringutest lähtuvalt võib õpetaja tööaeg ulatuda 60–70 tunnini nädalas. Ja selle juures tahame me, et õpetaja võtaks veel aega, et oma kvalifikatsiooni täiendada, õppimis- ja käitumisraskustega lapsi tõhusamalt aidata, laste motivatsiooni tõsta, lisaks niigi ülekoormatud aineprogrammile ka üldpädevusi ja sotsiaalseid oskusi õpetada ning peale selle olla ka lihtsalt paremas tujus, rõõmsamalt ja säravamalt laste ees seista. Nende kõigi asjade jaoks ongi õpetajal vaja öö-, une- ja puhkuse ajast aega juurde võtta.

Võta aega! Aga kuidas?

Võib-olla kõige vähem produktiivne situatsioonis, kus aega napib, on jääda mõtlema selle üle, mis on aeg ja miks seda tundub alati puudu olevat. Mitte ainult õpetajatel, vaid meil kõigil. Filosoofina tunnen ma ikka ja jälle kiusatust alustuseks põhimõisted ära määratleda ning praeguse teema puhul on siis vaja kõigepealt defineerida aeg, määratleda, mis see on. Aga siis on vaja sellekski aega võtta. 

Teiselt poolt tundub, et selleks aega võtmata ei saa me olla kindlad, kas aeg on üldse niisugune asi, mida saab juurde võtta, või kas seda üldse kuidagi võtta saab. Või anda. Meile öeldakse sageli, et võta aega, võta aega see või teine asi ära teha. Aga mida see aja võtmine õigupoolest tähendab? Nii ju ei ole, et kuskil on hunnik aega, millest seda peoga kahmata saaks.

Filosoofid pole jõudnud ühisele arvamusele isegi selles, kas aeg eksisteerib iseenesest – inimesest sõltumatult – või on see pelgalt inimese teadvuse loodud illusioon maailmaga toimetulekuks. Küll aga on filosoofid ühel meelel, et aeg on üks inimese elu suurimaid stiihiaid, üks suurimaid jõudusid, mis meie elu üle valitseb. 

Teine selline on ruum. Inimese elu leiab alati aset mingis ühes kohas, ühes ruumi punktis – täpsemalt siis seal, kus asetseb tema keha. Me ei saa kunagi ruumilisest eksistentsist välja. Me ei saa olla ruumitud. Ning see ruumis asetumine on küll põhimõttelise väljapääsuta, kuid siiski väga paljude võimalustega. Kõik loomsed organismid saavad oma asukohta ruumis vahetada, nad saavad oma närvisüsteemi abil lihased tööle panna ja oma asukohta ruumis muuta. Me ei saa küll maailmasse ruumi juurde teha, kuid saame oma vahekorda ruumi suhtes muuta, saame näiteks minna sinna, kus on ruumi rohkem.

Kas aega saab juhtida?

Ajaga me midagi niisugust teha ei saa. Nagu ruumist, ei saa me ka ajast välja, aga erinevalt ruumist ei saa me oma asukohta ajas vahetada. Me ei saa minna tagasi sellesse aega, mis oli meile hea, või tulla ära sellest ajast, mis on meile halb. Ühte ja sama ruumi saab mitu korda kasutada, ühte ja samasse kohta saab korduvalt tagasi minna. Mingit kohta saab vältida. Aga vanasse aega tagasi minna ei saa, lennukiga kaugele tulevikku sõita samuti mitte ja ühtegi aega vältida ei saa samuti. 

Me ei saa vananemise asemel teist noorust läbi elada. Kõik need liikumisvõime abil tekitatud vabadused, mis on meil ruumi suhtes, aja suhtes ei kehti. Selles mõttes on aeg teistsugune stiihia kui ruum, ta justkui valitseks meid armutumalt, kinkides kellelegi rohkem ja kellelegi vähem ning mõlemal puhul allumata meie kontrollile.

Kuidas seda aega siis ikkagi juurde võtta, kui tööülesanded seda meilt nõuavad? Sageli räägime ajajuhtimisest, aga kas aega ikka üldse saab juhtida? Kasvõi metafoorselt. Arusaadav, et keegi ei saa muuta aja liikumise suunda või rütmi. Kuigi, nagu räägib meile Platon oma dialoogis „Riigimees“, olevat kunagi, kui titaan Kronos universumit ei valitsenud, eksisteerinud aeg, mis liikus tulevikust minevikku. Inimesed sündisid siis maa seest vanadena, noorenesid elu käigus ja kadusid elu lõpuks beebidena ema üska, kus nad tasapisi aina väiksemaks looteks muutusid, kuni see lõpuks päris olematusse haihtus. Aga sellest ajast, kui Kronos jälle valitsema hakkas, ei ole niisugusi asju enam juhtunud. Aeg liigub vääramatult ja kõiki olendeid kaasa vedades minevikust tulevikku.

Ja nüüd tahame me aega oma töö huvides juhtida ja seda isegi juurde võtta. On see võimatu ülesanne? Vist mitte. Aga me peame meeles pidama, et see, millega me aega võttes ja aega juhtides opereerime, ei ole tegelikult aeg. Ei ole mingit võimalust kõike vajalikku ja tähelepanu nõudvat aja sisse ära mahutada, aega justkui enda vajaduste järgi suuremaks venitada. Aeg ei veni, ta liigub – liigub omasoodu, olles võib-olla Kronose juhitud, aga jäädes meie seisukohast siiski täiesti juhitamatuks.

Aeg on võimalus

Mida me siis tegelikult teeme, kui aega juhime? Eks ikka juhime ja suuname iseennast. Aeg on võimalus ja sageli ka kohustus teha valikuid. Mitte selliseid teoreetilisi valikuid, et mida kõike oleks tore teha lisaks sellele, mida ma harjumuspäraselt ja rutiinselt juba teen, vaid praktilisi otsuseid: mida ma siin nüüd ja praegu oma ajaga teen. Kas võtan aega lapse jaoks, kes tähelepanu nõutab, või vastan e-kirjadele. Kas loen raamatut või rullin telefoni ekraani.

Aeg on võimalus valida see, mis on oluline. Aeg on ka võimalus seda valikut mitte teha ja ilma oluliseta edasi triivida. Aeg on võimalus tunnistada endale oma piiratust: kõike, mis hea ja õige, niikuinii ei jõua. Valikud, mis ma teen, ongi mu elu. Mitte ajutiselt, mitte ainult täna, vaid algusest lõpuni.

Kui mu hauale kirjutatakse, et siin puhkab mees, kes suutis vastata suurele osale oma meilidest, on see suurel määral tõsi. Seda on raske aktsepteerida. Me jääme sellesse lõksu, et loodame teha olulisi asju pärast seda, kui me teeme neid asju, mida me oleme harjunud tegema ja mis meie aja tegelikult lõpuni ära täidavad.

Õpetaja aeg on samuti tema valikute aeg. Kui ma mõtlen oma õpetajate aja peale Nõmme gümnaasiumis, siis mäletan, et nad panid tundides nii suure osa oma energiast sellesse, et õpilaste pöörast nooruslikku rahutust oma aineprogrammi omandamise rajale suunata. Aga hoolimata sellest, et see neil küllalt sageli õnnestus, ei mäleta ma praegu nende aineprogrammide sisust mitte midagi. Ma mäletan neid inimesi, mulle armsaid ja vähem armsaid õpetajaid, millist eeskuju nad mulle andsid, kuidas nad meiega suhtlesid, kas nad mind märkasid, innustasid või pragasid, kuidas nad asjadesse suhtusid, mis tunnete ja emotsioonidega nad klassiruumi ja kooli täitsid. Ja mul on kahju, et neil niisuguste asjade jaoks aineprogrammi läbikäimise kõrval nii vähe aega jäi.

Aeg on eriline fenomen. Õpetaja aeg on mitte ainult õpetaja, vaid ka õpilaste probleem. Ja ega ma ei tea, kas need mõtted aja filosoofiast meid edasi aitavad. Filosoofiaga on ikka nii, et ta võib meid eksitada, aga võib ka õigele rajale juhtida. Mõnikord võib filosoofia meile midagi olulist meenutada, teinekord on tema jälg sama udune nagu aineprogrammide sisu kakskümmend kaheksa aastat pärast kooli lõpetamist. 

TLÜ rektori Tõnu Viigi sõnavõtt õpetajahariduse 105. aastapäeva konverentsil „Õpetaja aeg“ Tallinna Ülikoolis 18. oktoobril