Kakskümmend aastat tagasi ja natuke hiljem, kui õppisin Tallina Ülikoolis üldpedagoogikat, ning hiljem ühel õpetajate täienduskoolitusel rääkis Tõnu Ots psühholoogi ning pedagoogina, et tüdrukud ja poisid käituvad erinevalt. Poistel on oluline kambavaim, kus enamasti puudub kahe poisi lähedane suhe. Tüdrukutel jällegi vastupidi: isiklik lähisuhe on väga oluline. Väga üldistav meenutus, mis ei välista nüüd ega tollal muid variante. 

Uue aastatuhande koolikäitumise sümptomite edetabeli põhitermin on ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire). Põhiliselt iseloomustatakse seda järgmiselt. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on üks sagedasemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, millele iseloomulikke tunnuseid esineb 3−10% koolilastest, poistel kolm korda sagedamini kui tüdrukutel. ATH levinum nimetus on hüperaktiivsus (ingl Attention Deficit Hyperactivity Disorder). ATH-le on iseloomulik tähelepanuvõime puudulikkus, püsimatus ja impulsiivsus.“

Kui usaldada iidvanal ajal õpetanud Vana-Kreeka filosoofi Aristotelest ja tema süllogismi, siis söandan öelda, et lähisuhe (pedagoogikas siis ülekantult individuaalõpe) vähendab ATH esinemist. Kui veel julgem olla, siis söandan öelda nii, nagu õpetan Oru rahvaõpistu kursustel täiskasvanuid, et ATH on tähelepanuvajadus.

Parafraseerides evangeeliumit, siis õpetaja on maa sool. Jeesus sõnas oma õpilaste kohta: „Teie olete maa sool /—/ aga kui sool läheb läägeks / või tuimub /—/ siis ei kõlba see enam millekski.“ Kui alustasin 2011. a koostöös Kitee (Soome) rahvaõpistuga kooli- ja lasteaiaõpetajate koolitusega „Eetika ja kristlik lastekasvatus“, oli meil programmis kahel korral õpe Soomes. Tutvusime üksikasjalikult Soome haridusvõrguga (lasteaed, põhikool, tugivõrgustik, rahvaõpistu) ja nägime mitmeid tunde, kus lisaks aine- ja klassiõpetajale olid tunnis ka tugiõpetajad. Lasteaias polnud võimalik, et üle kümne lapsega rühmas olnuks ainult üks õpetaja. Niiviisi, mahedalt tasakaalustati häiret või vajadust. Tollal jäi uurimata, kuidas lahendatakse õpetaja ATH-d (kas häire või vajadusena) ja kas seda üldse esineb.

Eestis peab lasteaia- või kooliõpetaja enamasti üksinda olukorra lahendama, sest üks eripedagoog või sotsiaalpedagoog kooli või lasteaia kohta on vähevõitu. „Kevade“ raamat ja samanimeline film näitab, et Toots ajas köstril ka tollal juhtme kokku, samas kui hea õpetaja Laur ütles, et poolest rehkendusest piisab. Viimasest on meil ilmsesti saanud hariduse nurgakivi ja haridusreformide moto. Koolist on saanud tohutute reformide ja igapäevaelu vaheline pingelava, kus ollakse kahe ja enama tule vahel: haridusametnike ja lastevanemate nõudmised, oma elu … 

Tõdesin juba kümmekond aastat tagasi, kui alustasin lasteaia- ja kooliõpetajate (tollal Raplamaal) õpetusseminariga ning improviseerisin meditatsioonitehnikate, religioonifenomenoloogia, arengupsühholoogia jt teadmiste-oskuste edasiandmist, et sügavintiimset osadust vajame kõik, see võib sugeneda nii kambas kui kahe vahel, kuid laskuda tuleb pinnavirvendusest sügavamale. Ja see nõuab oskust ja distsipliini (tähelepanu valdamist), muidu vabadust ega armastust ei sünni ja „sool võib minnagi läägeks“.