Seoses eestikeelsele õppele üleminekuga otsisid paljud lasteaiad kevadel eesti keelt valdavaid õpetajaid, sest hulk endisi pedagooge ei saanud enam oma ametis jätkata. Tallinna Tähekese Lasteaias töötab sügisest mitu uut eesti rahvusest õpetajat. Kuidas neil on läinud, rääkisid koolieelikute rühma õpetaja Piia Anemaa, muusikaõpetaja Marko Kask ning lasteaia kauaaegne eesti keele õpetaja ja metoodik Lea Maiberg.

Kust tuli mõte tulla üleminekulasteaeda õpetajaks?

Piia Anemaa: Olen töötanud nii lasteaias kui koolis kõigis kolmes kooliastmes. Viimati olin Tallinna Südalinna Koolis väikeklassi õpetaja ning viisin oma õpilased edukalt 4. klassist 9. klassi lõpuni. Tundsin, et minu töö on tehtud, ja tahtsin proovida midagi uut. Mõtlesin isegi natukeseks aja maha võtta ja puhata, aga kui kuulsin meediast, et üleminekulasteaedadesse otsitakse õpetajaid, tundus see uus ja huvitav võimalus. Kandideerisin viide lasteaeda ja valisin Tallinna Tähekese Lasteaia, kus on väga sõbralik ja soe õhkkond. Sain endale koolieelikute rühma, kuhu õpetajat väga vajati.

Marko Kask: Mina olin varem Kuusalu Kunstide Koolis saksofoniõpetaja. Olen õppinud Viljandi Kultuuriakadeemias ja Soomes ning tegutsenud paarkümmend aastat vabakutselise muusikuna. Olen oma otsusega lasteaeda muusikaõpetajaks tulla väga rahul. Mõtlesin, miks ma varem siia ei tulnud! Muusikakoolis on palju õpilasi, kes käivad seal ainult seepärast, et vanemad tahavad, nad ise teeksid parema meelega midagi muud. Kui laps kodus kunagi pilli ei harjuta, vaid käib tunnis harjutamas, ei tule ka mingeid tulemusi. Õpetaja annab palju energiat ära ega saa midagi vastu, mis on väga väsitav. Lasteaias teevad lapsed muusikategevusi rõõmuga kaasa, on näha, et muusika neile meeldib, õpetajana saan palju energiat tagasi. Tore on ka see, et lasteaias ei pea hindeid panema.

Kas räägite lastega terve päeva ainult eesti keeles?

Piia Anemaa: Jah, mina räägin ainult eesti keeles, samamoodi minu assistent, kes oskab eesti keelt praegu veel B2-tasemel. Oleme kokku leppinud, et mina keskendun laste keeleõppele, assistent aga juhendab peamiselt käelisi tegevusi. Kui minu tööpäev lõpeb, annan talle juhtnöörid, mida ta päeva teises pooles lastega kordab, harjutab või lõpetab.

Marko Kask: Ka muusikategevused on kõik eesti keeles. Minul muusikaõpetajana on lihtsam, sest muusika on universaalne suhtlusvahend, mida kõik mõistavad. Laps ei saa arugi, kuidas ta lauldes eesti keelt õpib. Kuid muusika ei ole ainult laulmine, vaid ka rütmi- ja pilliõpe ning laulumängude mängimine. Instrumentidest kasutan kitarri ja klaverit ning olen lastele ka saksofoni mänginud. Selles lasteaias on üllatavalt palju musikaalseid lapsi ja häid lauljaid. Soovingi, et lapsed saaksid tõuke muusikaõpinguteks ja tahaksid multikate vaatamise asemel ise pilli mängida või laulda.

Lea Maiberg, kuidas te Tähekese lasteaia kauaaegse eesti keele õpetaja ja metoodikuna laste keeleoskust hindate?

Lea Maiberg: Kui laps on pidevalt keelekeskkonnas ning õpetaja valdab metoodikat ja on järjekindel, tulevad tulemused kiiresti. Lasteaias õpitaksegi peamiselt suhtluskeelt, mille laps omandab tegevuste käigus justkui möödaminnes.

Meie lasteaias on praegu iga rühmaõpetaja ka keeleõpetaja. Õppekava on sama mis teistes lasteaedades, kuid õpetaja peab kasutama eesti keele kui teise keele metoodikat. See on tunduvalt raskem ja vastutusrikkam kui õpetamine emakeeles ning lisaks heale metoodika tundmisele peavad õpetajal olema vastavad isikuomadused ja soov seda tööd teha. Eesti keele õpetamine jääbki valdavalt lasteaia kanda, kuna kodu ülesanne on arendada lapse emakeelt. Kahtlemata on abiks ka mitteformaalne õpe – huvi- ja spordiringid, kinos ja teatris käigud –, mida vanemad saavad toetada.Kuna meil on kollektiivis mitu uut õpetajat, kellel ei ole muukeelsete lastega töötamise kogemust, olen praegu nende mentor. Töötan nädal aega koos õpetajaga, et leida igale rühmale sobivaim töökorraldus, mis aitab lastel parimal moel eesti keelt omandada.

Kuidas lapsed uusi sõnu õpivad?

Piia Anemaa: Kasutan kõiki teadaolevaid ja tõhusaid lähenemisviise: visuaalseid materjale, rääkivaid seinu, miimikat, kehakeelt, interaktiivseid mänge ja palju muud. Õppekäigud muuseumisse, loomaaeda, teatrisse on samuti osa keeleõpet toetavatest tegevustest. Uusi sõnasid õpivad lapsed tegevuse käigus. Lapsele tuleb kogu aeg kõike selgitada ja temaga rääkida, isegi kui ta veel vastata ei oska. Loen neile iga päev muinasjutte, luuletusi, õpetan liisu- ja rütmisalme, laulan – kõik need tegevused toetavad sõnavara omandamist. Mõni laps suudab moodustada juba viiesõnalisi lauseid ja liitlauseid, enamik aga ütleb üksikuid sõnu.

Lea Maiberg: Lugude kuulamine ongi kõige parem viis keelt õppida, sest nii omandab laps keele aimamisi. Kuigi ta ei saa kõigist sõnadest aru, aimab ta sisu ja tajub keele struktuuri, mida teisiti ei saakski talle õpetada. Eesti keele kui teise keele õpetamisel on palju sarnasust õppeprotsessiga väikeklassis: tempo peab olema aeglasem kui suures klassis, sõnu tuleb rohkem selgitada ja nende vahel seoseid luua, iga paari nädala tagant on vaja eelmist teemat meelde tuletada ning muudkui korrata.

Tähtis on seegi, kuidas õpetaja last suunab. Näiteks oskab laps kasest rääkides öelda, et kask on kõrge, mustavalge triibuline, kasel on väikesed lehed, mis võivad olla rohelised, kollased ja pruunid. Õpetaja saab aidata lapsel mõelda, mida kase kohta veel öelda võiks. Niiviisi tasapisi kujunebki kõne- ja suhtluskeel.

Kui laps mõnest sõnast aru ei saa, on abiks ümbersõnastamine. Näiteks rääkides sipelgapesast, saame teiste sõnade ja piltide abil selgitada, mis see on. Õpetajalt nõuab see süsteemset lähenemist nii keeleõppele kui ka õppetööle.

Piia Anemaa: Üks tõhus meetod õpitu kinnistamiseks on paroolimäng. Õuest tulles pääseb laps uksest sisse alles siis, kui nimetab ühe paiga- või rändlinnu, mis oli selle päeva teema. See annab hea ülevaate, mis lastele meelde jäi ja mida tuleb veel korrata.

Mis on õpetamise juures kõige raskem? 

Piia Anemaa: Minu jaoks muudab selle raskeks laste sõnavara piiratus. Nad saavad igapäevasest kõnest aru, aga vaid üksikud suudavad ennast täpselt väljendada. Teemade selgitamisel pean arvestama laste keelelisi ja temaatilisi teadmisi. See on sageli üsna keeruline ja vajab põhjalikumat ja aeganõudvamat ettevalmistust. Seetõttu kipun vahel nädalaplaani üle planeerima. 

Marko Kask: Oluline on saada kõigi laste tähelepanu, mis võib keelebarjääri tõttu olla raske. Tegevused nõuavad head aja planeerimist ja paindlikkust.

Piia Anemaa: Vene lapsed on sageli väga temperamentsed ja nendega harjumine võtab veidi aega. Pärast koolis töötamist lasteaeda tulles tundsin end alguses liiga akadeemilisena, kuid nüüd olen kohanenud ja õppetegevus on muutunud palju mängulisemaks. Õpetajana olen mõistnud, et kõige olulisem on usalduslik suhe lapsega – sellest kasvab tasapisi koostöö ja usaldus. Lapsed tunnetavad väga hästi, kas õpetaja hoolib neist või mitte.

Milles õpetajad kõige rohkem abi vajavad?

Lea Maiberg: Mõnikord kurdavad õpetajad, et nad ei suuda köita laste tähelepanu. Siis hakkame koos analüüsima, milles asi on. Tihti on nii, et püüdes lapsele arusaadavalt ja lihtsas keeles rääkida, hakkame rääkima ka lihtsaid asju. Seda, et karu on suur ja pruun, tal on neli käppa ja ta magab talveund, pole mõtet rääkida, sest lapsed teavad seda ja nende huvi kaob. Lapsele tuleks anda uut infot, näiteks et karul sünnivad talvel pojad, kes kaaluvad 200–300 grammi, ning otsida kõrvale mõni ese, mis just nii palju kaalubki. See vau-elamus jääb lapsele elu lõpuni meelde.

Kuidas vene õpetajad eesti keeles õpetamisega hakkama saavad?

Lea Maiberg: Õpetajad, kes varem õpetasid lapsi oma emakeeles ning kasutasid rikast ja väljendusrikast keelt, kardavad, et nüüd lihtsat eesti keelt rääkides suudavad nad lastele liiga vähe teadmisi anda. See on nende jaoks täiesti uus kogemus. Need hirmud tuleb maha võtta.

2023. aasta õppenõukogus rääkisime, et eestikeelsele õppele üleminekuni on jäänud aega ainult aasta ning iga õpetaja saab mõelda ja otsustada, mida ta soovib edasi teha.

Lasteaiast lahkus väga häid õpetajaid, kes ei osanud eesti keelt ja kes tundsid, et ei suuda seda ära õppida. Osa õpetajaid võttis vastu assistendi koha, kahest õpetajast said õpetaja abid. Õnneks on neil eesmärk eesti keelt edasi õppida ja teha varsti taas õpetajatööd. Praegu on meil igas rühmas üks õpetaja, aga loodame uuesti kahe õpetaja süsteemile üle minna, et hoida ära õpetajate läbipõlemist.

Millised on suhted endiste ja uute õpetajate vahel?

Marko Kask: Minul on kõigi rühmaõpetajatega head suhted. Kollektiiv on hästi tore, omavahel suhtleme eesti keeles.

Piia Anemaa: Majas on toetav ja ühtne õhkkond, kõik aitavad ja julgustavad üksteist. Tihti arutame koos, kuidas teemasid ja valdkondi õppetegevustes paremini siduda, et keeleõpe oleks veel tõhusam. Jagame omavahel nii ideid kui ka kogemusi.

Kui vene emakeelega kolleeg teeb eesti keeles rääkides mõne käänamis- või pööramisvea, märkan ja parandan. Kolleegidele see meeldib, nad kirjutavad parandused kohe üles, et hiljem vajadusel meelde tuletada. Minu assistent on öelnud, et ta on rühmas eesti keelt rohkem õppinud kui kursustel. Õpetaja abi osaleb koos lastega õppetegevustes, et keelt õppida. Tunnen, et vene emakeelega õpetajatel on vaja eestikeelsete kolleegide psühholoogilist tuge ja julgustust, mis kinnitaks, et neil läheb väga hästi.

Milline on vanemate hoiak?

Piia Anemaa: Vanemad on huvitatud, et lapsed eesti keelt õpivad ja rõõmustavad iga väiksemagi edusammu üle. Suhtlus lasteaiaga toimub eesti keeles ning lapsevanemad on muutunud julgemaks ja avatumaks ka ise keelt kasutama. On hea meel, et 90% lastest käib lisaks ka eelkoolis.

Kas õppematerjale on piisavalt?

Piia Anemaa: Lasteaia juhtkond on väga toetav ning kõik vajalikud õppevahendid, kaasa arvatud nüüdisaegsed digivahendid on meil olemas.

Lea Maiberg: Nii haridusministeerium kui ka Tallinna linn pakuvad õpetajatele palju häid tasuta koolitusi. Materjalid ja koolitused on vajalikud, aga kõik algab ikka inimesest ja soovist seda tööd teha. 

Miks eestlased pigem ei soovi tulla muukeelseid lapsi õpetama? 

Piia Anemaa: Raske öelda. Üks põhjus võib olla keelebarjäär. Kui kollektiivis on palju vene keelt kõnelevaid töötajaid ja õpetaja vene keelt ei oska, võib suhtlemine ja igapäevane koostöö olla keeruline. Lisaks eeldab see kohanemisvõimet ja valmisolekut töötada mitmekultuurilises ja mitmekeelses kollektiivis, mis võib mõne jaoks tunduda keeruline. 

Marko Kask: Töö lastega nõuab kindlaid isikuomadusi: rahulikkust, kannatlikkust, suurt empaatiavõimet. Selge see, et iga inimene lasteaeda ei sobi.

Kuhu te soovite lastega kevadeks välja jõuda?

Marko Kask: Tahan tutvustada neile instrumente ja muusikastiile ning jõuda selleni, et lapsed oskavad muusikat kuulata ja sellest rõõmu tunda.

Piia Anemaa: Minu eesmärk on anda lastele kooliks vajalikud baasteadmised ja oskused, et kõik saaksid eesti keeles õppimisega hakkama ja tunneksid õppimisest rõõmu. See on suur vastutus ja ma loodan, et see mul ka õnnestub.