Kiire mõtlemine pakub probleemidele kiireid lahendusi ja aeglane mõtlemine sageli ei sekku. Keerukamatel juhtudel on aga tarvis analüüsida erinevaid lahendusi ja aeglane mõtlemine annab siis lõpliku vastuse. Daniel Kahneman kirjeldab oma raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“ mõtlemisvigade tekkimise teid.

Tavaliselt annab inimese mõistus probleemidele vastused kiiresti, näitamata seejuures, kuidas ta nendeni jõudis. Sageli on need vastused õiged, kuid vahel esineb ka eksitusi, mis võivad viia raskete tagajärgeteni. Näiteks lahendatakse lihtsam probleem, kui oli antud, lastakse esmamuljel domineerida järgneva üle, ignoreeritakse eelhoiakuid, alahinnatakse kordamise mõju veendumustele jne. Nende eksituste tekkimise viise on vaja tunda, et vigu leida ja vältida. 

Daniel Kahneman kirjeldab oma raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“ mõtlemisvigade tekkimise teid. Ta asus neid uurima 1967. aastal koos Amos Tverskyga. Nende viljakas koostöö kestis aastani 1996, mil Tversky elutee lõppes. Kahneman jätkas uuringuid ja 2002. aastal omistati talle Nobeli preemia. Aastal 2011 avaldas ta oma uuringuist raamatu ja kahe aasta pärast ilmus see ka eesti keeles. Järgnevalt on toodud ideid selle raamatu esimesest osast lootuses, et see on huvitav ja kasulik lugemine. 

Kiire ja aeglase mõtlemise olemus

„Kaks korda kaks on …“ Lugedes seda lauset, torkab pähe vastus „neli“. Me oleme seda lauset nii palju kuulnud ja ise öelnud, et algus aktiveerib kohe jätku. Kiire mõtlemine toetub varem kujunenud assotsiatsioonidele. See toimub kergesti ja tähelepandamatult. Selliseid automaatseid mõttetegevusi on palju. Näiteks, ootamatu heli asukoha määramine, vaenulikkuse tabamine hääles, sõnade lugemine kuulutustahvlitelt jne.

Inimene ei oska kohe anda vastust küsimusele, kui palju on seitseteist korda kakskümmend neli. Ta peab meenutama korrutamise algoritmi, sooritama üksiktehteid ja pidama meeles vahetulemusi, kuni jõuab vastuseni. See on aeglane mõtlemine, mis nõuab tähelepanu ja püsivust. 

Tähelepanu mõtlemisülesandele võib olla nii suur, et varjutab muu saabuva informatsiooni. Ühes katses näidati lühifilmi, milles mängijad söötsid palli. Filmi vaatajail paluti kokku lugeda, mitu söötu andsid valgete särkidega mängijad. Keset filmi kõndis üle väljaku üheksa sekundi jooksul gorillakostüümis tegelane. Umbes pooled vaatajad olid loendamisega niivõrd hõivatud, et ei märganud gorillat. 

Kiiret mõtlemist pole võimalik välja lülitada ja see on kasulik reageerimiseks paljudes olukordades. Samas võib kiire mõtlemine anda ekslikke tulemusi. Näiteks vastab ta mõnikord lihtsamale küsimusele kui see, mis esitati. Siis on vajalik aeglane mõtlemine, mis on keerulisemate ülesannete lahendamiseks, sealhulgas kontrollimaks kiire mõtlemise tulemusi. 

Aeglane mõtlemine

Aeglane mõtlemine nõuab tahet ja energiat. See on vaimne pingutus, mille tugevust näitab pupillide suurus. Pupillid laienevad seda rohkem, mida raskem lahendatav probleem on.

Aeglast mõtlemist soodustavad puhanud olek ja piisav veresuhkru tase. Ühes katses näidati tummfilmi naisest ja paluti vaatajail tõlgendada tema kehakeelt. Ekraanil jooksid aga sõnaread, mida vaatajail paluti ignoreerida. Vaatajaist pooltele anti enne katset juua limonaadi, mis oli magustatud glükoosiga, ja teised vaatajad said suhkruasendajaga limonaadi. Suhkruga limonaadi joonud katseisikud täitsid ülesande paremini kui suhkruasendajat saanud.

Teises uuringus osales enda teadmata kaheksa Iisraeli kohtunikku. Nad olid harjunud kiiresti läbi vaatama tingimisi vabastamise taotlusi. Uuringus esitati neile juhuslikus järjekorras suur hulk taotlusi. Vahetult pärast söögikorda rahuldasid kohtunikud taotlustest 65%, keskmiselt rahuldasid nad 35% ja vahetult enne järgmist söögikorda positiivseid otsuseid peaaegu polnud. Väsinud ja näljased kohtunikud näevad süüdimõistmise põhjuseid, kuid ei jõua enam süveneda võimaliku tingimisi vabastamise argumentidesse. 

Lihtsana näivale ülesandele kiputakse andma kiire vastus, mis võib aga ekslikuks osutuda. Hea näide on siin kurika ja palli ülesanne. Kurikas ja pall maksavad kokku üks dollar ja kümme senti. Kurikas maksab üks dollar rohkem kui pall. Kui palju maksab pall? Seda ülesannet on lahendanud tuhanded üliõpilased ja pooled neist on kiiresti vastanud kümme senti. Nad on ilmselt tähelepanuta jätnud ülesande teises lauses antud informatsiooni. Kui pall maksaks kümme senti, siis maksaks kurikas üks dollar kümme senti ja kurikas koos palliga oleks kokku üks dollar kakskümmend senti, mis on suurem kui ülesandes toodud kogumaksumus. Siin on tarvis aeglaselt mõelda ja kontrollida intuitsiooni ette öeldud vastust.

Mõtlemise kontrollimise kasulikkus ilmneb selgelt veel järgmisest uuringust, milles katseisikuiks olid nelja-aastased lapsed. Laps viidi tuppa, kus polnud mänguasju, pilte ega midagi muud tähelepanu köitvat. Lapse ees laual oli küpsis ja kelluke. Lapsele räägiti, et ta saab selle küpsise kohe ära süüa, kui helistab kellukest, või 15 minuti pärast tuleb katse korraldaja tagasi ja siis ta saab kaks küpsist söömiseks. Umbes pooled lapsed suutsid oma tähelepanu ahvatlevalt küpsiselt eemal hoida ja 15 minutit oodata. Kõik lapsed otsiti hiljem üles noorte täiskasvanutena ja selgus, et oodata suutnud noored tarbisid uimasteid vähem tõenäoliselt ja olid oluliselt intelligentsemad kui need, kes lapsena ei suutnud oma tähelepanu nii hästi kontrollida. 

Tähelepanu on võimalik arendada. Oregoni ülikooli teadlased töötasid selleks välja arvutimängud nelja- kuni kuueaastastele lastele. Ülesanded mängudes muutusid järjest keerulisemateks. Näiteks ühes ülesandes juhtisid lapsed kassi kujutist üle muru ning pidid seejuures vältima porist ala. Murulapid muutusid aga aegamööda väiksemaks, mis nõudis lastelt järjest enam tähelepanu ja suuremat täpsust kassi juhtimisel. Selliseid mänge mängiti viiel päeval iga kord 40 minutit. Katse näitas, et tähelepanu treenimine suurendas täidesaatvat kontrolli ja tõstis ka intelligentsustestide tulemusi. Seda efekti oli näha mitu kuud.

Assotsiatsioonimasin

Tajutud sündmused, emotsioonid ja sõnad kutsuvad esile hulgaliselt mälupilte ja ideid. See toimub kiiresti ja pingutuseta. Esile kutsutud ideed vallandavad kaskaadina teisi ideid. Selline assotsiatiivne mõtlemine jääb aga inimese teadvuse eest suuresti varjatuks. 

Spontaanselt aktiveerunud assotsiatsioonid võivad eelhäälestada teatud tegevusteks. Vaatame mõnda näidet. 

John Barghi klassikalises katses paluti üliõpilastel koostada etteantud viiest sõnast neljasõnalisi lauseid. Ühel tudengite rühmal sisaldasid pooled ülesanded sõnu, mis seostuvad vanuritega, näiteks „kiilaspäine“, „kortsus“ jne. Seejärel paluti üliõpilastel minna teiseks katseks ruumi, mis asus koridori lõpus. Üliõpilaste liikumiskiirust mõõdeti varjatult. Selgus, et vanuritega seotud sõnu kasutanud üliõpilased liikusid koridoris aeglasemalt kui teised üliõpilased. Sõnadega aktiveeritud tunded ja teadmised eelhäälestasid üliõpilasi vastavalt käituma.

Järgmisest katsest näeme, et käitumine võib mõjutada sõnalisi hinnanguid. Katse eesmärgiks öeldi olevat audiotehnika kvaliteedi kontrollimine. Katses anti kuulata raadiotoimetuse juhtkirja. Kuulamise ajal paluti osal katseisikuist liigutada pead üles-alla ja teistel paremale-vasakule. Kuulamise järel küsiti neilt, kuivõrd nad nõustuvad kuulduga. Jaatava pealiigutuse teinud katseisikud kaldusid kuulduga nõustuma, teised mitte.

Kathleen Vohs uuris rahale häälestatud inimesi. Nad muutusid iseseisvamaks ja olid valmis pühendama keerulisele probleemile kaks korda rohkem aega kui teised inimesed. Samas olid nad vähem valmis teisi abistama. Näiteks pillas katsekorraldaja maha pliiatseid ja rahale häälestatud inimesed korjasid neid üles vähem kui ülejäänud katseisikud. Rahale häälestatud inimesed paigutasid vestlejad istuma teineteisest kaks korda kaugemale kui sellise häälestuseta inimesed.

Eelhäälestuse täiuslik demonstratsioon toimus ühe Briti ülikooli kohvinurgas. Sealsed töötajad olid harjunud maksma päeva jooksul joodud tee ja kohvi eest, pannes raha „aususe“ karpi, mille juures oli nimekiri soovituslike hindadega. Uuringu ajal pandi hinnakirja kohale pilt. Pildil olid ühel nädalal lilled, teisel silmad, mis vaatasid otse maksjat. Uuring kestis kümme nädalat. Selgus, et „silmanädalatel“ maksti liitri piima eest kolm korda rohkem kui „lillenädalatel“. Inimeste käitumine sõltub sellest, kas neid jälgitakse, ja inimesed ise ei taju seda sõltuvust.

Kiire mõtlemine loob muljeid, mis võivad muutuda tõekspidamisteks ja suunata käitumist. Need intuitiivsed otsustused on sageli täpsed ja võimaldavad kiiresti tegutseda. Samas mõnikord tuleb ette ka süstemaatilisi vigu.

Tunnetuslik kergus

Informatsioon võib olla kergem või raskem ja see mõjutab mõtlemist. Kerge teabe puhul oleme heas tujus ja usume seda, mida tajume. Samas on mõtlemine pinnapealne ja hooletu. Raske informatsiooni puhul oleme valvel ja pingutame rohkem. Me teeme vähem vigu, kuid intuitsioon ja loovus kannatavad. 

Tuttav informatsioon on kerge ja tundub tõena. Mida sagedamini mingit väidet korratakse, seda kindlamini inimesed usuvad, et see on õige. Õigeks võidakse pidada tegelikult väärat väidet. Kahneman kirjutab koguni, et „kindel viis panna inimesi valet uskuma on seda sageli korrata“. Inimesel on raske eristada väite esinemissagedust selle tõesusest. Väite esinemissageduse ja tõesuse seosest lähtuvalt kiidavad oma toodet kaupmehed ja riigimehed. Efekt saavutatakse ka siis, kui korratakse vaid osa väitest.

Sõnade tuttavlikkuse mulje võidakse saavutada juba nende väga lühiajalise demonstreerimisega. Ühes katses näidati katseisikutele mõnd uut sõna mõne millisekundi jooksul ja pärast tunnetasid katseisikud neid tuttavamatena kui teisi uusi sõnu. Tavalugemisel vaatame sõnu 200–400 millisekundit. Tuleb välja, et sellest sada korda lühema ajaga luuakse mulje, millest inimene teadlik ei ole.

Veenva teksti kirjutamiseks tuleks võimalikult vähendada tunnetuslikku pinget. Selleks soovitatakse kasutada head paberit, kontrastset teksti, värve ja lihtsat sõnastust. Kui firma nimi oli lihtsalt hääldatav, siis hindasid eksperdid selle edukamaks kui keeruka nimega firma. Šveitsi investorid uskusid, et ladusa nimega ettevõtte aktsiad annavad suuremat kasumit kui kohmaka nimega ettevõtte omad.

Tunnetuslik kergus võimaldab informatsiooni kiirelt vastu võtta ja tavaliselt loob eelised tegevuseks. Samas mõnikord võib see viia eksliku tulemuseni. Võtame ühe näite. Katseisikuteks olid 40 Princetoni üliõpilast. Neile anti lahendada kaks Shane Fredericki ülesannet, mis olid järgmised. 

Kui viiel masinal kulub viie vidina valmistamiseks viis minutit, kui kaua kulub siis sajal masinal saja vidina valmistamiseks? Kas sada minutit või viis minutit?

Järves on vesiroosidega kaetud ala. Iga päev kasvab see ala kaks korda suuremaks. Kui vesiroosidel kulub kogu järve katmiseks 48 päeva, kui kaua kulub siis neil aega poole järve katmiseks? 24 päeva või 47 päeva? 

Pooltele üliõpilastest anti need ülesanded väikeses luitunud hallis kirjas, teine pool üliõpilastest sai ülesanded kontrastselt trükituna valgel paberil. On loomulik arvata, et viimastel oli kergem ülesandeid lahendada ja nad said parema tulemuse. Tegelikkus oli vastupidine: 90% üliõpilastest, kes luges selgesti trükitud teksti, andis vale vastuse vähemalt ühele ülesandele.

Tuhmilt trükitud paberilt ülesandeid lugenud üliõpilastest vastas valesti ainult 35%. 

Tuhm tekst parandas tulemust, kuigi oodanuks vastupidist. Vaevu loetav tekst käivitas aeglase mõtlemise, mis kontrollis ka, kas vastus täidab ülesande kõiki tingimusi. Kergetena näivates ülesannetes peituvaid eksimisvõimalusi aitab vältida aeglane mõtlemine. Seda on eriti kasulik meenutada heas tujus olles.

Järeldustele hüppamise masin

Tajutu tõlgendamine sõltub kontekstist, kuhu ta paigutub. Võtame näiteks arvu 13, kirjutame selles number ühe lihtsalt tulbana ja hakkame lähendama kolmele. Ühel hetkel on tulp ja kolm niivõrd lähestikku, et neid võib tõlgendada ka tähena B. Sellise ebamäärase kujutise tõlgendus sõltub kontekstist, kus see asub: numbrite seas tõlgendatakse seda arvuna 13 ja tähtede seas tähena B.

Konteksti võib kujundada ühe sõnaga. Küsimusele „Kas Sam on sõbralik?“ saame ühe vastuse ja küsimusele „Kas Sam on ebasõbralik?“ teistsuguse, sest aktiveerub erinevate sõnade kontekst. Me usume, et inimese ühe positiivse joonega kaasnevad ka teised positiivsed omadused ja ühe taunitava ilmingu põhjal arvame neid rohkem olevat. Sellist kalduvust üldistada nimetatakse haloefektiks. 

Esimene teave inimesest hakkab enda poole kallutama järgnevat taju. Solomon Asch esitas kahe inimese kirjeldused ja palus avaldada nende kohta arvamust. Kirjeldused olid järgmised.

Alan:
intelligentne – töökas – impulsiivne – kriitiline – kangekaelne – kade.

Ben:
kade – kangekaelne – kriitiline – impulsiivne – töökas – intelligentne.

Enamik vastanuid suhtus Alanisse positiivsemalt. Esimesena nimetatud omadused hakkasid kujundama konteksti järgnevate tõlgendamiseks. Intelligentse inimese kangekaelsus võib mõnikord õigustatud olla, kuid kadeda ja kangekaelse inimese intelligentsus on pigem ohtlik. 

Teine näide haloefektist. Noore õppejõuna hindas Kahneman üliõpilaste eksamitöid. Iga üliõpilane oli kirjutanud mitu esseed ja Kahneman luges ning hindas kõik ühe üliõpilase tööd, siis teise omad jne. Varsti märkas ta, et hinnangud ühe üliõpilase esseedele olid jahmatavalt sarnased. Ta kahtlustas, et hinnang üliõpilase esimesele esseele avaldab mõju hinnangutele, mis ta andis järgmistele. Kui esimene töö oli tugev, siis teises tõlgendas ta ebamäärasust üliõpilase kasuks ja üliõpilane sai kõrgema hinde. Niisugune hindamine polnud vastuvõetav. 

Kahneman võttis kasutusele uue meetodi. Ta luges läbi ja hindas alustuseks kõigi üliõpilaste esimesi töid ning kirjutas hinde iga üliõpilase vihiku viimase lehe siseküljele. Seejärel hindas ta üliõpilaste teist tööd ja kirjutas hinde esimese kõrvale. Sageli olid need hinded erinevad ja tekkis ebamugavustunne ning soov hinnet muuta, aga õiglane on seda mitte teha. 

Politseiuurijatel on hea tava mitte lasta tunnistajatel omavahel rääkida, enne kui nad tunnistused annavad. Muidu võivad esimese rääkija seisukohad omandada tegelikkusest suurema kaalu. Analoogilist võtet kasutatakse nõupidamiste korraldamisel: juht palub komitee liikmetel kirjutada lühike kokkuvõte enne nõupidamist. Need on üksteisest sõltumatud ja summaarselt peegeldavad reaalsust paremini.

Kiire mõtlemine otsustab olemasoleva teabe põhjal. Ta ei küsi, kas kõik vajalik on olemas. Näiteks küsitakse „Kas Mindikist saaks hea juht? Ta on intelligentne ja tugev.“ Vastus on ilmselt jaatav. Kui hiljem selgub, et ta on „korrumpeerunud ja õel“, jääb ikkagi alles esmamuljest tekkinud eelhäälestus. Abiks võib olla tava enne otsustamist mõelda, mida on otsuseks tarvis teada. 

Hea näide on siin maja ostmine, mille puhul mõtlete teadlikult, mida peate otsuse langetamisel arvestama. Ja mõelda tuleks aeglaselt, sest kiire mõtlemine on info kvaliteedi ja kvantiteedi suhtes tundetu. 

Info usaldatavuse määrab selle sidusus, järjepidevus. Väikesest hulgast ühekülgsest infost on kergem sidusat lugu konstrueerida. Ka info esitusviis mõjub. Näiteks „ellujäämisvõimalus 90%“ on rahustavam kui „suremus on 10%“. Tunnetuslik kergus soosib info usaldatavust ja järeldustele hüppamist. 

Vastamine lihtsamale küsimusele

On hämmastav, et mõtlemine satub harva ummikusse. Meil on intuitiivseid tundeid ja arvamusi peaaegu kõige kohta, mis ette tuleb. Inimesed kas meeldivad või mitte, isegi kui teame nendest väga vähe. Mõnd ettevõtet arvame edu saavutavat, kuigi ei tea, miks. Meil on vastused küsimustele, mida me pole analüüsinud.

Eelnevad on näited kiirest mõtlemisest. Kui inimene satub raskele küsimusele, leiab kiire mõtlemine sellega seotud kergema küsimuse ja vastab sellele. Selline asendamine toimib vahel hästi, kuid teinekord viib eksiteele.

Näiteid:

Tekkinud küsimus	Vastatud küsimus
Kui rahul te praegu oma eluga olete?	Milline on praegu mu tuju?
Kui populaarne on president kuue kuu pärast?	Kui populaarne on president praegu?
Kuidas tuleks karistada vanureid ohvriks võtvaid finantsnõustajaid?	Kui vihane ma finantsnõustajatele mõeldes olen?

Vastatud küsimusi võib olla ka teistsuguseid ja aeglane mõtlemine võib neid tagasi lükata, aga tavaliselt ta seda ei tee. 

Järgmises näites uuriti õnnetunde hindamist. Üliõpilastele esitati kaks küsimust. 

Kui õnnelik te viimasel ajal olete?

Mitu korda te viimase kuu jooksul kohtamas käisite? 

Hüpotees oli, et õnnelikumad on üliõpilased, kes on rohkem kohtamas käinud. Korrelatsioon nende kahe küsimuse vastuste vahel oli aga nullilähedane. Ilmselt mõtlesid vastajad õnnetunnet hinnates muule kui kohtamistele. 

Teisele üliõpilaste rühmale anti need küsimused vastupidises järjekorras ja siis oli korrelatsioon tugev. Kohtamiste meenutamine lõi õnnetunde, mis mõjutas õnnelikkuse hinnangut. Vastus hinnanguküsimusele sõltub sellest, milline kontekst vastajale meenub.

Eelnevaga sarnane on meeldimise ja vastumeelsuse mõju inimese tõekspidamistele. Kui näiteks tervishoiupoliitika meeldib, siis usuvad inimesed, et see on tõhus ja mitte väga kallis. Kui neile aga mootorrattad ei meeldi, siis tunduvad nendega seotud ohud suured ja kasu väike. Selline järelduste domineerimine ei tähenda, et mõtlemine ei saaks muutuda. Uus teave võib hoiakuid veidi muuta.