Kool on seda tugevam ja arvestatavam, mida stabiilsem on õpetajaskond. Direktoril on selle kujundamisel suur roll.

Kui ma 1976. aasta augustis kooli jõudsin, käis kiire ettevalmistus algavaks õppeaastaks. Noore õpetajana tundsin suurt aukartust kooli, direktori ja muidugi ka koolitöös karastunud vanemate õpetajate ees. Nüüd, aastakümneid hiljem, igatsen kasvõi korraks tagasi hetki, et olla nende keskel, kellega mul oli au ja võimalus tookord koos alustada hariduspõllul toimetamist. Neilt kõigilt oli midagi õppida, kõik olid omamoodi isiksused. 

Koolis oli püsiv õpetajaskond. Enamasti tuldi siia tööle noorena ja minema siirduti peamiselt pensionile või mõnele kõrgemale ametipostile. 

F. R. Kreutzwaldi nimeline Võru 1. Keskkool seisis toona kui kindel kalju ja tundus, et seda ei suuda kõigutada ükski tõmbetuul, sest kool oli üle riigi mainekas, orienteeritud headele õpitulemustele ja seal valitsesid kindlad reeglid, millega pidid vastu vaidlemata arvestama nii õpilased kui õpetajad. 

Koolile elatud elu

Kooli eesotsas oli juba varem direktorina tuntust kogunud Ilmar Reiman, kelle alluvuses töötasin 15 aastat. Olen nõus nendega, kes väidavad, et ta oli vastuoluline isiksus: ta ei aktsepteerinud vastuvaidlemist ja tema meeleoludega pidi arvestama. Valetaksin, kui ütleksin, et ei kartnud vahel, nähes direktorit tusasena mööda maja ringi sööstmas. 

Aga tõsi on ka see, et tundsime õpetajatena uhkust, et saime töötada koolis, mida tituleeriti haridusasutusena kui Kagu-Eesti lipulaeva. Veel kümne ja rohkemategi aastate järel pärast Ilmar Reimani manalateele lahkumist kuulsin ikka tähendamisi stiilis „Ah et töötad ikka veel Reimani koolis“. Direktori sõnal oli kaalu terve maakonna koolijuhtide seas, tema sõnavõtte oodati nii oma koolis kui ka väljaspool kooliseinu. Ta oli hea ilumeelega, armastas täpsust ja korda. Nõudis kõike seda nii endalt kui oma alluvatelt. 

Kui koolivormi peeti toona enamasti iseenesest mõistetavaks, siis vormimütsi teemal toimus suuri võitlusi – sageli jõudis see suuremate õpilaste pähe alles koolimaja välistrepi viimasel astmel, sest direktori karmi pilgu osaliseks ei tahtnud keegi saada. Oli tavapärane, et direktor tervitas hommikuti nii õpilasi kui õpetajaid kooli välisukse lähedal fuajees. Nüüd oleme jõudnud ringiga vormimütsini tagasi – Eesti mainekamates koolides on taas vormimütsid ja seda peetakse sageli lausa staatuse sümboliks. 

Oli Nõukogude aeg ja tihti pidi koolijuht käituma parteikomiteest tulevate nõudmiste järgi. Meenub üks koosolek, kui direktor edastas kogeldes teabe, et parteikomiteest saadud info kohaselt tuleb lähitulevikus mitmeid õppeaineid, nagu ajalugu, geograafia jt, hakata õpetama vene keeles. Nägin, et mehel oli piinlik ja alandav seda oma õpetajatele öelda, aga ütlemata ei saanud ka jätta. Mäletan, missugune sisin ja ohked sellele järgnesid, aga ta ei teinud reageeringu eest kellelegi märkust, vaid vaatas langetatud pilgul oma märkmikusse. Õnneks jäi see reform ellu rakendamata. Olime jõudmas muutuste lävele. 

Võib-olla kõige raskem oligi tal kaasa minna taasiseseisvumisaja suurte muutustega. Parimad aastad tema elust olid möödunud Nõukogude režiimis, ka tervis oli hakanud alt vedama. Veel paar nädalat enne maisest elust lahkumist augustis 1991 oli tal keelel ja meelel küsimus: „Kuidas uuel õppeaastal õpilaste toitlustamise probleemid lahendada?“ 

Ilmar Reimani elu oli koolile elatud elu. Hilisematel aegadel, kui halastamatu hariduse reformimine oma arukuses ja arutuses on täiskäigu sisse saanud, olen mõne hea kolleegiga ikka endise direktori kalmukünkalt läbi astunud ja tänutundes küünla süüdanud.

Noorest õpetajast hariduse veduriks

Noore füüsikaõpetajana astus Ott Ojaveer 1991. aastal endise direktori kingadesse ja jäi kooli etteotsa kümneks aastaks, kuni Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumist kuulsam Hugo Treffneri Gümnaasium ta ääremaalt ära meelitas.

Olin tunnistajaks, kuidas aastatega vormus ühest noorest algajast õpetajast koolijuht: enesekindel mees, kes oskas oma veendumusi ja ideid kaitsta, uskus inimestesse ja oli majandusliku mõttelaadiga hariduse eestvedaja. Temast kiirgas sõbralikkust, optimismi, hasarti ja teotahet. Oti põhimõte oli: pakkuge häid ideid, nende elluviimise materiaalse ressursi eest vastutan juhina mina.

Mäletan, kuidas ta kord mulle ütles: „Tee nii palju, kui vähegi jaksad, leian vahendid, et töö saaks õiglaselt tasustatud.“ Olin tookord mitme lastekaitseprojekti eestvedaja. See märkamine tähendas mulle õpetajana palju, direktor oli mu tööd märganud. 

Ott lahkus Võrust arvestatavalt rikkamana: tal oli vajalik koolijuhi kogemus ja tore pere. Olen Otiga ka hiljem mõned korrad kohtunud ning alati on olnud taasnägemise rõõm siiras. Loodan, et kahepoolne, ja soovin, et nüüdseks kogenud haridusjuhina jaguks tal tahtmist ja motivatsiooni hariduspõldu veel pikalt künda ja rehitseda.

Oma kooli kasvandik

Järgneb neliteist aastat kooli eesotsas olnud direktor Katrin Martinfeldi aega. Koolijuhina jagus Katrinil kompetentsust, ta oskas suhelda nii lastevanemate kui õpetajatega. Katrini hea huumorimeel aitas mõnigi kord keerulisest olukorrast üle saada. Me kõik teadsime mõnd naljakat juhtumit, aga Katrini esituses kõlas see topelt humoorikana. Katrin oli oma kooli kasvandik, ta tundis paikkonna inimesi, oli olnud varasemalt ametis õppealajuhatajana.

Tema viimased aastad direktorina kujunesid Kreutzwaldi koolis keerulisteks. See aeg oli Võru hariduselus suurte reformide alguse, gümnaasiumiklasside põhikoolist eraldamiseks tehtud otsuste aeg. Kool, mis oli kindla majakana haridust jaganud palju aastakümneid ja suutnud teha seda arvestatavalt hästi, otsustati osadeks lõhkuda. Õpetajate jaoks oli see valuline. Haridusametnikud ei tahtnud või ei julgenud alustada reformimist pealinnast, vaid ikka siitpoolt Emajõge. 

Vaidlustesse kaasati palju inimesi, ka neid, kellel meie kooliga mingit sidet polnud. See tõi kaasa erimeelsusi ja teadmatust. Kuulusin tookord Võru linnavolikogu hariduskomisjoni ning meenub palju piinlikke ja tuliseid hetki. Loomulikult kaitsesin tookord oma kooli kestmajäämist sellisena, nagu ta oli seni eksisteerinud. See, et gümnaasiumiosa omaette läheb, polnudki ehk kõige suurem probleem, ärevust tekitas järgnev kahe suure põhikooli liitmine, sest paljude teismeliste ühe katuse all ohjeldamine ja õpetamine – see ongi suur kunsttükk. 

Samas, kuidas liita ühe mütsi alla eri koolide õpetajad, kuidas luua ühtne uus kollektiiv –  mõtlemiskohti oli palju. Ka uute loodavate koolide direktorite konkurss lükati käima. Poliitikud rääkisid mesijutte, nii mõnigi neist kaotas tõsiseltvõetavuse, mõni aga pääses areenile. 

Loomult hooliv koolijuht 

Oli, kuidas oli, aga uute koolijuhtidena asusid loodavas Võru Gümnaasiumis tööle Karmo Kurvits ja Võru Kreutzwaldi Koolis Kaider Vardja. Katrin Martinfeldjätkab edukalt direktoriametis Antsla Gümnaasiumis, tema õpetaja- ja koolijuhitöö on leidnud tunnustust ja ta on pälvinud presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi. 

Kaider Vardja juhiaeg Võru Kreutzwaldi Koolis langes raskele muutuste ellurakendamise ajale. Kokku litsuti Võru Kreutzwaldi Kooli suur põhikooliosa ja Võru 1. Põhikool, mis oli vaid mõni aasta tagasi liidetud Võrusoo Põhikooliga. Sinna oli suundunud ka enamik eelnevalt suletud Võru venekeelse kooli õpilasi. Direktoril oli visioon ja palju huvitavaid ideid koolielu kujundamiseks, aga nende elluviimiseks oli vajalik, et meeskond tema ümber teda toetaks. Tal oli mõtteid, kuidas koolimaja, kus õpime ja töötame, lapsesõbralikumaks ja visuaalselt kaunimaks muuta: „Kalevipoja“ püsinäitus, lugemisriiulid koridorides, kooli sümboolika väljatöötamine ja kasutuselevõtt on vaid mõned näited. 

Kaider oli oma loomult hooliv koolijuht, kes alatasa päris oma töötajatelt tervise ning meeleolu kohta, ja seda pidasid õpetajad ülioluliseks. Ta suunas õpetajaid kirjutama rahvusvahelisi projekte, mille kaudu said nii õpetajad kui õpilased tutvuda mitmete Euroopa riikide hariduseluga.

Direktori omal soovil sunnitud lahkumine oli suurele osale õpetajatest valuline, sest jälle oldi teadmatuses. Kui kunagi pärast Ilmar Reimani lahkumist sai koolikollektiiv valida direktoriametisse Ott Ojaveeri, siis järgmistel kordadel seda enam ei tehtud. Praegu juhib Kaider Vardja paljurahvuselist Maardu Gümnaasiumi ning pälvis õpetajate päeva eel Harjumaa aasta koolijuhi tiitli.

Rahulik meel tuleb appi

Minu viimaseks direktoriks pedagoogiametis on ja jääb Taavi Karu, kes asus ametipostile väljastpoolt haridussüsteemi 2019. aastal. Taavi rahulik meel on suutnud rahustada nii mõnegi ärritunud lapsevanema, aga peletanud ka õpetaja tusatuju. 

Kaasav haridus on aastatega toonud koolile palju keerulisi lahendust vajavaid probleeme. Direktor on püüdnud otsida lahendusi ruumikitsikusele, viinud end põhjalikult kurssi hariduselu kitsaskohtadega. Põlise Võrumaa inimesena hoolib ta paikkonna keelest ja kultuurist, püüab seda ka kooli ainekavadesse lisada. Direktoriametis hakkas ta õppima torupillimängu, et mõnikord õpilasi ja ka õpetajaid oma esinemistega üllatada. Ja see on tal ka õnnestunud.

Loodan, et 1995. aastal, viis aastat enne kolmanda aastatuhande algust, F. R. Kreutzwaldi nimelise Võru 1. Keskkooli kullakarva medaliga lõpetanud kasvandikul/vilistlasel ja Tartu Ülikoolis majandust tudeerinud ärksal koolijuhil jagub patareides sädet aastateks, et suure põhikooli juhiametis pikemalt vastu pidada. Kool on seda tugevam ja arvestatavam, mida stabiilsem on tema õpetajaskond. Direktoril on selle kujundamisel suur roll. 

Andekaid inimesi oma tarkusetemplis tuleb märgata ja hoida. Ka siis, kui neil oma ande kõrval mõni väike nõrkus on. Õppimine ja õpetamine on tõsine töö ja kool vajab aate- ning sädeinimesi, kes väärtustavad tarkust. Viimasel kümnendil on hariduselu saatnud kiired reformid. Seda, kas need oma eesmärgi igas mõttes täidavad, näitab aeg. Kool peaks ühiskonnas alati jääma pisut konservatiivseks.

Olen Kreutzwaldi nime kandvas koolimajas töötanud ligi pool sajandit. Oma tegemistestki võiks pikalt pajatada, aga siinkohal tahan vaid tänada kõiki direktoreid, kellega mul on olnud tore koos töötada. Nad on aktsepteerinud minu tegemisi ja märganud minu tööd. Pean varsti kooliukse enda järel sulgema, sest kool vajab noort energiat. Välistrepile jõudes peatun korraks oma esimese koolijuhi nimelisel pingil, et veel kord, hardus hinges, lasta mõtetel möödunule rännata.