Tartu Ülikooli eetikakeskuse eksperdid võtavad iga nädal luubi alla ühe kaasuse reaalsest elust õpetamise ja hariduselu teemal. Sellele tuginedes selgitavad nad konkreetse näite varal, kuidas antud olukordi arutada ja mis väärtusi on lahenduste puhul rõhutatud.
Eelnevalt samal teemal: Katrin Velbaum „Õpetaja väärtusvalikud ja eetikakoodeksi juhised“, Halliki Harro-Loit „Kuidas käitumisjuhendid võiksid õpetajat toetada?“, Katrin Velbaum „Hindamise ja tagasisidestamise probleemid“
Õpetaja eetikakoodeksi uuendatud ja arutamiseks välja pakutud versioonis on 3. alapeatükk „Kommunikatsioon“, milles on seitsme punkti all kirjeldatud suhtlusolukordi, kus õpetaja saab toetada dialoogi ja heade suhete kujunemist.
Teadmine, et õpilaste erivajadustest või tulemustest ei räägita juhuslikus kolleegide seltskonnas või lastevanemate koosolekul, on juba üsnagi levinud. Küllap on üha harvemaks jäänud ka olukorrad, kus õpetaja õpetajate toas ühe või teise õpilase kohta kõva häälega negatiivseid hinnanguid jagab, sest arusaam, et õpilase erivajadused ja hinded on isiklik teave, on koos isikuandmete kaitse seadusega ühe enam juurdunud ka argikultuuri. Ometi on ka eetikakoodeksis punktid 3.1 ja 3.2 seotud küsimusega, millise teabe levitamisel peab õpetaja olema ettevaatlik ja delikaatne.
Konfidentsiaalse ja eraelulise teabe kasutamisel on aga palju olukordi, kus pole selgeid reegleid. Näiteks ei saa õpetaja lapse erivajadustega arvestada, kui ta nendest ei tea, samuti ei saa teised õpilased erivajadustega kohaneda, kui nendest ei räägita. Seetõttu toob koodeksi punkt 3.1 välja võimaluse, et just õpetaja on see, kes hindab, kellele ja millist infot on vaja edasi anda.
Samuti kaalub ta, millised on teabe levitamise võimalikud tagajärjed (inimestevahelises suhtluses, organisatsioonis, (sotsiaal)meedias). Sellises sõnastuses suunab koodeks õpetajat kujutlema suhtlusolukordade võimalikke lahendusi just selles võtmes, millised tagajärjed võivad olla teabe levimisel osapoolte jaoks.
3.2 Õpetaja peab kinni konfidentsiaalsuskokkulepetest, v.a seadusest tulenevate erandite puhul.
Selle punkti ehk kõige keerulisemad olukorrad võivad tekkida siis, kui õpilane usaldab õpetajale midagi oma elus toimunust konfidentsiaalselt, kuid õpetaja saab aru, et õpilase turvalisuse või heaolu kaitseks või kuriteo avastamiseks peavad vanemad/täiskasvanud sekkuma. Eetikakoodeksi punkt võiks olla meeldetuletus, et konfidentsiaalsuslubadust ei tohi anda kergekäeliselt.
Koodeksi järgmine punkt on aga suuresti koolikultuuri küsimus.
3.3 Õpetaja hoiak on taktitundeline ja viisakas. Kui õpetaja märkab taktitundetut kommunikatsiooni, siis ta annab asjaosalistele teada, et see ei ole sobiv.
Taktitunne on paljuski subjektiivne. Kui näiteks tütarlaps tuleb kooli pidulikule aktusele nabapluusis, siis mõne õpetaja jaoks on tüdrukule sellekohase märkuse tegemine taktitundetu, teise jaoks on aga – arvestades teisi inimesi ja sündmust – taktitundetu just nabapluusis ilmumine. Keeruliseks võib osutuda ka punkti 3.3 teine lause. Kuidas anda näiteks heale kolleegile märku, et õpilaselt klassikaaslaste ees puudumise põhjuse väljapinnimine on taktitu?
Koodeksi punktid 3.4 ja 3.5 suunavad õpetajat tegelema suhtlusoskustega.
3.4 Õpetaja on osavõtlik kuulaja ja dialoogipartner, kes teeb vahet kommunikatsiooni- ja väärtuskonfliktidel.
Tähelepanelik kuulamine nõuab alati pingutust, dialoogi pidamine eeldab aga, et õpilane (või lapsevanem, kolleeg vm vestluspartner) tajub, et õpetaja kuulab teda eeldusteta ja mõistab tema sõnumeid. Miks on vaja teha vahet suhtlus- ja väärtuskonfliktidel? Eeskätt seetõttu, et möödarääkimiste tagajärjel võivad inimesed tühjast tülli minna – õpetaja saab tähelepaneliku kuulajana suunata õpilasigi tähelepanelikult kuulama ja täpsustavaid küsimusi esitama. Väärtuskonfliktide puhul on oluline võtta aega arutamiseks, miks on inimestel vastanduvad väärtushoiakud ning kus ja kuidas oleks võimalik jõuda kompromissideni.
Õpetaja eetikakoodeksi punkt 3.5 juhatab õpetajat toetama õppijat konfliktsetes suhtlusolukordades, sealjuures arendades tema läbirääkimisoskusi. Näiteks selline juhtum.
Võõrkeeleõpetaja tuleb 7. klassi juhataja juurde ja ütleb, et tema klassi õpilased on otsustanud protestida ja jätnud kodutöö tegemata. Klassijuhataja küsib õpilastelt, mis probleem neil võõrkeelega on, ja õpilased selgitavad, et võõrkeeleõpetaja annab igaks reedeks teha suuremahulise kodutöö, aga reedel on ka järelevastamiste aeg ja kõike lihtsalt ei jõua. Nende protestide peale ütleb õpetaja lihtsalt, et tuleb õppida oma aega paremini planeerima. Seepeale otsustasidki õpilased jätta protestiks kõik (in corpore) kodutöö tegemata.
Millise rolli klassijuhataja võtab? Koodeks suunab õpetajat esmalt õpetama õpilastele, kuidas pidada läbirääkimisi.
Sellest tulenevalt peaks õpetaja kõigepealt aktsepteerima, et õpilaste mure on tõsine. Samas tuleks õpetajal küsida õpilastelt täpsemalt, kas ja kuidas nad võõrkeeleõpetajale oma ülekoormust kirjeldasid. Kas nad küsisid, mis on õpetaja jaoks kodutöö eesmärk? Klassijuhataja võiks anda soovitusi, kuidas õpilased saavad kirjeldada, millisel viisil oleks nende enda jaoks võõrkeele õppimine võimalikult efektiivne. Läbirääkimiste oskus on heade suhete loomiseks oluline ja punktis 3.5 väljendatud printsiip tuletab ühelt poolt õpetajale meelde selle pädevuse olulisust, teisalt aga suunab õpetajat võtma nõustaja, mitte sekkuja rolli.
Kokkuvõtteks, eetikakoodeksis kirja pandud printsiibid toetavad dialoogilist suhtlust, kuid tõsi on see, et kommunikatsiooni puudutavate printsiipide järjepideva rakendamise jaoks on vaja, et õpetaja pidevalt jälgiks ja täiendaks oma suhtlusoskust.
Lisa kommentaar