Alates sellest sügisest ma Õpetajate Lehe toimetuses enam ei tööta. Sellega seoses tahan tänada kõiki, kellega mul oli Õpetajate Lehes töötatud 25 aasta jooksul väga hea koostöö.

Mõnigi neist on saatnud nii minu palvel kui omal algatusel Õpetajate Lehele artikleid kogu selle 25 aasta vältel. Näiteks Jaagup Kippar kirjutas oma esimesed artiklid meie lehele TLÜ üliõpilasena ja viimastel aastatel sama ülikooli õppejõuna. 

Niisamuti on mulle aastate pikku artikleid saatnud või intervjuusid andnud Mare Kitsnik, Tiia Lister, Jelena Rootamm-Valter, Mart Laanpere, Edgar Krull, Eve Eisenschmidt, Ene-Silvia Sarv, Jüri Ginter, Allar Veelmaa, Eha Jakobson, Maia Punak, Aare Külaots jpt. Aitäh ka kõigile neile, kes jäävad ruumipuudusel nimetamata. 

Rühmadena õppimine

Õpetajate Lehes on olnud huvitav töötada, sest olen näinud fantaasiat ergutavaid klassitunde. Piltlikuks näiteks sobib siia tollases Kuressaare Gümnaasiumis nähtud kirjandusõpetaja Marit Tarkini tund, kus arutati prostitutsiooni legaliseerimise teemat. Oli aastatuhande vahetus ja Eestis oli prostitutsiooni küsimus valusalt päevakorral ning nii jõudis see ka klassiruumi. 

Õpetaja Tarkin jagas õpilased meeskondadeks ja ehitas tunni üles klassikalise väitlusena, kus osa meeskondi kaitses prostitutsiooni lubamist ja teised olid vastu. Mõlema poole meeskonnad olid teinud põhjaliku eeltöö ja väitluse käigus toodi välja statistikat, kirjeldati teiste maade kogemust, tsiteeriti arvamusliidreid jne. 

Mulle meeldis väga, et õpilased olid endale sümpaatsed seisukohad põhjalikult läbi töötanud, kuid tundsid samal ajal väga hästi ka vastupidiseid arvamusi. Kui väitlus algas, siis jälgisid õpilastest kohtunikud, et kummagi meeskonna sõnavõtjad peaksid ajalimiidist kinni ning täidaksid ka muid väitluse reegleid. 

Vaatasin õpetaja Tarkini tundi nagu põnevat noorsoofilmi. Nägin, kuidas õpilaste meeskonnad panid teemat arutades pead kokku ja küsimusi omavahel arutasid. See oli väga intensiivne ja tõhus õppimine, mida me nii väga igatsesime. Sest õppimine ongi ju tõhus siis, kui õpilane ei jäta lihtsalt õpetaja juttu meelde, vaid mõtleb kõik poolt- ja vastuargumendid põhjalikult läbi ja oskab oma seisukohti ka kaitsta. 

Õpetaja Marit Tarkini tunni nägemisest algas ka mu pikem tutvus Eesti Väitlusseltsiga. Kirjutasin nende tegevusest Õpetajate Lehes ja soovitasin teistelgi õpetajatel oma tundides julgelt väitluse võtteid kasutada. Ühe viimase kaastöö tellisin Eesti Väitlusseltsilt eelmisel õppeaastal – Triinu Jõgi kirjutas artikli demagoogiavõttest, mida vaidlustes tihti kasutatakse. 

Näiteks väide, et nii on õige, sest nii on alati tehtud. Või ennustamine, et kõik läheb väga-väga halvasti, kui teete nii, nagu teha tahate. See on samuti demagoogia. Ja muidugi vana hea argumentum ad hominem.

Tänu Georg Merilole avastasin kümmekond aastat hiljem väitlusele lisaks ka läbirääkimiste meetodi ja tegin Õpetajate Lehes näitlikest läbirääkimistest mitu reportaaži. Läbirääkimiste puhul ei püüa üks meeskond teise meeskonna seisukohti kummutada ja vaidlust võita, vaid meeskonnad otsivad huvide ühisosa, et milleski olulises kokku leppida. Kui vaadata tänast Eesti ühiskonda, siis läbirääkimiste oskus ei paista väga hea olevat. Sest miks jõuti õpetajate streigini? Arvata võib, et ei osatud piisavalt hästi läbi rääkida. 

Haridusrahvas arutlema

2000. aastate alguses tekkis mul mõte, et arutlema ja diskuteerima ei peaks ainult õpilased tundides, vaid ka täiskasvanud haridusrahvas peaks olulistel teemadel konstruktiivselt vaidlema. Tollal koostas Eesti Haridusfoorum haridusstrateegiat „Õpi-Eesti“ ja ainuüksi selles dokumendis oli arutelu väärivaid teemasid küllaga. 

Aga kuidas rahvast aruteludeks kokku saada? Siin tuli infotehnoloogia areng appi. Nimelt tegi Õpetajate Lehe tollal 17-aastane IT-juht Priit Penjam 2000. aastal toimetusele meililisti (mail – kiri, list – nimekiri), mille abil sai saata e-kirju ükskõik kui pikale inimeste nimekirjale. Õpetajate Leht sai seega 2000. aastal endale n-ö eel-Facebooki.  

See meililist sai nimeks Hariduslist ja ma kutsusin sinna inimesi, kes olid kirjutanud Õpetajate Lehele sisukaid artikleid, kes võtsid foorumitel, aruteludel ja koosolekutel konstruktiivselt sõna jt. Ekspertideks kutsusin haridusteaduste õppejõude, et hoida teoreetilist taset. Näiteks Jüri Orn oli lahkesti nõus kaasa lööma. Kui Hariduslisti nimekirjas oli üle 50 inimese, siis hakkasime oma virtuaalsete aruteludega pihta. 

Hariduslist töötas aktiivselt tervelt 20 aastat ehk 2020. aastani ja lõpuks oli selle nimekirjas üle tuhande liikme. Siis aga listiarutelud vaibusid, sest Facebook pakkus mõttevahetuseks palju paremat platvormi. Ja olgu märgitud, et täna, 25 aastat hiljem on Õpetajate Lehe Facebooki grupis üle 11 000 liikme. See on juba uus ajastu ja uus tase.

Tänusõnad Hariduslisti liikmetele!

Samas tahan ikkagi tänada kõiki, kes juba tollases tehniliselt algelises hariduslistis aktiivselt sõna võtsid. Kõigepealt tänusõnad karismaatilisele Ülo Vooglaiule, kes kirjutas 2000. aastate algul sinna väga palju repliike, pea iga päev, ja keskendus peamiselt pedagoogika põhitõdedele. 

Kui listis näiteks öeldi, et kõige parem õpetaja on see, kes lapsele kõige paremini ainet seletab, siis paljude üllatuseks ei olnud Vooglaid sellega nõus. Ta meenutas, et sai juba Haapsalu õpetajate seminari õpilasena aru, et õpilasele ei tohi seletada seda, millest ta suudab ise pingutades aru saada. Sisuliselt rääkis Vooglaid juba aastal 2002 teadmiste ise konstrueerimisest ja ennastjuhtivast õppijast. 

Enesejuhtimise teema tõusis Hariduslistis üles ka seoses õpilaste kehva vastutustundega. Kui üks listiliige ütles tänaseni populaarse lause, et „tänapäeval ei vastuta õpilane millegi eest ja õpetaja vastutab kõige eest“, siis kirjutas Vooglaid kommentaariks: „Vastutab see, kes otsustab.“ Seejärel uuris Vooglaid, kas selle õpetaja õpilased saavad koolis midagi ise otsustada või peavad nad tegema alati „seda, mida kästi, nii, nagu kästi, ja siis, kui kästi“. Vooglaiu järeldus oli tollal paljudele üllatav – kui õpetaja otsustab õpilase eest kõik ise ära, siis ta peabki kõige eest ka ise vastutama. 

Huvitavad ja harivad olid 2000. aastate alguskümnendil ka Tiiu Kuurme listikirjad. Tema ja Sulev Ojap selgitasid hariduslisti rahvale Waldorfi metoodikat ja üldse vabaduse dimensiooni hariduses. Tollal oli Eestis Waldorfi metoodikale veel tugevat vastuseisu. Krista Mägi soovitas teistelegi koolidele diferentseeritud õpet, mida tema koolis rakendati. 

Juristina töötav Jüri Ginter selgitas listirahvale näiteks seda, et kõik, mis pole koolis seadusega lubatud, on seal keelatud. See selgitus tekitas algul palju elevust ja ärgitas olema seaduskuulekam. Alli Lunter kirjutas kirjanduse õpetamise uutest võimalustest, Jaak Hohensee sellest, et õpetajad teevad koolis poistele liiga, ja Mare Leino uuringud kinnitasid tema seisukohta. Aimur Liiva hoidis listirahvast kursis „Tiigrihüppe“ edenemise ja probleemidega – näiteks hoiti mõnes koolis uusi arvuteid nii kaua luku taga, kuni need moraalselt vananesid, jms. Andres Adamson kirjutas väga huvitavalt ajaloolaste uutest avastustest ja ajalooõpetusest. Siim Sikkut osales algul listiaruteludes Tartu gümnasistina, kuid USA-sse õppima asudes hakkas andma Hariduslistile ülevaateid sellest, kuidas Ameerika ülikoolides õpitakse ja mis on seal teisiti kui meil. Kaasa mõtlema panid ka Martin Saare, Egge Kulboki, Agu Ojasoo, Kaarel Haava, Aivar Soe, Tiit Tali, Einar Rulli, Urmas Heinaste jt listikirjad.  

Kõigile neil suur aitäh, sest nad aitasid oma tähelepanekuid ja seisukohti avalikustades Eesti tollast haridusmõtet edasi viia. Nad mõjutasid Eesti kooli kujunemise protsessi. Ja palun taas vabandust, et ruumipuuduse tõttu kõiki listiliikmeid nimetada ei saa. 

Püüdsin ka isiklikult hariduslisti taset hoida. Kui astusin Tallinna Ülikooli magistriõppesse, siis arutasime minu ülikoolis toimunud loengud ja seminarid ka hariduslistis läbi. Näiteks jutustasin ümber Jack Mezirow’ seisukoha, et kui inimese käitumine pärast õppimist ei muutu, siis pole ta üldse õppinud. Teine andragoogika suurkuju Paolo Freire on toonud selle näiteks Ladina-Ameerika kirjaoskamatuid talupoegi. Ühed neist hakkasid pärast lugema ja kirjutama õppimist oma tööd täiesti teistmoodi korraldama, teiste tegevus ei muutunud aga üldse. Ühed olid õppinud, teised mitte. Arutasime, kas meie kooli saab ka nii läbi teha, et mõtlemine ja käitumine üldse ei muutu. Et lihtsalt mäletad, mida koolis õpiti.

Igal juhul olid hariduslisti mõttevahetused väga harivad. Arvan, et igal koolil võiks tänapäeval olla oma diskussioonide platvorm, kus oleksid koos nii õpetajad, juhtkond, lastevanemad, õpilased kui ka kohaliku võimu esindajad.  

Kas hariduslist mõjutas Eesti ühiskonda? 

Väga tihti öeldakse, et sotsiaalmeedia on tühi lobisemise ja aja raiskamise koht. Hariduslist oli siiski tõsine asi ja tõesti mõjutas ühiskonda. Peamiselt sellepärast, et vestlustes lõi kaasa ülikoolide õppejõude, Riigikogu kultuurikomisjoni liikmeid, haridusministeeriumi töötajaid, koolijuhte, staarõpetajaid, õpetajate liidu liikmeid, lastevanemate liidu inimesi, õpilasesinduste esindajaid jt. Nende sõnadel oli mõju. Võiks ka öelda, et hariduslist muutis inimeste käitumist. 

Üks piltlik näide selle kohta on tollane haridusminister Tõnis Lukas. Ta jälgis hariduslisti mõttevahetusi ja andis mõne aja pärast oma neljale töötajale ülesande listis välja toodud teravamaid probleeme kommenteerida. Neid kommentaare loeti suure huviga. Näiteks Kai Võlli ja Kalmar Kursi selgitused said laialdast positiivset vastukaja. Rõõmustasin siis, et Eestis on nii sidus ühiskond. Siinkohal muidugi tänusõnad eelkõige Tõnis Lukasele ja tema tollasele meeskonnale (2007–2011), aga samuti tollastele kultuurikoja liikmetele Olav Aarnale ja Andres Taimlale. 

Andres Taimla tõi hariduslisti palju uut ja tekitas elevust. Kui ta kirjutas Õpetajate Lehele artikli, saatis ta selle kõigepealt hariduslisti ja vaatas, missuguseid kommentaare selle kohta tuli. Seejärel tegi ta oma tekstis selle põhjal parandusi ning esitas alles pärast seda „eelkontrolli“ artikli paberlehes avaldamiseks. 

Pärast Riigikogu kultuurikomisoni istungit andis Andres Taimla juba sama päeva õhtul hariduslistis ülevaate sellest, mida seal hariduse kohta otsustati, tuues välja eri erakondade põhjendused selle kohta, miks just nii otsustati. Minu teada ei ole kultuurikomisjonis ei varem ega hiljem niimoodi tehtud. 

Ilmselt ei ole praegu „võimu ja vaimu“ nii tihe koostöö enam võimalik, kuid mõtlemisainet võiks Hariduslisti tollane kogemus pakkuda siiski ka tänastele haridusele keskendunud portaalidele ja platvormidele.

Tänusõnad „Kolmanda õppekava“ autoritele

Ja veel üks huvitav näide tollase Hariduslisti mõju kohta. Märksõnaks on siin „Kolmas õppekava“, mis valmis 2006. Tollal koostati uut õppekava samal ajal nii Tallinnas kui ka Tartus. Juhtus aga nii, et need kaks meeskonda ei leidnud ühist keelt. Kui patiseis oli kestnud juba mitu aastat, otsustasime improviseerida kodanikualgatuse korras hariduslisti liikmete oma õppekava, millele panime nimeks „Kolmas õppekava“. 

Kõigepealt vaatasime üle, mida oli hariduslistis õppekava kohta viimase paari aasta jooksul huvitavat öeldud, kogusime kaalukamad mõtted kokku ning vormistasime õppekavaks. Lõpliku lihvi andsid „Kolmandale õppekavale“ hariduslisti liikmed Sulev Ojap, Jüri Ginter, Viktoria Neborjakina ja Aivar Haller. Aitäh neile!

„Kolmanda õppekava“ põhiprintsiip oli Ülo Vooglaiult: nii koolidel kui ka õpilastel peab olema piisavalt vabadust, et nad saaksid võimalikult palju asju ise otsustada ja oma otsuste eest ka ise vastutada. Nii nägi kolmas õppekva ette ainult kolme kohustuslikku õppeainet: emakeel, võõrkeel ja matemaatika. Ülejäänud õppeained oli iga kooli oma valik. Millal minnakse klassiõpetuselt üle aineõpetusele, selle otsustas kool. Kas eesti keelt ja kirjandust õpetatakse ühe või kahe eraldi ainena, otsustas kool. Jne. 

„Kolmandas õppekavas“ soovitati kasutada uusi tõhusaid õppemeetodeid: rühmapõhine õpe, võõrkeeleõpe kümblusena, muusikas Orffi meetod, matemaatikas tollal populaarsust koguv Varga ja Nemény aktiivõpe, kirjanduses de Moori aktiivõpe jne. Üks edumeelne soovitus oli, et tunni õppemeetodi võiksid valida õpilased.

Kuna „Kolmas õppekava“ meeldis Riigikogu kultuurikomisjoni tollasele esimehele Olav Aarnale, kes oli samuti hariduslisti liige, kutsus ta meid seda kultuurikomisjoni tutvustama. Vastuvõtt oli väga soe, saime kiita, kuid ühtlasi märgiti, et „Kolmas õppekava“ on „liiga äkiline“. Arvati, et Eesti ühiskond ei ole nii suureks muutuseks veel valmis. 

„Kolmanda õppekava“ vastu tundis huvi ka televisioon. Ma andsin sel teemal intervjuu kolmele kohalikule telekanalile. Lisaks kirjutas „Kolmanda õppekava“ kohta Õpetajate Lehes muidu vägagi kriitiline Peeter Kreitzberg kiitva artikli.

Julgen väita, et „Kolmanda õppekava“ soovituste suunas ongi Eesti haridus tasapisi liikunud. Koolidel on nüüd valikained ja IB-programmiga Eesti koolides ongi õpilasel ainult kolm kohustuslikku õppeainet. Lisaks on hakatud väga palju rääkima ennastjuhtivast õppijast. 

Kahjuks tundub aga rühmapõhine õpe olevat veel praegugi „liiga äkiline“ mõte. Hoolimata sellest, et see meetod tõestas end hiilgavalt koroona ajal. Nimelt said siis väga hästi hakkama just need õpilased, kes õppisid veebis rühmadena. Nende õpitulemused olid head ja nad ei kurtnud ka üksindust, isoleeritust ega masendust.  

Aitäh keelekümblusrahvale!

Minu teine suur missioon Õpetajate Lehes oli propageerida keelekümblust. Keelekümblust hakati Eestis riigi tasandil rakendama juba 2000. aastal, paraku kujutasin algul nagu paljud teisedki ette, et kümblustunnis õpetaja lihtsalt räägib vene lastega eesti keeles ja ongi kõik. Kui mul aga õnnestus külastada Läänemere gümnaasiumis teise klassi matemaatikatundi, mida andis õpetaja Maire Kebbinau, siis nägin, et keelekümbluse meetod on ennekõike rühmapõhine aktiivõpe ehk minu lemmik. 

Õpilased istusid neljakaupa rühmades ja õpetaja Kebbinau andis ülesandeid ainult rühmadele, mitte üksikutele õpilastele. Õpilaste rühmad panid pärast õpetaja küsimuse kuulmist pead kokku ja arutasid, mis võiks olla õige vastus. Eemalt vaadates tundus, nagu mängitaks selles klassis mälumängu! Olin õpetaja Kebbinau tunnist absoluutselt lummatud.

Pärast koolipäeva lõppu nägin, kuidas ühe rühma tüdruk ja poiss jäid kahekesi klassi ning vaatasid koos läbi, mis kirjavigu oli poiss eesti keele etteütluses teinud. Seejärel tegi poiss etteütluse tüdruku dikteerimise järgi uuesti läbi. Rühmade mentaliteet oli selline, et tugevamad rühmaliikmed aitasid nõrgemaid.  

Pärast õpetaja Kebbinau kümblustundi külastasin enamikku koole, kus kümblust rakendati (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis, Tapal, Kosel jm) ja kirjutasin nende koolide kogemustest artikleid. Minu lootus oli, et inimesed näevad, kui hea meetod keelekümblus on, võtavad sellest eeskuju ja lähevad õhinal keelekümblusele üle ning meie vene lapsed saavad eesti keele ilma valu ja vaevata selgeks. Praegu näeme, et hea eeskuju siiski ei ole nii võimsa mõjuga, kui me usume. Kümblusele üleminekuks oli vaja siiski riigi sundi. 

Lootsin ka seda, et keelekümblus kui rühmapõhine aktiivõpe jõuab vene õppekeelega koolidest eesti koolidesse. Suure vaevaga leidsin mõningad koolid, kus õpetati inglise keelt kümbluse meetodil – näiteks ajalugu ja ühiskonnaõpetust inglise keeles. Kahjuks ei ole koolides senini teadvustatud, et kümblusmeetodil saab õppida võõrkeelt senisest palju rohkem, ja seda võõrkeele tundide arvu suurendamata. 

Aitäh ka õpetajatele-filmistaaridele!

Oma kolmandaks missiooniks Õpetajate Lehes pidasin ma väga heade klassitundide salvestamist. Kirjutasin juba kümme aastat tagasi Hariduslistis, et õpetajaks õppijad ja alustavad õpetajad peaksid nägema meisterõpetajate tundide videoid. Aga neid ei olnud ega paistnud ka tulevat. Nii hakkasin neid lõpuks ise tegema. 2023. aasta lõpuks oli mul hariduse teemal tehtud videoid üle 200 ning ligi pooled neist ongi väga heade tundide salvestused. NB! Kõik need videod on praegugi huvilistele kättesaadavad Õpetajate Lehe Youtube’i kanalil. 

Kõige esimesed videod tegin muidugi rühmapõhisest aktiivõppest, konkreetsemalt keelekümblustundidest. Salvestasin Tallinna Kunstigümnaasiumi õpetaja Auli Signi Kärdi esimese klassi ja õpetaja Anželika Lauri (Raagmets) teise klassi matemaatikatunni. Mõlemas tunnis õppisid Kopli piirkonnas elavad vene lapsed matemaatikat üksnes eesti keeles. Salvestasin need tunnid viis aastat tagasi ja praeguseks on õpetaja Kärdi ja Lauri tundi vaadatud kokku üle 4000 korra. Silme ette tuleb A. le Coqi staadionitäis rahvast, kas pole! Näeme, et ka õpetaja saab olla tõeline staar!

Tundide videosalvestused on väga hea võimalus tõhusaid õppemeetodeid tutvustada ja levitada. On ju täiesti võimatu, et õpetajal käiks klassis tundi vaatamas neli tuhat inimest. Kuid videot saab vaadata kasvõi sada tuhat huvilist. 

Teine vaimustav tund, mille võtsin videosse täpselt aasta tagasi, on Kati Tuulise üldõpetuse tund. Selle tunni videosalvestust on juba esimese aasta jooksul vaadatud 1600 korda. 

Nüüd, kus meie vene koolid lähevad üle eestikeelsele õppele, võivad need kümblustundide videod olla mõnelegi vene lapsi õpetavale õpetajale julgustuseks: nendest on näha, et vene lapsi on eesti keeles tegelikult lihtne õpetada – kui ainult tead aktiivõppe põhimõtteid ja töövõtteid.  

Mind rõõmustas väga, et tasapisi hakkasid õpetajad oma tundidest ka ise videoid tegema, nii et neid sai Youtube’i Õpetajate Lehele kanalile üles panna. Täiesti omaette klassist on siin Janar Rückenberg, kes on võtnud  videosse üle kahekümne võimlemistunni, mis on kõik väga-väga loovalt ja üllataval viisil üles ehitatud – nendest videotest on palju õppida! Maarika Vällik, kes õpetab ühes ja samas koolis füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat, tegi oma kõigist neljast ainetunnist ise videod. Indrek Peil võttis videosse oma kaks füüsikatundi jne. Airi Allvee tegi videod oma seitsmest muusikatunnist. Kalle Pärt salvestas Kohtla-Järve Slaavi Koolis nelja eesti keeles õpetava õpetaja tunde. 

Kordan: kõiki neidki videoid saab Youtube’is Õpetajate Lehe kanalil praegu ja edaspidigi vabalt ja tasuta vaadata.

Kutsungi õpetajaid üles julgelt oma tunde videosse võtma, et õpetajaks õppijad, alustavad õpetajad, aga ka gümnasistid saaksid neid vaadata. Minu arvates peaksid vähemalt kõik aasta õpetajad oma tunde videosse võtma ja veebi panema, et teised saaksid nendelt õppida. 

Et seda protsessi liikuma saada, hakkasin paar aastat tagasi ise Eesti kõige tuntumate õpetajate tunde salvestama. Täna saab Õpetajate Lehe Youtube’i kanalilt vaadata Indrek Peili, Erkki Templi, Katrin Soika, Reivo Maasiku, Kati Tuulise, Svetlana Melnikova, Anu Oti, Diana Astoki, Margit Pinna-Valge, Natalia Lobosoki, Maret Vandeli, Tiina Jaaksoni, Maire Kebbinau, Merje Kaareti, Liina Punamäe, Liis Grossi, Lumme Väli, Daana Otsa, Niina Robbe, Charlie Moreno-Romero, Celal Yildirimi ja teiste staarõpetajate väga häid tunde. 

Raivo Juurak

• Sündinud 1949 Viljandimaal Olustveres. 
• Õppinud Tartu Pedagoogilises Koolis (1964–1968) ja Tartu Riiklikus Ülikoolis (1968–1973), Taani Esbjergi Meediakõrgkoolis (1995), Göteborgi Põhjamaade Rahvaakadeemias (1997), Tallinna Pedagoogikaülikooli magistriõppes (2002–2004). 
• Töötanud eesti keele õpetajana Paide 1. keskkoolis (1973–1976) ja pärast seda toimetajana väljaannetes Säde, Harju Elu, Õhtuleht, Eesti & Taani, Maurus, Haridus ja Õpetajate Leht (1999–2024).  
• Tegutsenud hariduslisti kõnejuhina (2000–2020). Olnud alates 1999. aastast MTÜ Eesti Haridusfoorum juhatuse liige.

Tõlkinud taani keelest eesti keelde

• Bent Hardervig, „Mõrva kerge helge mäng“, 
• Lars-Henrik Olsen, „Metsa varjus“, 
• Solvej Balle, „Vastavalt seadusele. Neli selgitust inimese kohta“.

Perekond

• Abikaasa Anu Juurak – visuaalkunstide professor Eesti Kunstiakadeemias (2006–2012) ja TTÜ arhitektuuri ja urbanistika akadeemias (alates 2013).
• Tütar Krõõt Juurak – etenduskunstnik ja tantsija, töötab peamiselt Viinis.
• Tütar Ann Maria Juurak – digiturundaja (tarkvara töötusettevõtetele).