Kahe aasta eest jagas OECD kahaneva ja vananeva rahvastikuga Eestile nõuandeid nutikaks kohanemiseks. Haridusvõrgu korrastamisel soovitati muuhulgas viia piirkonna koolid ühise juhtimise alla. Sellest sügisest ongi eri paigus rohkelt koole ühendatud.
Lõuna-Eesti suurima kooli tiitel kuulub nüüd 1070 õpilasega Põlva Koolile, mille külge liideti Mooste, Vastse-Kuuste, Ahja ja Tilsi kool. Ühendkool paikneb seitsmes hoones. Põlva linnas on ühes majas 1.–4. ja teises 5.–9. klass. Kandev osa õpilastest käibki koolis Põlvas. Väikestes majades on ka liitklasse. Töötajaid on hingekirjas üle 230, neist õpetajaid 150. Direktor Janek Riives käib tööle Tartust ja viskab tee peale jäävatele majadele ikka pilgu peale. Vahemaad ümber Põlva asuvate koolide vahel pole suured.
„Nagu päiksekiired lähevad Põlvast välja,“ võrdleb Riives.
Kooliaasta avaaktusi oli üheksa ja need toimusid kahel päeval.
„Üheksa korda laulsin hümni,“ muheleb direktor.
Võrumaal Setomaa vallas on juriidiliselt kaks kooli: Setomaa Koolis õpivad lapsed 1.–6. ja Setomaa Gümnaasiumis 7.–12. klassini.
„Asume neljas õppekohas: Mikitamäel (1.–9. klass), Värskas (1.–12 klass), Meremäel (2.–9. klass) ja Obinitsas (liitklass 1.–3. klassi õpilastele),“ tutvustab kahe kooli ühine direktor Pille Liblik. „Neljas õppekohas asuvad klassid oleks Exceli järgi õpilaste arvu vaadates mõistlik kokku tõsta, aga päris elu hajaasustuse tingimustes on teistsugune.“
Õpilasi on kokku 237, töötajaid 84, neist õpetajaid 50.
Pille Liblik käib tööle Võrust ja mõõdab koolidevahelisi vahemaid ajas. Mikitamäelt Meremäele sõit võtab näiteks 40 minutit.
„Mööda mägiteid ja orge, aga talv alles tuleb,“ sõnab Liblik.
Ideaalis sooviks ta olla neli päeva nädalas eri õppekohtades ja ühe päeva veebikontoris kõigile saadaval. Õpetajad hakkavad harjuma sellega, et iga päev direktorit ei kohta, kuigi neile meeldiks silmast silma suhelda.
Igas õppekohas on õppe- ja kogukonnajuht ning huvijuht, juhtkonda kuuluvad haldusjuht, IT-juht ja alati osaleb nõupidamistel valla haridusnõunik.
Et info jõuaks igaüheni
„Murdsin pead, kuidas korraldada õpetajate vahel suhtlemist nii, et see aitaks kaasa nende professionaalsusele,“ sõnab Liblik. Esmaspäev on infovahetuse päev. Hommikul jagatakse Teamsis õpetajaile nädala infot ja räägitakse lahti reedel meilile saabunud infokiri. Kell 12 edastatakse infot õpilastele kõikides õppekohtades samal ajal. Pärastlõunal on õpetajate koostöö aeg, et õppekohtades omavahel asju arutada.
Põlva Kooli juhtkond on 12-liikmeline. Igas majas korraldab igapäevatööd juhtivõpetaja, suuremates õppejuhid.
„Tahaks panna käima ülekoolilise infokirja, mis jõuaks ka vanemateni,“ räägib Janek Riives. „Tuleb tekitada ka kindel koostööaeg.“
Korra kuus on plaanis hakata korraldama elektroonilise lahendusega infotundi, veebiseminare, kutsuda esinejaid. Valmimas on uus koduleht, mis hakkab kogu infot kajastama. Iga kuu kirjutatakse ka vallalehes koolielust.
„Mõttekohti on veel palju, pikk tee on käia,“ sõnab Riives. „Esimene aasta on muudatusi palju, teeme suuri plaane. Õpetajate seas on olnud palju teadmatust, kuidas asjad käivad. Oleme levitanud sõnumit, et veel pole aeg kriitikat teha, vaid tuleb mõista. Üleöö asju paika ei pane. Mõnda asja tuleb rääkida 10, 20 või isegi 100 korda.“
Ehkki koolide ühendamise puhul võiks loota, et leevendust saab maakoolide üks põhimuresid – väikesed töökoormused –, on tegelikkus siiski teine.
„Õpetajad muretsesid, et neid sunnitakse nüüd teises koolis tunde andma. Kuid mägisel maastikul ei jõua päeva jooksul valla teise otsa sõita,“ räägib Liblik. „Need on väikesed, aga elulised mured. Töötasu on väike ja õpetajad otsivad võimalusi. Üksikud soovijad siiski sõidavad mitme maja vahet.“
Põlva Koolis annab juba osa õpetajaid tunde mitmes kohas. Juhtkond soovib, et igaüks saaks enda majadest koormuse kätte.
„Läheb mõni aasta, enne kui saame öelda, mis on muutunud,“ ütleb Riives.
Janek Riivese ja Pille Libliku põhiaur on läinud aga paberimajandusele.
„Olen tööle võetud 1. septembrist ja 2. septembriks oleks pidanud kõik asjad – töölepingud, tunniplaanid, kooli dokumentatsioon – tehtud olema,“ kirjeldab Liblik. Tegelikult päris nii ei olnud. Ei saanud ju enne õpetajategagi tööläbirääkimisi pidada.
Liblikul ongi palve omavalitsustele, kes hakkavad koole liitma: mõelge aasta-poolteist ette.
„Ei saa lasta end heidutada vallavolikogu liikmete hüüatustest, et mida direktor aasta otsa üksinda teeb,“ sõnab Liblik. Eriti imelik oli, et soovituse koolid 1. septembrist liita oli vallale andnud ministeerium, kes ise võtab küll juhid tööle aasta enne kooli loomist.
„Töötasin end haigeks esimese kuuga,“ ütleb Liblik. Päeval püüdis ta olla koolimajades, öösel kella kaheni tegi kodus töölepinguid. Järgmine suur samm oli eelarve koostamine. Kuu ajaga poleks seda kuidagi valmis saanud, vald andis ajapikendust.
„Umbes kaks nädalat olin harva õppekohtades. Kuna ma ei pannud uksele silti, et direktor on ööpäev ringi hõivatud dokumentidega, hakkasid õpetajad minust puudust tundma,“ märgib Liblik.
Erinevad töökultuurid
Esimeste nädalatega sai selgeks, kui erinevad on vallas aastakümneid kõrvuti tegutsenud asutuste arusaamad töökultuurist, moodused olukordi lahendada.
„Meil on üksteiselt väga palju õppida. Kordan seda ka töötajaile,“ ütleb Liblik.
Janek Riivese tööleping algas küll juulist, aga siis olid kõik puhkusel ja paljusid asju ei saanud kabinetihämaruses üksi, ilma kooliperet kaasamata teha.
Ka Riives leiab, et kui uus juht oleks ametis aasta varem, saaks ta aru eri töökultuuridest, dokumentide ühtlustamisest. Ei saa ju igas kohas kehtestada ühe kooli kodukorda.
„On ühiseid jooni, aga ka palju erinevust,“ sõnab Riives. „Inimesed on kinni selles, mis aastakümneid olnud. Ei saa neile üleöö öelda, et nüüd on kõik teistmoodi. Kui stardid kooliga, on ju kõike kohe vaja. Eelarvestamine ja rahastus on olnud erinevad. Üritad läbi närida. Mõtled, kuhupoole tormata, mis on kõige olulisem. Palju aega kulub suhtlusele. Direktorit oodatakse inimeste hulka. Koolijuhi aeg kaob paljudesse kohtadesse. Kell viis ei saa haamrit käest panna.“
Pille Liblik kiidab oma õpetajaid kannatlikkuse eest: „Unelmate meeskond. Kahe ja poole aasta jooksul olid nad teadmatuses, ebakindlas olukorras. Müts maha, et nad direktorisse usuvad. See paneb mulle suure vastutuse, ma ei tohi neid alt vedada. Nad püüavad muutustega kohaneda.“
Setomaal on kokku lepitud, et säilitatakse kõigi õppekohtade tugevused, kaalutakse, mis väärib jagamist-õppimist ja mille peale ei pea aega kulutama. Kokku on lepitud ka see, et tänavu ei seata ambitsioonikaid plaane.
„Analüüsime, mis on läinud hästi ja kus peaks astuma sammu vasakule või paremale,“ räägib Liblik. Näiteks kõiki tähtpäevi ei pea koos tähistama. Igas majas otsustatakse, mis on nende väärtus. Korra kuus püütakse päriselt kokku saada.
„Kui saame õppeaasta lõpuks süsteemid toimima ja teame, mida on vaja järgmisel õppeaastal muuta, saame ehk kolmanda õppeaasta lõpuks öelda, kuidas meil läinud on,“ nendib Liblik.
Lastevanemad on juba nurisenud, aga kriitika on lähtunud pisiasjadest. Üldine foon on siiski positiivne. Koolipidaja toetab väga.
„Volikogu esimees, ülemsootska, Setomaa Liidu inimesed, kellega korra kuus kohtun, küsivad kogu aeg, millega saavad aidata,“ kiidab Liblik. „Meil oli koolivaheajal esimene ühine õppenõukogu ja mitu õpetajat ütlesid, et nüüd, pärast kahte kuud, hakkavad nad aru saama, mis suunas me liigume, ja see tõstab motivatsiooni. Mis saab olla algajale juhile veel parem tunnustus! On üliraske, aga pärast tornaadot tuleb päike välja.“
Ka Janek Riives on rahul, et vald on olnud mõistev ja tähtaegadega paindlik.
„Inimesed on optimistlikud. Meeleheidet on vähe. Oma tööd tehakse hästi, näidatakse üles initsiatiivi. Tänan oma meeskonda, kes on mind juhendanud ja õpetanud ning minu rumalad küsimused välja kannatanud,“ lausub Riives.
Rõuge ühendkooli algus
Võrumaal ühendati sügisest koolid veel teiseski vallas – Rõuges. Rõuge Põhikooliga liideti Haanja, Mõniste ja Varstu kool. Õpilasi on 329, töötajaid 70.
„Kooliaasta on hästi alanud,“ lausub direktor Annika Kuus. „Õppetöö toimub kõigis neljas õppekohas, ilma et oleks takistusi. Õpetajad on olemas, toas on valge, toit on laual. Dokumente on väga palju teha, aga õppetöö pole takerdunud ja see on kõige olulisem. Õppekava riiklik uuendamine on sattunud samale ajale. Ka koolivaheajal tegime selle kallal tööd. Kuid õpetajad peavad eelkõige õpetama. Ma ei saa sundida neid dokumentidega tegelema. Ei saa ka nii, et vaid meie arendusjuhiga toodame pabereid. Peame tegema kõike koos, aga see võtab aega.“
Kõige pikem vahemaa on Haanja ja Mõniste õppekoha vahel, 40 kilomeetrit.
„Kuiva ilmaga sõidan 35 minutit, aga meie maastikul talvel teekond pikeneb,“ täheldab Kuus. Direktor on eri päevadel eri õppekohtades, viiendal päeval kodukontoris. Vahel mõnes koolis ka teist korda, kui selleks vajadus tekib.
Igas majas on oma mastimänd – õppejuht, kes inimeste jaoks kogu aeg olemas.
Rõuges on õpetajaid, kes liiguvad majade vahel ja annavad tunde kahes kohas. On ka neid, kes on valmis vajadusel liikuma.
„Oleme ka varasemalt teiste maakonna koolidega inimesi jaganud, maakoolide puhul on see tavaline,“ märgib Kuus. „Aga kedagi ei sunnita. Anname oma inimestele võimaluse, kui nad soovivad enam panustada.
Ristkasutus ei ole lõpuni ideaalne, tunniplaanid-kellaajad tuleb klappima saada. Mägisel maastikul liikuda pole kerge. Ei taha, et minu inimesed peavad talvel kurvilistel teedel sõitma.“
Annika Kuus oli varem kolm aastat Rõuge Põhikooli juht ja see on muutnud ülemineku tema jaoks lihtsamaks.
„Varem olid inimesed harjunud, et olin iga päev majas, aga nüüd tuleb neil harjuda, et me iga päev ei kohtu,“ ütleb ta. „Minu jaoks on kõige kurvem, et nüüd jõuan lasteni minimaalselt.“
Kas Võrumaal on plaanis teisteski omavalitsustes koole ühendada?
„Võru vallas on kaks kooli, Kääpa ja Orava viidud ühise juhtimise alla, lisaks katsetab Võru linn kahe lasteaia ühendjuhtimist,“ vastab Lota Vana Võrumaa Arenduskeskusest. „Koolide liitmise otsus tuleb teha enne 1. aprilli, seega peaksid protsessid omavalitsustes juba käima. Meie teada neid maakonnas praegu ei käi.“
Kolm aastat ühendkooli
Põltsamaa vallas ühendati kolme aasta eest Põltsamaa Ühisgümnaasiumiga Adavere, Lustivere ja Aidu kool. Põltsamaa kahes õppehoones õpib praegu kokku 739 last, Adaveres 60 ja Lustiveres 64. Aidus enam õppetööd ei toimu.
„Esimesed kasvuraskused olid juba ületatud, kui ma eelmisel aastal direktoriks tulin, kuid ühinemisega on tegemist veel praegugi,“ ütleb Annela Ojaste.
Kõige vähem on muutust tajunud õpilased – ruumid ja õpetajad jäid samaks.
Kõige suuremad olid muutused väiksemate õppekohtade õpetajaile, sest muutus juhtimisstruktuur. Direktor kadus ära, esialgu olid õppejuhid, nüüd õppekorraldajad.
„Kui oled harjunud, et direktor lahendab su muresid, on algul raske aru saada, et vastutad ise,“ lausub Ojaste. „Püüame suurte majade tuules väikeste muresid siiski mitte unustada. Minu eelmine kool oli mõisakool ja saan aru, mis neis toimub.“
Ojaste sõnul ei pea peale suruma mõtteviisi, et oleme kõik üks suur gümnaasium. Sümboolika, õppekava, põhimõtted on küll ühised, aga igal koolil on oma ajalugu.
Milline on ühendamise kasu?
„Majanduslik kasu pole esmane, pigem avaldub see kvaliteedi tõusus,“ vastab Ojaste. Õppekohaülesed ametikohad on väikestele koolidele andnud uue kvaliteedi. Väike kool ei saaks iial lubada endale täiskohaga haridustehnoloogi, karjäärikoordinaatorit. Ühine on ka tugiteenuste juht, kes tegeleb HEV-õpilastega.
Meeskonnaga on võimalik arendustegevus. Väikses koolis on direktor ju üksi nagu hunt Kriimsilm, saab vaid iseendaga nõu pidada.
Kenasti toimib ka õpetajate ristkasutus. Adavere-Lustivere õpetajad käivad ka Põltsamaal tööd tegemas. Lapsi jääb vähemaks, kuid õpetajail on nüüd kindlustunne, et tööd jagub.
Põltsamaale kandideerides oligi Ojastel üks argument, et koolivõrk on korras ja pole muresid, nagu eelmises töökohas.
„Omavalitsustes, kus koolivõrk on korras, on ka raha rohkem. Protsess võib olla valulik, aga lõpuks on kõik hästi,“ kinnitab Ojaste.
Koolide liitmine kui päästerõngas
Georg Pelisaar, Põlva vallavolikogu esimees, ELVL-i juhatuse liige
Eesti haridusloos on Põlval oluline roll. Just siin koostas ja toimetas kirikhärra Johann Georg Schwartz esimese eestikeelsete kooliõpikute sarja „Koli-ramat“, mille hulka kuulusid nii ajaloo-, füüsika-, loodusõpetuse õpikud kui ka esimene rahvakoolidele mõeldud grammatikaõpik. Tollal oli Põlva väike kirikuküla, mis hakkas arenema Tartu-Petseri raudtee rajamisega. Põlva arengu tipp oli pool sajandit tagasi, kui Põlvasse tekkis töökohti, uusi elamuid, spordirajatisi ja noortele peredele väga olulisi lasteaedu ning ka uus koolimaja. Kui 30 aastat tagasi elas Põlvas pisut üle 7000 inimese ja õpilasi oli ligi 2000, siis praegu elab Põlva vallas 13 400 inimest, nendest õpilasi 1450.
Koolivõrgu ümberkorraldamine „kaugel nurgas“ algas minu arvates kolhooside kaotamisest. Paljud tööealised, sageli koos lastega, lahkusid heal juhul maakonnakeskusse, aga sageli hoopis kaugemale. Peaaegu igal majandil oli ka kool ja lasteaed, mis nüüd jäid valla hooleks. Pearaha riik küll andis, aga kuivõrd lapsi oli küladesse vähe jäänud, ei piisanud sellest enamasti teenuse hoidmiseks. Nii lõpetasid tegevuse kenad külakoolid Peril, Taevaskojas, Himmastes ja mujalgi ning õpilased tulid enamasti Põlva linna koolidesse.
2013. aastal ühinesid Põlva linn ja vald, 2017. aastal Põlva, Ahja, Laheda, Mooste ja Vastse-Kuuste vald üheks omavalitsuseks. Esimene ühinemine läks suhteliselt valutult, sest linna ja rõngasvalla teenused olid üsna tihedalt seotud ja omavahel oldi kasvõi nägupidi tuttavad. Viie valla ühendamine oli tunduvalt keerulisem ja päris lõppenud pole see protsess tänaseni.
Vastavalt seadusele on vallavolikogu koolipidaja ülesannetes ja peab tagama haridusasutuste töötajatele tegevuseks vajalikud tingimused, samuti õpilastele vaimselt ja füüsiliselt turvalise õpikeskkonna, et neil oleks igakülgne tugi ea- ja võimetekohaseks arenguks. Põlva valla koole ja lasteaedu on ümber korraldatud viiel korral. 2016. aastal moodustati Põlva Ühisgümnaasiumi baasil Põlva riigigümnaasium ning valla kolmes linnas asunud munitsipaalkoolist sai üks põhikool, Põlva Kool. 2021. aastal moodustati Ahja ja Vastse-Kuuste lasteaia liitmisel üks lasteaed. 2023. aastal liideti kuus lasteaeda ja moodustati Lõunakaare ja Põhjakaare lasteaiad ning lõpetati Kauksi Põhikooli tegevus. Ühendamiste puhul oli oluline läbi rääkida kõigi asjaosalistega ja tundub, et see läks korda.
Koolide tuleviku osas kaalusime mitmeid variante. Meil oli suur kool kolmes hoones Põlvas ja neli kooli endistes vallakeskustes. Arvasin, et läbirääkimised tulevad üsna valulised, sest ühinemisest oli juba päris mitu aastat möödas ja varem oli kokku lepitud, et kõik koolid jätkavad samade klassikomplektidega veel vähemalt nelja aasta jooksul. Selle mõttega oldi harjunud. Kui selgitati, et hariduskulu moodustab valla eelarvest 51 protsenti, millest enamus ehk 87 protsenti läheb palgakuludeks, pani see paljusid mõtlema. Samamoodi jätkates oleks pidanud põhitegevuse kulusid oluliselt kärpima mujal. Aidanud poleks ka investeeringute ärajätmine või laenamine, sest püsikulu katteks oleks seda tulnud siis teha igal aastal.
Reserve hariduse valdkonnas Põlva vallas sisuliselt pole, sest oleme ühtlustanud lasteaedade ja huvikoolide õpetajate palga üldhariduskoolide õpetajate omaga, samuti maksame erakoolidele toetust 40 eurot õpilase kohta kuus. Oli selge, et midagi peame muutma.
2022. aasta sügisel otsustas volikogu algatada valla haridusvõrgu ümberkorraldamise, kaasates koolitöötajad, hoolekogud ja õpilasesindused. Abivallavanem Koit Noogi eestvedamisel toimus rohkem kui 20 koosolekut. Sõelale jäi kaks varianti. Ühe puhul oleks see tähendanud juriidiliselt kahe kooli teket ning Ahjal ja Tilsis kolmanda kooliastme kaotamist. Teine variant tähendas kõigi valla põhikoolide liitmist ja nende ühtset juhtimist. Volikogu otsustas teise variandi kasuks, sest see võimaldab kodulähedases koolis õppida kõigil põhikooliõpilastel. See oli aruteludel kõige hinnatum variant. Eks pisut ahvatles ka esimene variant, sest sellega kaasnes haridusministri täiendava rahasüsti lubadus, aga seda peeti ajutiseks.
Ma ise pean tähtsaks, et lapsed saavad olla rohkem kodualevikus ja kodupaiga jaoks ka panustada. Ehk jääb see paik siis omasemaks, kohaks, kuhu kunagi pärast suuri koole tahetakse tagasi tulla.
Rahalist kasu pole vald taotlenud ega saanud. Otsese kokkuhoiu andis küll mõnede juhtide koondamine, aga see tulu küündis umbes paarisaja tuhande euroni. Oluline, et meil on 160 pedagoogi ja peaaegu kõik kohad on täidetud. Vakantsed on küll mõned tugispetsialisti ametikohad, aga see probleem on paljudel. Paar kuud on hinnangute andmiseks mõistagi väike aeg, aga kindlasti tuleb kasuks see, et õpetajate koormus on ühtlasem, saab olla paindlik töötajate asendamisel ja on rohkem kolleege, kellega nõu pidada. Usun, et ka väikese kooli õpetajal võib olla päris huvitav vahel suure klassi ees seista või vastupidi.
Tahan loota, et paigas, kus loodi esimesed eestikeelsed kooliõpikud ja sündis üks meie ärkamisaja liidreid, vaimu tähtsust rõhutanud Jakob Hurt, ei pea enam koole kinni panema. Samas tunnen, et nii hästi meil vist ei lähe. Kindel, et mõni kool võib liitumisel teisega saada päästerõnga ja uue hooga edasi minna. Mõnel puhul on see aga vaid ajapikendus. Kuhu kooli jalad viivad, selle otsustavad eelkõige ikka lapsed ja vanemad.
KÜSIMUS JA VASTUS
Mis on koolide ühtse juhtimise alla viimise plussid?
Kadi Serbak, HTM-i riigikoolide ja varade osakonna nõunik
Ühendades väikesed koolid üheks asutuseks, on võimalik moodustada ühtlane, toimiv ja optimaalne haridusvõrk, kus on tagatud kõige olulisem ehk kõikidele õpilastele ühtlaselt kvaliteetne haridus. Kahanevate piirkondade puhul aitab see hariduselu korraldust omavalitsuse sees paremini juhtida ja planeerida. Koolid, mis varem tegutsesid erinevate õppekavade alusel, saavad uue ühtse õppekava, õpetajate tasustamise ja koormuse alused ühtlustuvad, karjääri- ja koolitusvõimalused paranevad, võimalik on luua koolidele uus juhtimismudel. Lihtsamaks muutub õpetajate jagamine eri õppekohtade vahel, mis tagab täiskohaga töö. Eriti oluline on see eestikeelsele haridusele üleminekul ja väikestes kohtades. Suur puudus on tugispetsialistidest ning koolide ühendamise ja tugispetsialistidele täistööaja tagamisega võiks leeveneda ka see probleem. Ühendamise ja liitmise boonus on ühiste ressursside – laborite, tehnoloogiaklasside, spetsiifiliste õppevahendite (nt robootika), sportimisvõimaluste jne – parem kasutamine ja ristkasutamine.
Kõik see kokku tagab õppijatele ühtlase ja kvaliteetse hariduse mitmekesiste ja nüüdisaegsete võimaluste ning õpetajate ja tugispetsialistide olemasoluga.
Ka OECD 2022. a analüüsis „Nutikas kahanemisega kohanemine Eestis: regionaalne valmistumine demograafilisteks muutusteks“ on välja toodud mitmed soovitused, mis eeldavad ühtse juhtimise alla viimist: „Oluline on tagada maakoolides õpetajatele täiskohaga töö, võimaldades samas ka paindlikkust rollides ja pakkudes tugevaid karjääri- ja koolitusstiimuleid. Mh tuleks kaaluda täiendavaid hüvesid maapiirkondadesse tööle minevatele uutele õpetajatele, nt paindlikku tööaega, vähem kontakttunde nädalas ja roteerumisvõimalusi.“
Juhtimise ja koolide ühendamine võimaldab luua senisest mitmekülgsemad tingimused osalemaks lapsevanematele mõeldud koolitustel ning loob suurema sidususe kogukondade vahel, toetades ülekoolilisi ühisüritusi ja kohapärimuse jagamist.
Mitme õppekohaga asutuse juhtimine võimaldab juhil arendada oma kompetentse ja juhtimisviise, ennast teostada. Juhtimiskvaliteet on ühtlasem ja koolipidajal on eeldus saada paremaid juhte, sest väljakutse on atraktiivsem.
Liitumise kasuks räägib ka muude toetavate teenuste – IT, küberturvalisus, andmekaitse, haldusteenus, arhiiv, asjaajamine jne – kvaliteedi kasv ja bürokraatia vähendamine (ühtne dokumentatsioon).
Milline on parima suurusega ühendkool, oskab iga koolipidaja lähtuvalt oma piirkonna ja koolivõrgu eripäradest ise kõige paremini öelda.
Lisa kommentaar