Detsembri alguses allkirjastatava riikliku haridusleppe karjäärimudel näeb ette õpetajate palkade diferentseerimist vastavalt õpetaja karjääriastmele. Mitmetes koolides on töötasu juba diferentseeritud, seda aga selle järgi, millist ainet keegi õpetab. 

Küsimus, kas ühtede ainete õpetajad peaksid saama kõrgemat palka või sama palka väiksema kontakttundide arvuga kui teiste ainete õpetajad, on viimasel ajal üha rohkem esil. Selle rakendamise suurimaks ohuks peetakse õpetajate võimalikku ebavõrdsust ja sellest tulenevaid pingeid kolleegide vahel. 

Leidub aga ka neid, kelle hinnangul on olukord ainete iseloomu ja õpetajate vastutuse tõttu ebavõrdne just praegu ja taoline palkade diferentseerimine aitaks luua võrdsust. Koolides, kus palka õppeaine põhjal diferentseeritakse, ei paista igal juhul olevat tülisid tekkinud. 

Palga koormuspõhine diferentseerimine

Laias laastus tuuakse välja kaks loogikat, mida taolise diferentseerimise aluseks võtta. Esimese järgi peaks paremini tasustama riigieksamiainete õpetajaid, kuna neil lasub suurem vastutus nii kooli, lastevanemate kui õpilaste ees. Teise loogika kohaselt saavad suuremat palka loodus- ja täppisteaduste õpetajad, kuna neid on vähem – seega peaks nende palka mõjutama turuolukord. Teatavasti on füüsika- ja matemaatikaharidusega inimestel võimalik valida ka kõrgepalgaliste ametikohtade seast. Ainespetsiifilisi nüansse leiab mõistagi veelgi. 

Tallinna 21. Koolis ja Tallinna Prantsuse Lütseumis rakendatakse juba praegu koormuspõhist palgadiferentseerimist. Seejuures on lütseumis aluseks võetud mõlemad eespool välja toodud loogikad. Põhikoolis on õpetajate kontakttundide arvuks määratud matemaatika puhul 20 ja eesti keele ja kirjanduse puhul 18 tundi nädalas. Gümnaasiumis on need arvud vastavalt 18 ja 16. Teiste ainete õpetajad saavad põhikoolis sama palga 22 ja gümnaasiumis 20 antud tunni eest. 

„See on õigustatud, kuna töö on erineva raskusastmega, koormus on erinev ja vastutus on erinev,“ põhjendab Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Peter Pedak. 

Samade ainete õpetajatel on teistest väiksem kontakttundide koormus ka 21. koolis, kus ained on jaotatud kolme koormusrühma, kusjuures põhikooli ja gümnaasiumi vahel erinevusi ei ole. Eesti keel ja matemaatika kuuluvad 19 kontakttunniga esimesse rühma, 1. kooliaste ja suur hulk muid õppeaineid 21 tunniga teise rühma ning rühmades õpetatavad ained, nagu võõrkeeled ja oskusained, 22 tunniga kolmandasse rühma. 

„Meie koolis ei ole see süsteem mingeid probleeme põhjustanud, sest kõigi heaolu sellega paranes,“ ütleb 21. kooli direktor Meelis Kond, lisades, et välja toodud arvud ei peegelda seda, mitu tundi ühe või teise aine õpetajad tegelikult iga nädal annavad – see sõltub juba vajadusest ja kokkuleppest õpetajaga. 

Seetõttu tuleb tema sõnul iga juhtumit eraldi vaadata ja töölepinguseadusest tulenevalt lepitakse ka töötasu kokku iga inimesega eraldi. Sellest kõneleb ka haridusleppe punkt 3.5. „Totaalset võrdsust ja ühetaolisust ei saa ka selles vallas lõpmatult kultiveerida,“ arvab Kond. 

Et välja kujunenud süsteem, kus õpetajad saavad erineva arvu kontakttundide eest sama palga, mingisuguseid pingeid tekitaks, ei ole ka Peter Pedak täheldanud. Tema rõhutab, et asi pole ju selles, et keegi teeb vähem tööd või kellegi õpetatav aine on vähem oluline, vaid koormuses, mis teatud ainete õpetamisega kaasneb. 

„Seda, et eesti keele ja kirjanduse või matemaatikaõpetajate koormus on teiste omast suurem, ei ole ükski kolleeg vaidlustanud,“ räägib ta ning toob näitena välja kirjalikud tööd, mida tehakse ennekõike just nendes ainetes. „Õpetajatele üldiselt meeldib tunde ette valmistada, aga ma ei ole veel kohanud inimest, kes armastaks seda järeltegevust ehk nädalavahetusi kirjalike tööde patakaga. Aga nii see on.“

Kui Pedak toob välja, et nende õppeainetega kaasneb riigieksamite tõttu ka suurem vastutus, siis Meelis Kond tõdeb, et nemad oma süsteemi luues selleni isegi ei jõudnud ja eespool mainitud töömahust piisab selleks, et suuremat palka maksta. 

„Näiteks 6. klassi puhul ei mängi riigieksamid rolli, aga rakendame süsteemi ka seal. Põhiline on ikkagi kirjalike tööde ja ettevalmistuse osakaal, mis eesti keele ja matemaatika puhul lihtsalt on suurem ja kus on veel vähe abi ka digivahenditest,“ leiab ta. 

Kui palga määraks turuolukord?

Loodus- ja täppisteaduste ainete puhul mängu tulev turuolukord näib inimesi mitmesse leeri jaotavat. Ühed arvavad, et seda peaks arvesse võtma, teised, et mitte, ja kolmandad, et konkurentsivõimelist palka eraettevõtetega, kes matemaatikuid ja füüsikuid endale tööle võtavad, ei saa õpetajatele niikuinii maksta, mistõttu ei ole see üldse teema. 

Peter Pedak, kes just turuolukorda silmas pidades maksab oma loodusainete õpetajatele laborandi lisatasu, teadvustab endale, et summat, mis paneb kahe vahel olevat füüsiku õpetajaameti kasuks otsustama, ei pruugi olla võimalik talle maksta, kuid veidi kõrgemat palka peaks siiski katsetama. 

„On aineid, kus õpetajaid on lihtsalt raske leida. Eelkõige reaal- ja loodusainetes. Selle tõttu ei näe ma midagi vastuolulist selles, kui vahe on sees ka palgas,“ arvab Pedak, lisades, et väga suureks see vahe minna ei tohiks. „Olukord, kus keegi saab näiteks kaks korda rohkem palka kui teist ainet õpetav kolleeg, tundub mulle ebaõiglane, aga 20–25% erinevus jällegi aktsepteeritav.“

Meelis Kond näeb, et üleriigilise õpetajate puuduse probleemi lahendaks selline diferentseerimine vaid siis, kui vahe palgas oleks märgatavalt suurem. Väikeste sammudega toimuvad palgatõusud seda ei mõjuta. 

„Selleks peaks rääkima juba vähemalt Ida-Virumaa koefitsiendist. Praegu peab kool ise selle peale mõtlema ja hea õnne korral endale õpetaja saama,“ räägib Kond. 

Peter Pedak ei ole kindel, kas veidi kõrgemast palgast selle suure probleemi lahendamisel kasu on, kuid üldist meeleolu võib väike palgatõus küll parandada. Muutuda võib näiteks see, mida olemasolevad õpetajad oma tööst räägivad ning kas nad tunnevad, et nende muresid kuulatakse. 

Kõrgem palgamäär

Ka Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis kasutatakse taolist diferentseerimist, kuid seni vaid eesti keele ja kirjanduse õpetajate puhul. Kui eespool mainitud koolides tehakse seda koormusepõhiselt, siis Poska kooli direktor Mari Roostik näeb, et juba klasside suuruse erinevuse pärast ei oleks see neil mõistlik. Nii ongi emakeeleõpetajate palgamäär suurem kui teistel õpetajatel. Roostiku sõnul ei ole see õpetajate vahel pingeid tekitanud. 

„Kui me selle muutuse tegime – enne seda, kui mina direktor olin –, räägiti see kogu meeskonnaga läbi. Emakeeleõpetajad ei pidanud seal kuidagi vaibal olema ja seda otsust õigustama, kogu meeskond sai muudatuse põhjustest aru,“ ütleb Roostik. 

Põhjuseid, miks just eesti keele ja kirjanduse õpetajate palk nende koolis teiste omast suurem on, on mitmeid. Esimene neist on seotud tööülesannete ja töömahuga. Hea näide on õpilaste teadmiste ja oskuste kontrollimise iseloom ja Roostiku hinnangul on see kindlasti üks asi, mida kool võimaluse korral arvestama peaks.

„Annan isegi praegu eesti keele tunde, kuna me ei leidnud kooli õpetajat, ja ma tean, mida tähendab 38 õpilase kirjandi tagasisidestamine nii, et õpilane saab ka aru, mida ta paremini oskama peab,“ toob ta näiteks. 

Lisaks on tegemist ainega, mille oskamisest lõikavad otseselt kasu ka kõikide muude ainete õpetajad. 

„Ma ei tea koolis mitte ühtegi ainet, kus funktsionaalse lugemise ja kirjutamise oskus ei oleks üks baasoskusi. Sellepärast julgen ka öelda, et ükski teine õpetaja ei ole sellepärast pahane. Kõik võidavad, kui noored oskavad ennast selgelt väljendada,“ selgitab Roostik. 

Palgamäära, mida Poska koolis emakeeleõpetajad teenivad, Roostik täpselt välja tuua ei soovi, kuna täpne number moodustub komponentide summana ja kontekstist välja rebituna võib see teiste Tartu koolide õpetajate hulgas paksu verd tekitada. 

Palga suurus peaks tema hinnangul olenema aga vastutuse suurusest ja riigieksamiainete õpetajatel lasub väga suur vastutus. Arvestades, et gümnaasiumi lõpetab riigieksam, mis loob ühtlasi eeldused ülikoolidesse pääsemiseks, siis ongi see loogiline. 

„Riigieksam on väga kõrge panusega test, mille sooritanud õpilased kandideerivad selle tulemusega veel võib-olla järgmised kolm aastat eri ülikoolidesse. Kuna sellel eksamil on palju kasutusvõimalusi, on riigieksamiaine õpetaja päris korraliku portsu vastutuse ees,“ ütleb Roostik. 

Sellegipoolest ei ole ka nende kool veel näiteks matemaatikaõpetajate palga diferentseerimiseni jõudnud. 

„Kaalume praegu meeskonnaga, kuidas seda matemaatikutega tegema hakata, arvestades just konsultatsiooni koormust. Praegu diferentseerime ainult eesti keele õpetajate palka,“ räägib ta ning pöörabki tähelepanu matemaatika õpetamise eripäradele. 

Nimelt tulevad õpilased keskkooli tihtipeale põhikoolidest, kus on väga erineva tasemega õpetajad, ja just matemaatika kipub olema aine, milles õpilaste teadmised kõige rohkem erinevad. Seetõttu peavad matemaatikaõpetajad tegema palju konsultatsioone, et õpilased ühele pulgale viia. 

Miks erinevus õpilaste teadmistes just selle aine puhul kõige rohkem välja tuleb, sellel Roostiku sõnul ühest põhjust ei ole, kuid mingit rolli võib seal mängida tõsiasi, et nõudlus matemaatikaõpetajate järele on väga suur.  

„Mitte et õpetajaharidusel midagi viga oleks, aga matemaatikaõpetajate põua tagajärjel on meil palju ümberõppinud matemaatikaõpetajaid. See ei tähenda jällegi, et nende kvaliteet tingimata halb oleks, aga mingid eripärad võivad tekkida küll,“ arutleb ta. 

Seda Roostik aga ei arva, et kuna matemaatikaõpetajaid on vähe, peaks nende palk olema suurem. 

„Kui ülikooli õpetajakoolitusse astunutele öeldakse ühel hetkel, et matemaatikaõpetajad saavad teistest rohkem palka, siis ei ole ma kindel, kas need, kes sel põhjusel matemaatika valivad, on õiged seda ainet õpetama,“ leiab ta ja lisab, et veidi kõrgem palk ei tohiks olla põhjus, mis inimene matemaatikaõpetajaks hakkab. 

Sama kehtib tema sõnul füüsikaõpetajate puhul. Ideaalis ei peakski tasustama mitte ametikohta, vaid töö kvaliteeti, ja seda, kui ainespetsiifiliselt läbimõtestatud maailmapilti õpetaja oma õpilastel kujundada aitab. 

Erandina toob Roostik välja olukorra, kus tegemist on mõne perifeerse kooliga ja kus näiteks füüsikaõpetaja puudumine ahendab sellest ainest huvitatud õpilaste tuleviku väljavaateid. Näiteks seda, millisesse gümnaasiumisse see õpilane pärast põhikooli sisse saab. 

„Sellisel juhul tasub seda võib-olla tõesti kaaluda, aga siis loomulikult juba kohaliku omavalitsuse tasandil, mitte ei otsusta koolijuht ise,“ leiab ta. 

Roostik rõhutab, et palga taolise diferentseerimise võti peitub omavahelises kommunikatsioonis ja mustvalget lahendust, mille puhul on ühtedel kõrgem ja teistel madalam palk, ei ole. 

„Me räägime õpetajatest ikkagi kui meeskonnast ja see peab olema kõigile selge, miks keegi saab madalama koormusega kätte sama töötasu, mis teine suurema koormusega. Muidugi ongi palk alati töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe, aga tegelikult toimib paremini meeskond, kus ei ole killustatust,“ võtab ta teema kokku. 

Klassiõpetaja vastutus

Vändra Gümnaasiumi klassiõpetaja Silja Enok toob välja, et palkade diferentseerimist ainete lõikes on juba proovitud. Oli aeg, mil inglise keele õpetajad olid teistest paremini tasustatud ja see tõi neid koolidesse ka juurde. 

„See aeg sai mööda ja vajadus inglise keele õpetajaid kõrgemalt tasustada kadus. Nüüd tekitas pingeid tavapalgale naasmine,“ meenutab Enok, kes usub, et kui selgitused on piisavad ja põhjalikud, ei tohiks suurt probleemi tekkida. 

Küll aga leiab ta sarnaselt mitme eespool kõnelejaga, et koormustega võib mängida, aga riigieksami- või reaalainete õpetajad teistest kõrgemat põhipalka saada ei tohiks, kuna näiteks riigieksamiteks valmistuvad õpilased ikkagi kogu oma kooliaja.

„Selles vaates on koolis kõige suurem vastutus klassiõpetajatel, kes panevad aluse lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskusele. See amet väärib kõige targemaid õpetajaid ja kõige kõrgemat tasu,“ ütleb Enok.

Õppeaineid ei tohi tähtsuse järjekorda panna

Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees, Eesti endine haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas rõhutab, et kõne all olevat teemat lahates tuleks iga hinna eest vältida õppeainete tähtsuse võrdlemist. Iga aine puhul leiab midagi, mida prioriteete paika pannes esile tõsta. 

„Näiteks kehalise kasvatuse puhul on selge, et liikumine ja laste tervislik seisund on tulevikku vaadates väga oluline. Lisaks peavad need õpetajad olema tihti väljas vihma ja külma käes,“ ütleb Lukas ning toob seejärel välja ka ajalootunnid: „Kes ajalugu ei mäleta, elab tulevikuta – jällegi väga tähtis aine.“

Seetõttu Lukas põhipalga diferentseerimist ainete lõikes õigeks ei pea, küll aga saab teatud ainete puhul tasustada lisatööd.

„Kui mõne aine õpetajal tuleb rohkem tegeleda erineva ettevalmistuse ja erineva taipamisvõimega õpilastega, siis sellest tulenevate konsultatsioonide andmise eest tuleks koolijuhtidel lisatasu maksta, mitte muuta õpetajate põhipalka,“ arutleb Lukas, kelle hinnangul tekitaks põhipalga erinevus ebaõiglustunnet ja sellise diferentseerimise arvutamine oleks kohvipaksult ennustamine, mis tooks koolile rohkem tüli kui kasu. „Täiendava tegevuse tasustamine näitab aga seda, et õpetaja koormus on suurem, mitte aine pole tähtsam,“ lisab Lukas. 

Sellega nõustub Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees Jaanus Kann, kelle sõnul mõistavad näiteks muusikaõpetajad õpilaste kontserdiarvustusi või arutlusi lugedes üsna hästi, millega emakeeleõpetajad silmitsi seisavad. Siiski tundub talle õiglane maksta kõikide ainete õpetajatele võimalikult võrdselt põhipalka ning käsitada näiteks lõpuklassi proovikirjandit kui ühekordset mahukat lisatööd, mille eest eesti keele õpetaja väärilise lisatasu saab. Mis puudutab eri ainete õpetajate vastutuse määra, näeb Kann, et see on seotud ka kooli eesmärgiga. 

„Kui kooli eesmärk on valmistada lapsi ette eksamite sooritamiseks, siis tõepoolest lasub eksamiainete õpetajatel suur vastutus. Kui aga kooli eesmärk on kasvatada laia silmaringiga, enesega hakkama saavaid tasakaalukaid inimesi, on kõikide õpetajate vastutus võrdne,“ selgitab Kann. 

Tema hinnangul oleks põhipalga diferentseerimine ainete järgi ka sellepärast vale, et õpetajad on väga erinevad ja ainest hoolimata oleneb koormus ka sellest, kuidas õpetaja oma töö on korraldanud. Nii leiab ta, et kuigi aine spetsiifika mängib töö mahus rolli, sõltub see maht pigem õpetaja pädevusest ja motivatsioonist.

„Kogu tunniplaani ulatuses võime tuua näiteid nii õpetajatest, kes teevad kõik võimaliku ja lisaks ka võimatu selleks, et iga tund oleks sündmus, kui ka õpetajatest, kes on oma töö nii korraldanud, et tunni eel- ja järeltegevused võimalikult vähe vaeva nõuaks,“ räägib Kann ning lisab, et kuigi koolijuhil võiks palgafondis olla mõne raskesti leitava aineõpetaja tööle meelitamiseks varu, ei tohiks see olla seotud kindla õppeainega. „Me oleme olukorras, kus kvalifitseeritud õpetajaid napib kõikidel erialadel,“ lõpetab ta. 

---

Intervjuu Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liikme Heiki Haljasoruga

Heiki Haljasorg: Kõikide aineõpetajate kohtadele peaks olema konkurss

Kui reaalainete õpetajaid lihtsalt enam ei leidu, siis kas väljapääs oleks turumajanduslik mõtlemine: nende palk tõuseks nii palju, et see suudaks konkureerida ülejäänud ametitega, mis füüsikutele ja matemaatikutele kättesaadavad on?

Turumajanduse reeglid kehtivad osaliselt ka hariduses. Kui ikka õpetajat või kvalifikatsioonile vastavat õpetajat ei ole klassi ette panna, siis mingi raha eest on võimalik õpetaja ikkagi leida, ka kvalifikatsioonile vastav õpetaja. Narva näiteks eestikeelsed kvalifikatsioonile vastavad õpetajad suurema palga tõttu leiti. 

Ja eks tavalistes Eesti koolides leitakse niimoodi puuduolevaid õpetajaid suure tahtmise korral. Riik peab tagama, et direktoritel oleks piisav diferentseerimisfond, mille abil leiaks kool iga õppeaine jaoks kvalifikatsioonile vastava õpetaja.

Üks argumente, miks palkade diferentseerimisele ainete lõikes vastu ollakse, on ebavõrdsus, mida see õpetajate vahel tekitaks. Mida öelda neile, kelle hinnangul pole olukord praegu õiglane ja palkade diferentseerimine ainete lõikes muudaks selle just võrdsemaks?

Ma arvan, et kvalifikatsioonile vastavate õpetajate miinimumpalk peaks olema võrdne ja diferentseerima peaks ainult vastavalt sellele, kas tegemist õpetaja, vanemõpetaja või meisterõpetajaga. Aga direktoritel peab olema piisav diferentseerimisfond, et leida iga õppeaine jaoks kvalifikatsioonile vastav õpetaja. 

Arutelu, mis on võrdne ja mis on ebavõrdne, on muidugi ka oluline, aga tähtsam on see, et klassi ees oleks kvalifikatsioonile vastav õpetaja. 

Kirjandite parandamiseks kulub mitu korda rohkem aega ja vaeva kui mõne muu aine kontrolltööde parandamiseks. Riigieksamiainete õpetajatel lasub nii kooli, õpilaste kui lastevanemate ees teistest suurem vastutus, mis tekitab lisapingeid. Mujal valdkondades määrab just vastutuse suurus palga suuruse. Kas see ei oleks loogiline ka õpetajate ringkonnas ja miks?

Üleriigilist õppeainete järgi kohustuslikku ja jäika diferentseerimist ma ei poolda, välja arvatud see, et 9. ja 12. klassi eesti keele ja matemaatikaeksamit juhendavate õpetajate õpilaste eksamiks ettevalmistamist käsitleks riik lisakoormusena, kuna eksamit teeb nendest õppeainetes terve klass. 

Koolide autonoomiat ma aga pooldan ja kiidan koole, kes on leidnud taolise palgadiferentseerimise näol lahenduse. Kui ikka mõne õppeaine õpetajat ei ole, siis maksab kool õpetajale turuhinda ja saab klassi ette kvalifikatsioonile vastava õpetaja. Puuduolevad spetsialistid võivad olla erinevad. Mõni ei leia eesti keele õpetajat, mõni logopeedi, mõni eripedagoogi, mõni matemaatika-, füüsika- või keemiaõpetajat.

Millist rolli mängib kõiges selles koolide rahastus?

Koolide palgafond võiks sõltuda kvalifikatsioonile vastavate õpetajate osakaalust. Ehk mida rohkem kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid, seda suurem palgafond. See tähendab ka seda, et parajasti koolis töötavad õpetajad oleksid motiveeritumad lõpetama oma magistriõpinguid ja taotlema õpetajakutset.

Esitan veel ühe isikliku arvamuse, mis antud teemaga on seotud. Kuni 6. klassini võiks olla rahastus klassipõhine (näiteks: paralleelklassi saaks avada ainult juhul, kui kahe lennu peale on õpilasi rohkem kui 24), alates 7. klassist aga pearahapõhine kogu kooli eelarve ulatuses. Riik võiks kanda raha otse koolidele, mitte koolipidajatele, ja peaks tagama, et miinimumis on kõiki koole koheldud võrdselt, sõltumata omandivormist, ja maksumaksja raha ei jagune väga erinevalt, välja arvatud põhjendatud juhtumid (erivajadustega lapsed, kauged piirkonnad). 

Kõikidele koolipidajatele võiks jääda õigus ka koolidele raha juurde anda. Samuti võiks kõigil koolidel, sõltumata omandivormist, olla õigus küsida seda soovivatelt lastevanematelt lisaraha, aga see ei tohiks olla kohustuslik lastevanematele (näiteks eesti keele ja matemaatika lisatunnid).

Riigi ülesanne peaks olema tekitada olukord, et kõikide aineõpetajate kohtadele oleks konkurss, mitte et koolis napib, eriti mõnes õppeaines, kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid. Riigikogus meil ju kandidaate ei napi, ei tule ette olukorda, kus konkurentsi ei ole või kohad jäävad täitmata.

Küsitles Ragnar Kaasik