Tartu koolieelsete lasteasutuste juhid, õppejuhid, linna haridusosakonna ja Hariduse Tugiteenuste Keskuse töötajad, kokku 33 inimest, viibisid 22.–26. septembrini õppereisil Itaalias. Reisi käigus tutvusime kohaliku haridussüsteemiga ning külastasime Pisas ja Bolognas haridusasutusi, kus kogesime vahetult, kuidas sealsed õpetamismeetodid ja traditsioonid omavahel põimuvad. Samuti kohtuti Firenzes Eesti Vabariigi aukonsuli Luigi Cecchiniga. 

Itaalias on haridussüsteemis osalemine kohustuslik vanuses 6–16 eluaastat. Alusharidus (nido/scuola dell’infanzia) hõlmab kuni 6-aastaseid lapsi. Sellele järgnevad algkool (1.–5. klass, scuola primaria), põhikool (6.–8. klass, scuola secondaria di primo grado), keskharidus (9.–13. klass, scuola secondaria di secondo grado) ja ülikool (università). Alusharidus jaguneb omakorda lastehoiuks (kuni 3-aastased) ja väikelastekooliks (3–6-aastased) ehk meie mõistes lasteaiaks. 

Rasedus- ja sünnituspuhkus kestab Itaalias kokku viis kuud, mistõttu on vanematel vaja tööle naasmiseks leida üsna kiirelt lastehoid. Hoiukohta saada on aga keeruline, kuna järjekorrad on pikad. Paljud pered toetuvad koha puudumisel vanavanemate abile. Samuti on võimalik valida erahoid, mis sõltuvalt piirkonnast ja pakutavatest teenustest võib olla üsna kallis. 

Väikelastekoolis käivad lapsed vanuses 3–6 eluaastat. See on lastehoiust kättesaadavam, mistõttu käib seal suur osa lastest. Ka siin on võimalik sõltuvalt pere finantsvõimalustest ja eelistustest valida riigi või eraõppeasutuse vahel. Väikelastekoolides keskendutakse nagu Eesti lasteaedadeski lapse mitmekülgse ja järjepideva arengu ning iseseisvuse toetamisele. Reisi käigus külastasime riikliku õppeasutuseIstituto comprensivo „G. Toniolo“ kahte õppehoonet Pisas ning Montessori pedagoogikat rakendavat eraõppeasutust Bolognas. 

Itaalias kestab suvepuhkus riiklikes haridusasutustes kolm kuud, juuni keskpaigast septembri esimeste nädalateni. Meie külaskäik sattus aega, mil lapsed olid just pikalt puhkuselt naasnud. Kõikjal valitses veel mõnus sagin ning harjuti vaikselt tuttava keskkonnaga. Ometi ei lasknud lapsed end meie kohalolust häirida ning olid julged ja innukad meiega suhtlema. Samuti saime kinnitust, et itaallased on laulurahvas. Mõlemas külastatud asutuses võeti meid vastu lauluga ning saime võimaluse ka koos musitseerida. 

Õppetöö riigi õppeasutuses 

Pisas külastasime haridusasutuse Istituto comprensivo „G. Toniolo“ kahte õppehoonet, mis asuvad teineteisest üheksa kilomeetri kaugusel. Pertini õppehoone asub Pisa äärelinnas ja pakub lastele linnalähedasemat keskkonda. San Rossore tegutseb linnast mõne kilomeetri kaugusel, sealses looduspargis asub ka Euroopa suurim männimets. 

Lasteaiapäev on Itaalias enamasti lühem kui Eestis. See algab kell 8 ja lõpeb hiljemalt kell 16, kuigi piirkonniti võib olla erandeid. Meie külastatud lasteasutused olid avatud kaheksa tundi. Lapsed jagunesid neis vanuse alusel rühmadesse (3–4-, 4–5- ja 5–6-aastased). Keskmiselt käib rühmas 20 last. San Rossore juurde kuulub lisaks lastehoid, kus käib 25 last vanuses kuni kolm eluaastat. Mõlemas asutuses jäi meile silma laste vormiriietus, mille tegumood oli kõigil sarnane, kuid värv (sinine või roosa) varieerus. Värv ei sõltu aga lapse soost, selle saab laps ise valida. Õpetajatelt kuulsime, et vormi kandmine sõltub suuresti lasteasutusest ega ole riigi tasandil reguleeritud.

Enamasti jõuavad lapsed lasteasutusse kella üheksaks. Esmased toimingud tehtud, alustatakse hommikuringiga, kus kontrollitakse koos lastega üle kohalolijad, arutatakse läbi päeva tegevused ja valitakse korrapidajad, kes vastutavad sel päeval ülesannete eest, nagu koristamise jälgimine ja laua katmine. Enne ja pärast hommikuringi on võimalik vabalt mängida ja tegutseda.  

Lapsevanemad üldjuhul hoonesse ei sisene ja annavad lapse õpetajale üle välisuksel. Erandiks on uued lapsed, kes saavad esimesed kolm päeva koos vanemaga kohaneda. Seetõttu olid ka meie külastuspäeval kolmeaastaste rühmas kõigil vanemad kaasas. Õpetajate sõnul on koostöö vanematega hea – üheskoos viiakse läbi mitmesuguseid projekte ning korraldatakse koostööpäevi. 

Õpetajate tööaeg on 25 tundi nädalas. Iga päev on tööl kaks õpetajat, kelle tööaeg kattub kl 11–13. Just selles ajavahemikus toimub peamiselt ka õppetöö. Lisaks õpetajatele töötab lastega muusikaõpetaja. Õpetajana töötamiseks on vajalik haridusalane kõrgharidus (paljudes kohtades magistrikraad) ja läbitud praktika.

Õpetajad kasutavad oskuslikult ära ümbritsevat looduslikku keskkonda, pakkudes lastele aktiivõppemeetodite toel mitmekesiseid võimalusi õppida ja mängida vabas õhus. Ka lõunat süüakse hea ilma korral alati õues. Toit ei valmi kohapeal, vaid tuuakse sisse teenusena. Menüüd koostab toitumisnõustaja, kes võtab arvesse, et toit sisaldaks häid ja tervislikke toitaineid ning oleks ka maitsev. Meie külastuspäeval pakuti lastele lõunaks riisi lihapallidega ja lisandina mitmesuguseid köögivilju. 

Pärast lõunat on noorematele kui kolmeaastastele ette nähtud puhkeaeg eraldi ruumis. Ehkki lasteaiapäev on lühem kui Eestis, on ka suurematele lastele pärast lõunasööki klassiruumis puhkeminutite võimalus koos rahustava muusika ja lõdvestusharjutustega. 

Tuge vajavad lapsed

Meie külastatud asutustes pakuvad lastele lisatuge eripedagoogid. Suurim erinevus võrreldes Eestiga on, et Itaalias määratakse eripedagoog konkreetsele lapsele riikliku teenuse alusel. Teenuse saamiseks peab laps läbima meditsiinisüsteemis uuringud ja saama toevajaduse kohta tõendi. Uuringud võivad võtta aega kuni kaks aastat. Seejärel määrab riik lapsele eripedagoogi, kuid nagu meilgi, pole ka Itaalias eripedagoogi leida lihtne. 

Eripedagoogi tööaeg on sarnaselt õpetaja omaga 25 tundi nädalas. Tema ülesannete hulka kuuluvad lapse õppevahendite kohandamine, suhtlemisoskuse arendamine, tööjuhiste selgitamine ja muu last toetav tegevus. Töö toimub rühmas, kus laps on kõikidesse tegevustesse kaasatud. Kui asutuses töötab mitu eripedagoogi, on neil lubatud omavahel tööd jaotada. Meie külastatud lasteaias töötas neli eripedagoogi nelja lapsega, jagades oma tööaega vaheldumisi laste vahel. Logopeedi asutuses kohapeal ei ole, vaid nad pakuvad tuge meditsiinisüsteemis. 

Lisaks Pisa riiklikele õppeasutustele külastasime Bolognas Montessori pedagoogikast lähtuvat eraõppeasutust Scuola Montessori Bologna. Asutus pakub peredele nii hoiu-, väikelastekooli kui ka algkooli võimalust. Eraõppeasutus sai alguse kooli juhataja Giulia soovist pakkuda oma lapsele võimalust õppida keskkonnas, mis toetab lapse individuaalsust ning lähtub lapsest ja tema huvidest. Nii jõudis ta Montessori pedagoogikani. 

Õppeasutuses õpib koos 30 last 15. elukuust kuni 11. eluaastani. Kuna Montessori pedagoogika erineb traditsioonilistest õpetamismeetoditest, on algkoolis õppimise eeldus vähemalt üheaastane kogemus Montessori lasteasutuses. Montessori pedagoogika kasutab lapse arenguks osavalt ära kogu last ümbritseva keskkonna. Kogu ala on turvaline ja läbimõeldud. Sise- ja välialadel saavad lapsed iseseivalt tegutseda ning koos on loodud teaduse, kunsti, matemaatika, keele, looduse õpikeskused. Viimast aitavad luua päris kanad, kalad ja papagoid. 

Montessori pedagoogikal põhinev õppeasutus on avatud kauem, kl 07.30–19. Kogu päeva hõlmav pakett maksab umbes 700 eurot kuus. Erinevalt riiklikest asutustest on erakool suvel suletud ainult ühe kuu – juuni. Juulis ja augustis saavad asutust külastada ka need lapsed, kes õppeaasta sees selles koolis ei käi. 

Hommikuti jagunevad lapsed koos õpetajatega gruppidesse. Lapsed tohivad gruppide ja tegevuste vahel vabalt liikuda. Õpetamisel lähtutakse lapse huvidest ja tugevustest ning toetatakse tema loomulikku huvi õppimise ja maailma avastamise vastu. Lõunane puhkeaeg on ka selles asutuses ette nähtud kuni kolmeaastastele, kuid puhkamisvõimalus on kõigil lastel kogu päeva vältel. 

Õpetada saab üksnes sertifikaati omav õpetaja

Asutuses töötab praegu neli õpetajat ja kaks abiõpetajat. Lisaks toimetavad lastega praktikandid. Montessori õppeasutuses õpetamiseks peavad õpetajad läbima kursused, mis võimaldavad neil eri vanusegruppides õpetada. Sertifikaadid õpetamiseks on jagatud vanuste järgi kolme ossa: kuni 3-, 3–6- ja 6–11-aastased. Kõigi kolme sertifikaadi saamiseks kulub õpetajal neli aastat. Kuna kursused on tasulised ja üsna kallid, on õpetajaid sageli raske leida. Õpetajate palk sõltub töötatud tundidest. Töötunnid ei ole aga täpselt paigas, keskmiselt on üks õpetaja päevas tööl 4–6 tundi. 

Viie päeva jooksul saime väärtuslikke teadmisi ja kogemusi nii Itaalia haridussüsteemist kui kultuurist, mida tutvustas meile giid ja kohalik eestlanna, Janika Aso. Tema kaasahaaravad lood ja laialdased teadmised muutsid reisi veelgi meeldejäävamaks. Kindlasti on meil Itaalia haridussüsteemist nii mõndagi õppida, samas võime julgelt tõdeda, et ka Eesti haridussüsteem toimib hästi ning meil on, mida maailmale jagada.