Täiskasvanute gümnaasiumid keskenduksid täiskasvanute õpetamisele, kuid Rajaleidja hinnangul tuleb ka neil erivajadustega laste õppesse panustada

Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor Marika Kaasik ütleb, et hariduslike erivajadustega (HEV) lastele mittestatsionaarse õppe soovitamine on tervikuna arusaamatu. Seevastu Rajaleidja keskuse juhi Tiina Küti sõnul kehtib seadus hariduslike erivajadustega õpilaste toetamise koha pealt täiskasvanute gümnaasiumitele samamoodi nagu kõigile teistele üldhariduskoolidele ja ka täiskasvanud õppijate hulgas on tuge vajavaid õppijaid.

„Noored, kes on õppinud väikeklassis abiõpetaja või tugiisiku toel, vähendatud õpitulemustega, ei peaks täiskasvanud õppijate jaoks loodud kooli jõudmagi,“ arvab Marika Kaasik.

Sama meelt on Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor Mall Kõiv, kelle sõnul peaksid HEV-lapsed õppima riigi poolt neile kohandatud koolides, õppeasutustes, kus on loodud nendele vajalikud õppimistingimused ja tagatud tugispetsialistide olemasolu. „Täiskasvanute gümnaasiumid peavad tagama täiskasvanutele pooleli jäänud haridustee jätkamise,“ lisab ta.

Ka Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õppejuht Andres Falk ütleb, et nende kool on ikkagi mõeldud täiskasvanutele ja probleemsed õpilased peaksid abi saama spetsiaalsetes koolides.

„Oleks parem, kui alla 17-aastane erivajadusega noor saaks omandada põhihariduse kodukoha lähedal,“ lisab Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi õppejuht Eve Zekker.

Käesolev artikkel sai tõuke vastukajast, mille Õpetaja Leht sai pärast kaasava hariduse teema käsitlemist 22. oktoobri numbris.

„Artikkel jätab kajastamata selle, kuhu need väikeklasside õpilased satuvad, kui nad koolist kõigest hoolimata siiski välja langevad,“ kirjutas lugeja toimetusele. „Need õpilased saadetakse täiskasvanute gümnaasiumitesse (8. ja 9. klassidesse), kus klassikomplektid on suuremad kui 6 või 12 õpilast. Lisaks ei toimu õpe seal enam mitte viis korda nädalas, vaid need niigi juba lisatuge ja -aega vajad õpilased on situatsioonis, kus õpe toimub paaril korral nädalas ja suuresti iseseisvalt. Tulemus on see, et mittestatsionaarsed koolid, mis on mõeldud täiskasvanutele (!) oma kunagi pooleli jäänud haridustee jätkamiseks, on tegelikult kujunemas erikoolideks ilma vajalike toetussüsteemideta..“

Õpetajate Leht püüdis teema lahti harutada Pärnu, Tallinna, Tartu ja Viljandi täiskasvanute gümnaasiumite koolijuhtide ning Rajaleidja keskuse juhi abil.

Mida ütleb täiskasvanute õppe kohta seadus?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PSG) järgi on mittestatsionaarne õpe täiskasvanud õppijatele suunatud õpe, kus õppetundide kõrval on võrreldes statsionaarse õppega suurem osakaal iseseisval õppimisel. Õppetundide hulka arvatakse ka õpilase arengut toetavate teenuste osutamise aeg, näiteks karjäärinõustamine.

Põhiharidust võivad mittestatsionaarses õppes omandada 17-aastased ja vanemad. Koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel võivad mittestatsionaarses õppes põhiharidust omandada ka koolikohustuslikud isikud, kelle puhul see on tingitud nende hariduslikust erivajadusest või muust põhjusest, mis raskendab hariduse omandamist statsionaarses õppes õppides. 

Mittestatsionaarses õppes tagab kool õpilasele koormuse vähemalt 24 õppetundi õppeveerandi iga nädala kohta. Kuni kümne õpilasega klassis tagab kool õpilasele koormuse vähemalt 15 õppetundi õppeveerandi iga nädala kohta. Õpilase nõusolekul võib koormust vähendada. Õpilase koormus sätestatakse kooli päevakavaga või vajadusel individuaalse õppekavaga.

Mittestatsionaarses õppes võib õppida ka üksikuid õppeaineid. Üksikuid õppeaineid õppiva õpilase koormus määratakse kindlaks igaks õppeaastaks eraldi individuaalse õppekavaga.

Võimalus katkenud õpingud lõpule viia

Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor Marika Kaasik ütleb, et mittestatsionaarne õpe on ellu kutsustud ja toimib täiskasvanud õppijate võimalusena katkenud õpingud lõpule viia. „Mittestatsionaarset õpet pakkuvad koolid lähtuvad PGS-ist ja arusaamast, et täiskasvanud õppijal on mitmesugused kohustused – töö, sageli pere, mõnikord aga on nende töövõime osaliselt langenud – ning nende auditoorsete tundide maht on väiksem (24) ning iseseisva õppe maht suurem kui tavalises statsionaarse õppega koolis,“ selgitab ta.

Kaasiku sõnul oli PGS-i 2011. aasta redaktsioonis ühe erivajadusena määratletud ka „pikaajaline õppest eemalviibimine“ ning sellest lähtuvalt oli mittestatsionaarne õpe täiesti asjakohane soovitus. „Hilisematest redaktsioonidest on see määratlus kadunud, aga mittestatsionaarse õppe soovitamise võimalus jäänud,“ tõdeb ta.

Kaasik ütleb, et PGS-i § 22 lõigud 4 ja 5 loovad raamistiku, mis võimaldavad koolivälisel nõustamiskomisjonil anda soovituse erivajadusega õppija õppimiseks mittestatsionaarses õppes. „Üldjuhul nõustamiskomisjoni soovitusest ei selgu, miks peaks antud noorele mittestatsionaarne õpe sobima või millist probleemi see lahendab,“ nendib ta.

Eksiarvamus võimalusest lihtsamalt läbi ajada 

Kaasiku sõnul on sageli nii, et lapsevanem või noor ise vaatab kooli tunniplaani ja näeb, et tunnikoormus on 24 tundi. „Sellest tehakse järeldus, et täiskasvanute gümnaasiumis on lihtsam kui tavalises koolis. „Enamasti aga ei mõisteta üldse iseseisva töö hulka, mis väiksema tunnikoormusega kaasas käib,“ lausub ta.

Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor räägib, et kooli jõuavad 15- ja 16-aastased noored, kes mõtlevad endast kui täiskasvanust. „Kuigi täiskasvanuks olemisega kaasnevat vastutust nad veel võtta ei suuda,“ lisab ta. „Koolivälise nõustamiskomisjoni soovitusega on sellel sügisel meie kooli jõudnud kaheksa õppijat, kes õpivad eelkõige 8. ja 9. klassis. Gümnaasiumi 10. klassis alustas õpinguid kuus õppijat, kes on lõpetanud HEV-õpilaste kooli, kuid õppinud põhikooli riikliku õppekava (PRÕK) alusel. Nende edenemise kohta on veel vara hinnanguid anda, kuid 36 õppijaga klassis ei ole neile lihtne kohaneda olnud.“ 

Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis õpivad HEV-lapsed mittestatsionaarse õppe korraldusele vastavalt 22–24 tundi nädalas. Kõik õppijad õpivad tavalises klassiruumis üheskoos riikliku õppekava alusel. 

Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis tulevad HEV-õpilased õppimisega väga erinevalt toime. „Sõltub põhjustest, miks nõustamiskomisjon on neile meie kooli soovitanud,“ selgitab direktor. „Tänu Tartu linnale on koolis olemas sotsiaalpedagoog, psühholoog ja HEV-koordinaator. Samuti abiõpetaja. Lisaks tundidele on igal õppijal võimalik saada tuge õpitubades, kus õpitakse individuaalselt või kahe-kolmestes gruppides. Õppijate arv klassis on aastati väga erinev.“ 

Kaasik ütleb, et HEV-lastele mittestatsionaarse õppe soovitamine on tervikuna arusaamatu. „Noored, kes on õppinud väikeklassis abiõpetaja ja/või tugiisiku toel, vähendatud õpitulemustega, ei peaks täiskasvanud õppijate jaoks loodud kooli jõudmagi,“ selgitab ta.

Kaasiku arvates on vaja mõteviisi muuta: HEV-lastest saavad HEV-noored ja seejärel HEV-täiskasvanud, kes peavad elama ühiskonnas pika elu. „Neist saavad tööinimesed, nad loovad pere ja neist võivad saada lapsevanemad,“ räägib ta. 

Kaasiku sõnul on praegu selgelt alakasutatud lisaõppe ressurss, mida PGS-i § 54 võimaldab. „Kahjuks ei suuda HEV-noored sageli läbida kutsehariduse atraktiivsemate erialade konkurentsisõela ega teha ära gümnaasiumi vastuvõtukatseid,“ räägib ta. „Halvemal juhul jäävadki nad koju, saanud selge sõnumi: „Sa ei ole piisavalt hea! Sind ei ole kellelegi vaja!“ Nende jaoks oleks aastane lisaõpe võimalus tutvuda nii kutsehariduse erialadega kui näiteks gümnaasiumi tasemel aineõppega. Nii tekiks võimalus mõista, mis pakub huvi ja mis on jõukohane, ning teha läbimõeldud otsuseid. Ka HEV-noorte vanemate suurim mure pärast põhikooli lõpetamist on see, et noor ei saa mitte üheski koolis õpinguid jätkata ja jääb lihtsalt ripakile.“

Puudub piisav kontakt eakaaslastega

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium, nagu ka teised mittestatsionaarset õpet pakkuvad koolid või osakonnad, võtavad üldjuhul vastu õppijaid alates 17. eluaastast.

„Koolikohustuse eas õppijaid võtame põhikooli vastu ainult siis, kui nad on meile suunatud Rajaleidja otsusega ja kui teised tavakoolides kohandatavad tugimeetmed ei ole aidanud,“ ütleb Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi õppejuht Eve Zekker, kelle sõnul on mittestatsionaarne õpe neile täiskasvanute gümnaasiumis tõesti äärmuslik tugimeede, sest see õppesüsteem on mõeldud eelkõige täiskasvanud õppijatele. 

Zekker toob näiteks, et mittestatsionaarses õppes ei ole põhikooli tunniplaanis kehalist kasvatust ja tööõpetust, mis põhikooliealise õppija jaoks on vajalikud ja teda arendavad õppeained. „Samuti ei ole täiskasvanute gümnaasiumi õpilane piisavalt kontaktis eakaaslastega, mis on sotsiaalsete suhete arenemise jaoks vajalik,“ nendib ta.

Käesoleval õppeaastal on Rajaleidja suunanud Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi põhikooliastmesse 34 õpilast (kokku on sel õppeaastal põhikooliastmes 66 õppijat). „Gümnaasiumiastmes kedagi meile õppima ei suunata,“ selgitab Zekker.

Kokku on koolis sel õppeaastal Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) andmetel 80 üldtuge vajavat õpilast, kelle hulgast kaheksal on liikumispuue, neist omakorda kuus on ratastoolis.

Käesoleval õppeaastal õpib Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumis EHIS-esse kantud HEV-õppijatena 7. klassis viis noort (kõik on suunatud Rajaleidja otsusega); 8. klassis 19 õppijat (neist üheksa on suunanud Rajaleidja oma otsusega); 9. klassis 42 õppijat (20 Rajaleidja otsusega).

Gümnaasiumiastmes on kaks HEV-õppijat, kellele on Rajaleidja otsusega vajalik õpikeskkonna kohandamine.

„Meil on õppijaid ka 7. klassis. Nad on pärit Eesti eri paikadest, sest enamikus mittestatsionaarsetes koolides 7. klassi ei ole,“ räägib Zekker. „Meie oleme Eestis ainus mittestatsionaarne õppeasutus, millel on ka II kooliastme (4.–6. klass) koolitusluba. Üksikutel aastatel on olnud vaja avada 5. või 6. klass.“

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi õppejuhi sõnul on HEV-õppijad laiemas mõistes kõik need, kes jätkavad millalgi katkenud õpinguid. „Selliseid õppijaid on meil enamik ja neid on kõigis klassides,“ selgitab ta. „Enamasti sisaldabki meie koolis õpetamine õppematerjali ja -meetodite pidevat kohandamist.“ 

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi HEV-õpilased õpivad enamasti tavapärastes õpitingimustes mittestatsionaarse õppe reeglite kohaselt, st kui nad on võimelised osalema kooli kontakttundides, siis nad osalevad õppetöös 3–4 päeval nädalas vastavalt tunniplaanile.

„Koolis toimub õppetöö perioodõppena,“ räägib Zekker. „Kuna meil puudub inva-WC, siis osalevad ratastoolis õppijad meil e-õppes.“

Korrutustabel on jäänud kättesaamatuks

Zekkeri sõnul tulevad põhikooli õppijad erinevalt toime. „Kui õppija osaleb kontakttundides, siis läheb tal paremini,“ räägib ta. „Iseseisev õppimine ei ole paraku põhikoolist välja langenud noore tugevaim külg. Kui ta kontakttundidesse ei jõua, ei tule ta ka kuigi hästi toime. Õppeaineti võib edukus muidugi erineda lähtuvalt õppija võimetest ja tugevustest. Enim probleeme on matemaatikas ja B-võõrkeeles. Kohati ei tunne kooli jõudnud 7.–8. klassi õppijad korrutustabelit. Lüngad võivad olla 4.–5. klassi teadmistes ja oskustes, sest enne kui õppijad meie kooli jõuavad, on nende haridustee olnud nii lünklik, et mahajäämus on tekkinud põhikooli II astmes.“

Zekker ütleb, et õppetöö toimub tavapärastes klassides. „7. klassis viis ning 8. tavaklassis 12 õppijat ja e-klassis 7 õppijat. 9. klassis on tavaklassis 25 ja e-klassis 17 õppijat,“ selgitab ta. „Õppijatele, kellel on elukoha või tervise tõttu võimatu koolis kohal käia, pakume e-õpet või võimalust jagada ühe klassi õppeained ära mitme aasta peale. Matemaatikas oleme sel õppeaastal otsustanud 7. ja 8. klassi nõrgematele õppijatele õpetada eraldi rühmas kõigepealt 5.–6. klassi matemaatika olulisemaid teemasid. Õpetajad arvestavad oma igapäevatöös õppijate omapära ja erivajadusi ning tegelevad konsultatsioonides vajadusel nendega ka individuaalselt.“

7. klassi on vaja Eestimaa eri paikades

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumis töötab neli täiskohaga õppenõustajat klassijuhatajana. Põhikooli õppijatel on oma õppenõustaja. Põhikooli eesti keele õpetaja on eripedagoogilise haridusega. Koolis on ka eripedagoog, kes nõustab nii õppijat, õppenõustajat kui aineõpetajaid. Lepingu alusel pakub kool koostöös erafirmaga psühholoogi teenust. 

Zekkeri sõnul on murekoht, et samasugust põhikooli 7. klassi nagu täiskasvanute gümnaasiumis on vaja Eestimaa eri paikades. „Kuigi nad on meile suunatud ja üritavad õppimisega järje peale saada, oleks parem, kui alla 17-aastane erivajadustega noor saaks põhihariduse omandada kodukohale lähedal,“ lausub ta.

Kui õppija on õppinud eelmises koolis kas eritoe või tõhustatud toe otsusega (millega kaasneb erinev pearahastus), siis mittestatsionaarsesse õppesse suunates kaob ära nii eritugi kui tõhustatud tugi ning kool saab tuge pakkuda üldtoe raames. „See aga tähendab, et lisarahastust kool ei saa,“ lausub Zekker.

Tema hinnangul teevad paljud põhikoolid head tööd HEV-õpilastega, kes vajavad tavalisest rohkem tuge ja abi. „Ühe murekohana on juba mainitud, et üksikutel 7. klassi noortel võiks olla võimalus jätkata õpet mittestatsionaarses õppes elukoha lähedal,“ lausub Zekker. „Meie koolil ei ole õpilaskodu ja kuna nad ei ole enda elukohas kooli jõudnud, siis ei jõua nad sageli kontakttundidesse ka kodust sadade kilomeetrite kaugusel.“

Murekohaks on õpingute jätkamise võimaluste piiratus

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi õppejuhi sõnul on suureks murekohaks nii noortele kui vanematele jõukohaste õpingute jätkamise võimaluste piiratus. 

„Kui lapsel on põhikoolis põhiõppeainetes õpitulemusi vähendatud, pole gümnaasium talle kindlasti jõukohane,“ selgitab ta. „Gümnaasium ei ole jõukohane ka lihtsustatud õppekava alusel õppinule ja selliseid õpilasi ei võta ka meie gümnaasiumiastmesse. Pärast põhikooli lõpetamist on tavakoolidel juba praegu võimalik pakkuda HEV-õppijatele lisa-aastat, et neid paremini eluks ette valmistada.“

Zekkeri sõnul tekivad probleemid põhikooli lõppedes enamasti sellistel õppijatel ja nende vanematel, kes on suhtunud erivajadusse kui kaitsekilpi, mis võimaldab nõuda lapsele eritingimusi, et põhikool lihtsamalt positiivsete hinnetega lõpetada. 

„Kõik vanemad ei tea, millega ühe või teise tugimeetme puhul lapse edaspidises haridustees arvestada tuleb, millistel juhtudel jääb gümnaasiumiuks õppija ees suletuks,“ räägib ta. „Mure on mõnikord ka nende õpilastega, kes astuvad gümnaasiumiastmesse, varjates enda hariduslikke erivajadusi, mida põhikooli lõputunnistus ei kajasta. EHIS-esse kantud andmeid saab uus kool näha alles pärast õpilase kooli vastuvõtmist.“

Kirjalikud ja suulised tööd erinevad olulisel määral

Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumis õpib koolivälise nõustamiskomisjoni otsusega 11 erivajadusega õpilast. 8. klassis õpib neli õpilast, kes käivad koolis kolmel päeval nädalas. 9. klassi neljast õpilasest kaks käib koolis kolmel päeval nädalas ja kaks õpilast on e-õppes. 10. klassis on üks õpilane, kes on e-õppes. 12. klassis on kaks õpilast, mõlemad e-õppes.

„Õppevormi valib õpilane vastavalt oma soovile ise,“ ütleb Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor Mall Kõiv, kelle sõnul on HEV-laste õpitingimused koolimajas traditsioonilised. „Õpetame neid tavaõpilastega koos, nendega võrdselt.“

HEV-õpilaste toimetuleku kohta ütleb direktor, et nende kirjalikud ja suulised tööd erinevad olulisel määral. „Suulisest vastamisest hoiavad nad pigem kõrvale,“ lausub ta. „Kui nad suuliselt vastavad, ei vasta nende teadmised enamjaolt kirjalikes töödes esitatutele, mis annab koolile alust arvata, et õpilane ei ole neid kirjalikke koolitöid ise teinud.“

Kõivu sõnul on HEV-õpilastel võimalik saada psühholoogilist nõustamist Viljandi Perepesast. „Rohkem tugiteenuseid kool ei paku,“ nendib direktor.

Kõivu sõnul peaksid HEV-lapsed õppima riigi poolt neile kohandatud koolides, õppeasutustes, kus on loodud nendele vajalikud õppimistingimused ja on tagatud tugispetsilistide olemasolu.

„Täiskasvanute gümnaasiumid peavad andma täiskasvanutele võimaluse oma pooleli jäänud haridusteed jätkata,“ võtab ta jutu kokku.

Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õppejuht Andres Falk ütleb, et kool võtab erivajadusega lapsi vastu ainult Rajaleidja suunamisega. „Juhul, kui nad on nõus meie koolikorraldusega,“ täpsustab ta. „Eraldi statistikat HEV-õppijate kohta me ei pea, vastavasisuliste märgetega on meil koolis 25 õpilast.“

Falk ütleb, et HEV-laste õppetöö on samasugune nagu teistel õppijatel, ainult konsultatsioone saavad nad tihemini ning ebaõnnestunud töid saavad nad uuesti teha.

Kooli personali hulgas on psühholoog ja sotsiaalpedagoog, kelle poole saab probleemide/muredega pöörduda.

„Väikeklasse me oma koolis avada ei taha, sest kool on ikkagi mõeldud täiskasvanutele ja sellised probleemsed õpilased peaksid abi saama spetsiaalsetes koolides,“ kordab Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õppejuht artiklis juba varem kõlanud mõtet.

Rajaleidja keskuse juhi vaatenurk

Rajaleidja keskuse juht Tiina Kütt ütleb, et PGS kehtib hariduslike erivajadustega õpilaste toetamise koha pealt täiskasvanute gümnaasiumitele samamoodi nagu kõigile teistele üldhariduskoolidele ja ka täiskasvanud õppijate hulgas on tuge vajavaid õppijaid. 

„Valmisolek õppijat toetada ja tugispetsialistide teenused peavad igal juhul olema tagatud ka täiskasvanute gümnaasiumites,“ lausub ta. „Seega peavad ka täiskasvanute gümnaasiumid tegelema erivajadustega õppijatega.“

Rajaleidja kooliväline nõustamismeeskond annab soovituse lähtudes PGS-ist, kus mittestatsionaarse õppe ühe võimaliku põhjusena on välja toodud just hariduslik erivajadus.

Küti sõnul eeldab mittestatsionaarne õppevorm õppijalt suurt valmisolekut iseseisvaks õppeks, ja seda õpikohustuslikus eas õpilasele soovitust andes ka kaalutakse ja arvestatakse. „On tõesti õppijaid, kellele see õppekorraldus sobib paremini,“ lausub Kütt. „Kui õpilasel on tervisemured, mis ei võimalda tal iga päev koolis käia (nt ärevus, depressioon), võib mittestatsionaarne õpe olla lahendus.“

Kütt ütleb, et paraku pöördutakse Rajaleidja poole sageli taotlusega mittestatsionaarseks õppeks ka siis, kui õpilane pole pikemat aega täitnud koolikohustust ning nii tavakool kui sotsiaalsüsteem leiavad, et nüüd on vaja mittestatsionaarse õppe otsust. 

„See ei tähenda, et kooliväline nõustamismeeskond selle otsuse alati teeb – kaalutakse kõiki asjaolusid ja õpikohustuse eas õpilasele on esimene valik alati tavakool,“ lausub ta. „Kõiki kohandusi, mis eristavad mittestatsionaarset õpet statsionaarsest, saab tegelikult teha igas üldhariduskoolis. See on olnud koolipidaja valik, et lapsi täiskasvanutele mõeldud koolidesse pannakse.“

Küti sõnul puutub Rajaleidja liiga tihti kokku ka juhtumitega, kus tavakool, täiskasvanute gümnaasium, õpilane ja lapsevanem on juba kokku leppinud, et noor jätkab õpet mittestatsionaarses vormis ja õppija on täiskasvanute gümnaasiumis juba ka „proovipäevadel“ käinud. „Mõlemad koolid, nii tavaline üldhariduskool kui täiskasvanute gümnaasium on õppijale ja tema perele andnud suuri lubadusi,“ räägib Kütt. „Rajaleidjasse tullakse sooviga see n-ö ametlikult vormistada. Ka see ei tähenda, et see otsus alati tuleb, Rajaleidja kaalub ikka kõiki asjaolusid.“ 

Alates 2020. aastast kuni siiani on Rajaleidja kooliväline nõustamismeeskond soovitanud mittestatsionaarset õpet 342 õpikohustuslikus eas õpilasele, neist umbes 30% on olnud haridusliku erivajadusega ja vajavad ka nt õpitulemuste vähendamist, kohustuslikust õppeainest vabastamist või asendamist, individuaalset õppekava jne.

„Veel üks tähelepanek – hariduslik erivajadus ei ole mingi selge tunnus, et selle põhjal oleks võimalik ühemõtteliselt jaotada õpilasi asutuste vahel,“ lausub Kütt. „Ajad, kus ühe konkreetse tunnuse alusel loodi eraldiseisvad asutused, on möödas. Põhjuseks eelkõige teadmine, et õpilase toimetulekut ja õppimist mõjutavad samaaegselt mitmed olulised tegurid ja tunnused. Vaid ühe tunnuse alusel õpilasi rühmitada on kohatu üldistus ja õpilase vaates teda põhjendamatult defineeriv sildistamine.“