• HEV-õppijale õppimisvõimaluste pakkumisest ei saa mööda vaadata ükski haridusasutus.
• Kaasava hariduse põhimõtted on paberil kenasti kirja saanud, kuid paberilt koolituste kaudu rakendamise ja mõtteviisini on veel pikk tee.

Minu sügavalt isiklik seisukoht on, et haridusliku erivajadusega õppijale õppimisvõimaluste pakkumisest ei tohi mööda vaadata ükski haridusasutus, ka kõrgharidussüsteem. HEV-i mõiste on väga lai ega piirdu ainult LÕK- ja TÕK-õppijatega. 

Meil on näiteks akadeemiliselt võimekaid õppijaid, kellel on pervasiivsetest arenguhäiretest tulenevalt keeruline suhelda ning seetõttu ei pruugi õpetaja klassiruumis nende teadmistest ja oskustest teadlikki olla. Õppija lihtsalt ei demonstreeri neid. 

Me ei ole riigis tervikuna erivajadusega õppija ja hiljem töötaja teele sattuvaid probleeme lahendanud. Eesti haridussüsteemi ühe tugevusena on välja toodud, et meil ei ole ummikteid. Õppijal on justkui alati võimalik järgmisele haridustasemele liikuda. Kuid kas need üleminekud on sujuvad ja kas järgmine kooliaste on valmis õppijat toetama varasemaga samaväärselt? 

Objektiivselt vaadatuna on kutseharidus kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel üldharidusest kaheksa aastat maas. Kaasava hariduse põhimõtteid hakati üldhariduskoolides rakendama 2010. aastal, kaheksa aastat hiljem määratleti esimest korda HEV-õppija toetamise raamistik kutseharidussüsteemis. 

Töötanud 24 aastat üldhariduskoolis ja nüüd veidi üle aasta kutseharidussüsteemis, saan väita, et meil on veel päris palju ära teha. Olen kokku puutunud olukorraga, kus õpilaste käitumis- ja õpiraskustest ei saada aru ning peetakse neid pigem kasvatamatuseks, millega õpetaja tegelema ei pea. Ei olda valmis koostama IÕK-sid ja õpet kohandama, kuna väidetakse, et selleks puudub piisav ettevalmistus. 

Haridustöötajatena kipume keskenduma raskustele oma ametis, rõhutame kvalifitseeritud tööjõu ja rahapuudust, unustades, et kõige selle keskel on noor inimene, kes saab pidevalt sõnumeid ja signaale enda mittekvalifitseerumise ja ebasobivuse kohta. Pole just kõige motiveerivam, või mis?

Näen, et riik on olukorra parandamiseks samme astunud või astumas, kuid ei ole jõutud oodatud tulemusteni. Tervitan õppimiskohustuse ea tõstmist 18. eluaastani ning kutseharidussüsteemist õppijate kooli algatusel välja arvamise protsessi pidurdamist. Need kaks sammu sunnivad kõiki kutsekoole mõtlema, kuidas ja mida päriselt teha, kui – vabandust robustse sõnastuse pärast – nendest õppijatest lahti ei saa. Koos tuleb klassiruumis olla ja hea on siis, kui sealne keskkond toetab õppimist. 

Kindlasti tuleks selles valguses üle vaadata kutseõpetaja nõutavad pädevused ja ettevalmistus. Kuidas peakski õpetaja õppija toetamisel järgmisele tasemele jõudma, kui näiteks Tartu Ülikool on piiranud kutsekoolis töötavate õpetajate juurdepääsu kaasava hariduse magistriõppe õppekavale?

Mööda ei saa vaadata ka tööandjate ootustest. Keeruline on leida HEV-õppijaile praktikakohti ja hiljem on neil pea võimatu siseneda tööturule. Kuidas jõuda selleni, et meil oleksid päriselt sotsiaalsed töökohad erivajadustega inimestele, et selliste töökohtade loomine oleks norm? 

Meil on väga tublisid koole, kes on kaasava hariduse põhimõtted nii juhtimise kui ka õpetamise tasandil omaks võtnud, kuid kahjuks ei ole neid piisavalt. Kaasava hariduse põhimõtted on paberil kenasti kirjas, kuid paberilt koolituste kaudu rakendamise ja mõtteviisini on veel pikk tee minna. Oma kooli õpetajatele koolitusi planeerides näen, et viimasena täituvad kaasava hariduse ja LAK-õppe koolitused. Kui asetada see veel tugispetsialistide ja kvalifitseeritud õpetajate puuduse konteksti, siis minu hinnangul oleme tegemas vähikäiku.