Kuigi olümpiaadid on Eestis toimunud juba üle 70 aasta, on nende tegelik roll ja mõju suurele osale ühiskonnast sageli nähtamatu. 

Neid võistlusi võib vaadata nišitegevusena, mida austab peamiselt kitsas akadeemiline ringkond, kuid süvitsi vaadates kerkivad esile hoopis olulisemad küsimused. Milline on olümpiaadide tegelik väärtus ja mõju osalejale? Kas olümpiaadide korraldamine on pelgalt võistlusmomendi ja autasude pakkumine või peitub nende taga suurem ja püsivam ühiskondlik väärtus?

Üks peamine olümpiaadide vajalikkuse põhjus peitub selles, et need võimaldavad noortel katsetada ja avastada, mis neid tõeliselt paelub. Tänapäeva haridussüsteemis, mis on kiire ja faktipõhine, on vähe ruumi süvendatud uurimistööks ja avastamiseks väljaspool tavapärast kooliprogrammi. Olümpiaadid annavad võimaluse astuda tavarutiinist välja ja panna end proovile teemadel, mis ületavad riiklikku õppekava ja õpikuid. Näiteks füüsika või keemia olümpiaadidel osalejaid köidab sageli küsimus, kuidas on teooria seotud reaalse eluga ja millised uued avastused võivad meie teadmisi raputada.

Aga kas ainult võistlus ja tulemus on see, mis olümpiaadidel tõeliselt loeb? Olümpiaadid võiksid pakkuda enamat kui pjedestaalikohti. Eesti olümpiaadide süsteem on kolmetasandiline – kooli-, piirkonna- ja lõppvoorud –, mis justkui looks struktureeritud tee noore ande arendamiseks. Kuid siin kerkib üles teine küsimus: kas meie süsteem tegelikult toetab noorte süvendatud õppimist või orienteerub vaid kiirele võidutulemusele? Tartu Ülikooli teaduskooli uuringu kohaselt valmistub märkimisväärne osa õpilasi piirkonnavooruks vaid lühikest aega enne võistlust, sageli isegi vaid eelneval nädalal või päeval. Mida see ütleb meie haridussüsteemi kohta?

Milline on õpetajate ja koolide roll õpilaste suunamisel ja ettevalmistamisel? Kui olümpiaadi koolivoorud on vajalikud sügava huvi ja talendi avastamiseks, siis paljud koolid seda ometi ei korralda – põhjuseks töökoormus ja piiratud ressursid. See on mõistetav, kuid toob kaasa olukorra, kus andekate noorte avastamine võib jääda juhuse või isegi nende enda peale. Kujutame aga ette süsteemi, kus olümpiaade nähakse mitte kui ühekordset võistlust, vaid järjepidevat teekonda teadmiste süvendamiseks, uudishimu äratamiseks ja kriitilise mõtlemise arendamiseks. Kas poleks õiglane, kui sellist süsteemi toetaks lisaks õpetajatele ka kogukond? Kuigi olümpiaadide juhendamine võib õpetajatele tähendada lisatööd, on see investeering, millel on pikaajaline mõju. See töö väärib praegusest suuremat tunnustust, kuna õpetajad on sageli need, kes annavad noortele esimesed suunised ja aitavad neil teadusvaldkondade vastu huvi kasvatada. On oluline, et haridussüsteem väärtustaks õpetajate rolli olümpiaadide juhendajana ning et koolid ja haridusasutused pakuksid vajalikku ressurssi ja tuge õpetajatele, kes tahavad panustada noorte andekuse arendamisse.

Oluline on ka sotsiaalne mõõde, mida olümpiaadid pakuvad. Lõppvoorud, mis on mitmepäevased üritused, toovad kokku sama huvi ja kirega noored üle kogu Eesti. Selles etapis loovad osalejad uusi sõprussidemeid, saavad vahetada mõtteid ja kogemusi ning osaleda loengutel, mis avardavad nende maailmapilti. Olümpiaadid pakuvad noortele sageli esimese võimaluse kuuluda kogukonda, kus intellektuaalsed saavutused ja teadmistesse süvitsi minek on kõrgelt hinnatud. Just see kogemus võib tekitada tunde, et nad ei ole oma huvide ja andega üksi. See võib olla tohutult motiveeriv, eriti noortele, kes võivad oma koolis olla akadeemiliste eesmärkidega vähemuses.

Ühiskondlikult on olümpiaadid kasulikud mitte ainult osalejatele, vaid ka laiemale teadus- ja haridusringkonnale. Kui riik ja ühiskond soovivad teadusinnovatsiooni ja akadeemilist järelkasvu, siis on loogiline toetada algatusi, mis innustavad noori teaduse ja teadusliku mõtlemise juurde. Olümpiaadidel osalemine ja saavutused avavad noortele tulevikus uksi mitte ainult haridusasutustes, vaid ka töökohtadel, kus hinnatakse probleemide lahendamise oskust ja loovat lähenemist kõrgelt.

Kes peaks rahastama olümpiaade?

See on keeruline küsimus. Kas olümpiaadide korraldamist peaks toetama riik, panustama sinna ettevõtted või õpilased ise? Kuna olümpiaadid toetavad haridust ja teaduslikku arengut, on põhjendatud, et riik katab suure osa nende kuludest. Haridus- ja Teadusministeerium toetab olümpiaade juba lepinguliste partnerite kaudu, kuid riigi rahastus on tihti piiratud, mis sunnib kaasama ka eraettevõtteid ja fonde. Eraettevõtjate toetusel võib olla ühiskonnale väärtuslik mõju, kuna see annab võimaluse laiendada olümpiaadide haaret ja muuta need kättesaadavamaks.

Siiski ei oleks praktiline ega õiglane, kui õpilased peaksid ise olümpiaadide osalemiskulud katma, sest olümpiaadid peaksid jääma kõigile kättesaadavaks, sõltumata majanduslikust taustast. Kui tahame toetada andekate õpilaste arengut ja pakkuda neile võimalusi eneseteostuseks, peab rahastus tulema valdavalt riigilt, täiendatuna ettevõtete ja fondide toetusega.

Kas olümpiaadid on pelgalt võistlus või midagi enamat? Võib-olla sõltub see vaatenurgast. Kui näha olümpiaade ainult võistlusena, jäävad nende tõelised väärtused märkamata. Aga kui võtta olümpiaade kui õppimise, uudishimu ja kogukonna loomise vahendit, muutuvad need asendamatuks osaks haridussüsteemist, pakkudes noortele platvormi, kus oma potentsiaali täielikult avastada.