Kui õpetaja saadab õpilastele kirja, siis vastuseks saab ta ikka vähemalt ühelt vanemalt süüdistuse, et ta on kaamel, ja algab diskussioon tõestamaks, et ta seda ei ole. Õpetajatena tunneme juba siirast rõõmu, kui see kiri tuleb meile ega lähegi otse juristilt ministeeriumisse ega koolipidajale, kuid olukorda normaalseks pidada ei saa.
Diskussioonid on vahvad, kuigi vahel on väsitav pidevalt tõestada oma pädevust ka väljaspool diplomeid ja erialast tegevust. Õpetajate professionaalne otsustusvõime ja teadmised on üha enam kahtluse all, mitte ainult erandlike juhtumite puhul, vaid pidevalt ja süsteemselt.
Kuigi meie töö baseerub aastatepikkusel haridusel, praktikal ja pideval enesetäiendamisel, tundub, et igaüks, kellel on arvamus, võib meid kritiseerida. Kritiseerimine pole probleem iseenesest, aga murettekitav on kriitika põhjendamatus ja ebapädevus. Lastevanemad tunnevad, et neil on õigus kritiseerida isegi ilma hariduslikke aluseid või fakte tundmata. Tihti muutuvad need kommentaarid absurdseks ja ebaadekvaatseks.
Oma arvamus kujundatakse enda lapse silmade või oma koolikogemuse pealt. Olukorda, mis õpetajat kirja kirjutama ajendas, aga ei tunta ega teata. Muidugi ei kritiseerita vaid õpetajaid, kuuleme ju pidevalt, et politsei „passib vales kohas“ ja arstid, oh need rumalakesed, „ei tee ju üldse õigeid uuringuid“. Õigus ja soov kahelda iga professionaali pädevuses on suurem kui enda teadmised ja oskused sellest erialast. Nagu lubadeta kaasal, kes oma teistpoolt kõrvalistmelt autot juhtima õpetab.
Õpetaja kirjutab lastevanematele pigem harva, kuid kindlasti sagedamini, kui ta tahaks. Kuid kui ta kirjutab, siis hoolsalt. Mõeldes ja väljendudes mõistetavas ja ehk isegi köitvas keeles. Seda nii oivikutele kui Tootsidele. Kindlasti ei kirjuta ta asjata. Põhjuseks on ikka kas mure, rõõm või soov aidata noor inimene õigele teele.
Ja kui vahel tundub, et mõni õpetaja ise tubli õppurina minevikust ei mõista lapse keerulist seisu, siis nii mõnigi õpetaja on ise olnud tormiline teismeline ja just seetõttu oma ameti valinud. Ta teab, millest räägib, mõlemal juhul. Vastavalt olukorrale hakkavad siis vaidlema kas tublide või muredega laste vanemad, igal juhul need, kes tunnevad, et olukord nende isiklikku särki kisub.
Eraldi klass on juristidest vanemad, kes näevad igas kirjas võimalust erialaseks väljakutseks. Või teevad nad enda arvates pro bono otsi ja abistavad kooli?
Lapsevanemale võib humoorikate kirjade saamine koolist akadeemiliste asemel olla uus kogemus, kuid selle peale ei tohiks ärrituda. Mind süüdistati seekord (kõrvalolev kiri) poistevastasuses ja pedofiilikalduvustes. Kuna seni on mind süüdistatud vaid poiste hoidmises, tõestab süüdistus poistevastasuses, et olen tasakaalu rohkem paika saanud.
Lapsevanem, kes leidis, et tegu on pedofiilse koolitöötajaga, kes fantaseerib alasti laste üle, vajab aga minu arvates tõsist abi inimese ja emana. Samas teevad sellised süüdistused (isegi kui neid on kaks kahe tuhande adressaadi peale) üsna jõuetuks.
Selle asemel et näha õpetajat, kes soovib õpilaste (õpilasesinduse) palvel juhtida noortele arusaadavas vormis tähelepanu probleemile, süüdistatakse mind absurdsetes asjades. Olen koolis üksjagu olnud ja kuna ka erivajadustega lapsi / vanemate lapsi õpetanud, siis nahk veidi paksem. Kuid sellised põhjendamata kommentaarid mõjutavad kindlasti noort entusiastlikku õpetajat. Lisaks soovile oma tööd teha õõnestab selline vanem õpetajate autoriteeti. Lõpuks kaevatakse auku oma lastele, kes kaotavad omakorda usu haridusse ja õpetajasse, sest professionaali sõnade väärtus kodus tühistatakse. Ja nii see spiraal käib.
Minu õnn on töötada koolis, kus lapsed ja vanemad saavad naljast siiski enamasti aru ja lapsed toetavad oma õpetajaid. Kuigi edaspidi kirjutan taas vaid lastele ja jätan vanemad välja.
Maailm ongi kirju. Nii siinpool kui sealpool e-päevikuid, aga et me tunneks end kõik mõnusalt, peame õpetajatena aeg-ajalt juhtima noorte tähelepanu sellele, mis on okei ja mis ei ole. Usun, et professionaalsete õpetajatena on meil pärast nii pikka väljaõpet õigus valida nii vormi kui sisu. Usun siiralt, et see suunamine ei kahjusta kuidagi neid, kelle kohta info ei käi, mistõttu vanem ei pea kohe lendama reageerima.
Õpetajad ei tööta isolatsioonis, me vajame oma tööks usaldust. Kutsun vanemaid ja ühiskonda laiemalt üles alustama konstruktiivset dialoogi, mitte ainult avaldama emotsionaalseid kommentaare. Kutsun üles õpetajate kirju kommenteerima vaid neid vanemaid, kes ise on pedagoogid või kes vähemalt mõtlevad enne kommentaaride avaldamist sellele, kas nad ise suudaksid teha õpetajatööd. Teistele vastaks nagu autoroolis inimene oma näägutavale kaasale kõrvalistmel.
Kõigil Eestimaa lastel ei ole õnne õppida Eesti hariduse suurimaks kuluallikaks osutunud uhketes ventileeritud koolimajades, mistõttu nad peavad tihti kannatama ka külma, kuuma ja õhupuudust klassiruumis. Kiireim viis sellega toime tulla on valida sobiv riietus.
Mõni mässib end külmaga võideldes ninani pleedi sisse ja kannab ülepõlvesaapaid kaheksa tundi järjest, teine aga paljastab naba või unustab jalga ujumispükste laadsed palmimustrilised šortsid.
Õpetajana tahaks, et neid äärmusi õppimist segamas ei oleks. On uue aja märk, et Kiire saapanööpide asemel tuleb otsida keha katmiseks kangajupikest või last ennast teda katva sallikuhila seest.
Olen ise ka teismelisena kandnud koolis nii pükse kui seelikut, mis vaevu jalgadeni ulatus, seega ei kurjusta ma mõistmatusest. Kuid suur erinevus tolle ja tänase päeva vahel on sukkpükstes. Tänased noored neid „sügelevaid“ tooteid enam ei kasuta, vaid eelistavad sääred katmata jätta, mistõttu on alastuse mulje tunduvalt tugevam.
Nabapluusiks meil küll julgust polnud, kuid eks tootevalik rinnahoidja eksponeerimiseks oli ka veidi kitsam. Spordirinnahoidjat polnud veel leiutatud ja ka siis, kui Triumph juba Eestisse jõudis, polnud julgust mujal kui tütarlaste pidžaamapeol pitse välgutada. Tänapäeval klassis ringi vaadates on jõusaal ja pidžaamapidu lihtsalt eri grupid klassiruumis.
Poistel olid dressid koolitunnis varasemalt pigem vaesuse märgiks, sest teksaseid sai lubada ikka jõukam valuutapoe külastaja.
Samas ei tohiks enam isegi kaubamärgid olla majandusliku edukuse näitajaks. Noored on üha enam teadlikud, kasutavad uhkusega ka teise ringi kaupa ning on leidlikud leidma hinnast sõltumatut isikupärast kaupa. Vanemana tean, et lapsel ongi raske grupi survele vastu hakata, ning usun, et enamik vanemaid siiski soovib, et tema lapse keha oleks kaetud.
Kuid riiete kui eneseväljenduse vormi võimalus peab jääma ning koolivormi või ühtlaste „pastelsete lõpukleitide nõue“, nagu mõnes eliitkoolis, ei ole minu arvates õigustatud. Püüame need kehad kaetuks saada rääkides ja selgitades, eks see on üks õpetajatöö järjekordne tahk.
Õpetaja kiri õpilastele ja lapsevanematele:
„Tere, sõbrad!
Kooliaasta on alanud imeilusa suvise ilmaga. Koolimaja on soe, kui mitte öelda kuum. Päike piilub kogu aeg klassiaknast kutsuvalt sisse. Kohati jääbki tunne, et elu on lill. Sul on soe ja mõnus ning naba tahab särgi alt ka õpetajat vaadata või puusavöö suviselt lodevalt end dressidesse mähkida.
Aga stopp! Asi on Sul väljunud kontrolli alt.
Tüdrukud! Tõmba ikka mõni selline särgike selga, mis nii Su uue kauni erksa pitspesu katab ja ka pükste/seelikuni ulatab. See on okei, kui me ei näe Su pesu ja paljast naba. Seelik võiks istudeski põlvedeni ulatuda, et Su paljas tuhar koolipingile ei kleepuks. Ja see on ok, kui Su särk ei ole rinnahoidja vahele topitud, et Su tagumise pingi kaaslane saaks lisaks konspektile ka Su selgroo lülide pärlikeed lugeda. Õpetaja jutule keskendumine teeb talle head.
Poisid, te võite vabalt tunda see pool päeva ebamugavust, kandes pükse, millel on vorm. Olgu need siis teksad või viikarid või muud vabaajapüksid. Dressid ja surfipüksid võiksid siiski jääda Su meheaud tuulutama peale koolipäeva lõppu, sest koolis pole dressipüks ega muu spordiriietus väljaspool kehalise tundi vajalik. Muidugi oleks armas, kui ka Sinu särgil oleks käised. Mis siis, et said just sel suvel oma biitsepsile ümarama vormi ja tahad seda kõigile näidata. See on ok, kui me ei näe.
Kallid lapsevanemad!
Ei, te ei pea tormama poodi uusi riideid ostma, aga järgmiste puhul, mis lapsuke kooli jaoks ostab või hommikul selga paneb, võib olla veidi enam kangast ja kaalu.
Kui teie laps väidab teile vastuseks, et „kõigil teistel on kaaaaa“ või et „keegi eiiiiii keela“, kui palute tal sportrinnahoidja laadse särgikese või dressipükste asemel kooli midagi muud selga panna, siis tegelikult see nii ei ole. Kaks kolmandikku noortest on riides, kaetud ja osa neist ka häiritud paljast kehast ja pesust, mis koolimajas paistab. Olge tugevad, me oleme teiega!
Riided keha katma!
A-L“
Loe ka: Maigi Varusk “Riie meest ei riku ehk Paljad nabad ja ossidressid klassiruumis”
Lisa kommentaar