Tartu Ülikooli eetikakeskuse eksperdid võtavad iga nädal luubi alla ühe kaasuse reaalsest elust õpetamise ja hariduselu teemal. Sellele tuginedes selgitavad nad konkreetse näite varal, kuidas antud olukordi arutada ja mis väärtusi on lahenduste puhul rõhutatud.
Õpetaja töö on töö inimestega. Väikeste inimeste ja suurtega, jutukate ja endassetõmbunutega, aeglaste ja kiiretega, lõbusate ja mõtlikega. Väga erinevatega. See tähendab, et igapäevatöös ette tulevad olukorrad on mitmekesised ja õpetajaamet nõuab head nina väärtusdilemmade äratundmiseks ja väärtusotsustuste tegemiseks.
Selle aasta Paide arvamusfestivalil vaadati õpetaja eetikale värske pilguga ja prooviti lahendada paari võimalikku kutsealast juhtumit. Arutelu oli inspireeritud õpetaja eetikakoodeksi mustandist, mida eelmisest aastast alates on Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhtimisel loonud töörühm, mis koosneb õpetamisega seotud erialaliitude ja organisatsioonide esindajatest. Koodeksi mustandiga saab tutvuda ja sellele kommentaare ning parandusettepanekuid jätta Eetikaveebis https://eetika.ee/et/opetaja-eetikakoodeks kuni 27. oktoobrini.
Üks arvamusfestivalil arutelu all olnud juhtum on järgmine.
Õpetaja Mareti klassis käib tüdruk Pille, kelle kodune olukord pole kiita. Peres on neli last ja ema kasvatab neid suures osas üksi. Isa on vahetevahel olemas ja siis jälle ei ole. Valla sotsiaaltöötaja on pere olukorrast teadlik ja püüab aidata niipalju kui võimalik. Pille on pere vanim ja võtab tihti vastutuse enda peale. Ta on väga kohusetundlik, aga sellega kaasneb hirm midagi valesti teha. Seetõttu on ta väga ärevil, kui koolitöid teha ei jõua, ning helistab igal sellisel korral Maretile ja otsib lohutust.
Maret tunneb, kuidas mure Pille ja tegelikult kogu pere pärast teda kurnab. Nädalavahetuste telefonikõned on eriti rasked, sest peas ringlevad mõtted ei lase Maretil end järgmiseks nädalaks välja puhata. Ühe sellise kõne ajal tunneb Maret, et ta tõesti enam ei suuda.
Mida teeksid sina, kui oleksid Maretiga sarnases olukorras?
Vaatame, milliseid juhiseid annab ajakohastamise läbi teinud eetikakoodeks.
Paradoksaalselt võib öelda, et kirjeldatud olukorda on õpetaja Maret jõudnud eetikakoodeksi põhiväärtusi järgides. Ta on kommunikatsioonis lähtunud inimväärikuse austamisest – dialoogipartneri seisukohtade kuulamisest ja mõistmisest. Samuti on ta tunnetanud oma ühiskondlikust positsioonist tulenevat vastutust, sest õpetaja on tihti esimene pereväline isik, kellega õpilasel usaldusväärne side tekib. Maret on lähtunud ka koostööst, kuna Pille koduse olukorra tundmine ja arvestamine aitab paremini (õpi)eesmärke seada.
Kas koodeksi järgimine tähendab seda, et Maret peaks jätkama nii nagu senini? Võib-olla siiski mitte. Käitumispõhimõtete teises alaosas on punkt, mis otseselt kohaldub kirjeldatud juhtumile. 2.4 ütleb, et „olukorras, kus õpetaja tunneb, et ta oskused, võimed ja võimalused on piiratud, küsib ta abi“.
Ka arvamusfestivalil oli valik, mis soovitas sotsiaalpedagoogi poole pöörduda, üks populaarsematest. Samuti mainiti lõpuarutelus, et ühe väga olulise isikuga, nimelt koolipsühholoogiga, pole arvestatud. Just koolipsühholoog on inimene, kes taoliste olukordadega otseselt aidata saaks.
Millised aga on punkti 2.4 järgimise ohud? Või õigemini, mida veel tuleks eetikakoodeksi mustandi järgi kaalukausile seada, enne kui otsus teha?
Eetikakoodeksi käitumispõhimõtete punkt 3.2 rõhutab konfidentsiaalsuskokkulepetest kinnipidamise olulist ja punkt 3.1 ütleb, et „õpetaja hindab, kellele ja millist infot on vaja edasi anda. Samuti kaalub ta, millised on teabe levitamise võimalikud tagajärjed (inimestevahelises suhtluses, organisatsioonis, (sotsiaal)meedias).“
Need kaks punkti põhinevad mõlemad aususe väärtusel, kuid lähtuvad eri moraaliteooriatest. 3.2 võib käsitada deontoloogilise lähenemisena: kui reegel on, et lubadust ei tohi murda, siis seda teha ei tohi (v.a seadusest tulenevatel juhtudel). See tähendab, et Maret peaks hoolikalt mõtlema, millised kokkulepped tal Pillega on, ja sellest sõltuvalt otsustama, mida ta võib tugispetsialistile rääkida ja mida mitte. 3.1 aga lisab veel piiranguid, lähtudes tagajärje-eetikast.
Maret peaks oskama arvestada, millised tagajärjed mingi teabe edasiandmisega kaasnevad.
Siit tekib õigustatud küsimus, kas Maret saab asjaolusid ette näha, et n-ö õiget otsust langetada. Kindlasti ei ole võimalik ette näha kõiki oma tegevuse tagajärgi, aga püüeldes punkti 3.1 järgimisele, saab teha paremaid ja halvemaid otsuseid, mis sõltuvad õpetaja senisest kogemusest ja näitavad teatud määral ka professionaalsuse taset, nt otsuseid, mis rohkem või vähem arvestavad Pille informatsioonilise enesemääramise ja autonoomiaga.
Nende paremate lahenduste leidmisel on oluline eeldus kaalutlusoskus, mis nagu iga oskus kasvab harjutamisega. Järgneval kolmel nädalal jätkame juhtumite lahti harutamist eetikakoodeksi abiga Õpetajate Lehe veergudel, arvestades, et (sarnaselt siinse näitega) haarame vaid väikese valiku võimalikest lahendusvariantidest ja koodeksi võimalustest.
Lisa kommentaar