10. klassi keskel sain pärast pikka protsessi düsgraafia diagnoosi. Õpiraskust märgati küll juba põhikoolis, aga teekond diagnoosi varjamisest sellest avalikult rääkimiseni algas sealt. Isiklikud kogemused inspireerisidki mind pühendama oma uurimistöö just õppimisraskustega õpilaste toetamisele.

Tartu Waldorfgümnaasiumis valminud uurimistöö „Lugemis- ja kirjutamisraskustega õpilaste kogemused keskhariduse omandamisel“ jaoks tegin intervjuud viie inimesega, kel oli diagnoositud düsleksia ja/või düsgraafia. Tegu oli kuni 27 aasta vanuste inimestega, kes olid omandanud või omandamas keskharidust.

Õpilaste kogemused õpetajatega erinevad. Üks uuringus osalenu tõi välja, et suur abi on olnud teadlikkusest ja arusaamast, et tegemist on düsleksia või düsgraafiaga. Teine jagas kogemust, kuidas põhikoolis ei olnud eesti keele õpetaja mõistev, ja see tekitas alaväärsust ja hirmu vigade tegemise ees. Gümnaasiumis koges ta sarnast survet: õpetaja rõhutas vigu ja tema tundis, et kriitika oli suunatud just talle. Samas kaks intervjueeritavat tõid esile, kuidas õpetajad pakkusid individuaalset abi ja toetasid õppetöös.

Intervjuudes rõhutati vajadust, et õpetajad õpiraskusi paremini mõistaksid. Toodi näide, kuidas põhikooli inglise keele õpetaja ei olnud abivalmis ja väga oleks vaja läinud rohkem mõistmist. Õpiraskused, nagu näiteks raskused õigekirjaga, võivad tunduda kõrvalseisjale tühised, kuid tegelikult on need suur väljakutse, millele õpetajad peaksid rohkem tähelepanu pöörama.

Õpilaste arvamused koolisüsteemi toetusest on samuti erinevad. On neid, kes leiavad, et süsteem toetab õpiraskustega õpilasi piisavalt, kuid arvati ka kriitilisemalt. Nii tava- kui erakoolis õppinud vastaja usub, et tavakoolides võiks olla rohkem tuge. Intervjueeritavate hulgas oli ka inimene, kes olid õppinud nii Hollandis kui Eestis ja kes sai seega haridussüsteeme oma kogemuse kaudu võrrelda. Tema tunneb, et Eestis tema õpiraskusi ei märgatud ning tal puudus vajalik tugi. 

Toodi ka välja, et diagnoosi saada on Eestis keeruline ning tugimeetmete puudumine raskendab õpiraskustega õpilaste kooliteed.

Kuigi mõned õpilased tunnevad, et õpetajad ja koolisüsteem on pakkunud neile vajalikku tuge, kogetakse ka tugevat puudujääki, mis raskendab haridusteed ja muudab ebakindlamaks. Õpiraskustega õpilased vajavad erilist tähelepanu ja lähenemist, et nad raskustest hoolimata julgeksid ja tahaksid edasi püüelda.

Kuidas aidata õpiraskustega õpilastel toime tulla?

Oluline on kohandada õppetööd nii, et nad tunneksid end klassis enesekindlalt ja toetatuna. Tõhus viis selleks on arutada õpilasega, kuidas ta eelistaks lugemise või kirjutamise ülesandeid sooritada. Näiteks võib õpetaja lubada õpilasel kodus harjutada kindlat lõiku, mille ta klassis ette loeb. See aitab vältida olukorda, kus õpilane ei ole juhuslikuks ülesandeks valmis. Nii väheneb ärevus ja ebamugavustunne ja tunnis on võimalik keskenduda.

Kui õpilane teab täpselt, millal on tema kord vastata või lugeda, saab ta valmistuda ning see vähendab stressi. Näiteks võib kokku leppida, et õpiraskustega õpilased loevad alati esimese või viimasena. See annab kindlustunde ja võimaldab harjutada, samas tekib võimalus keskenduda ka sellele, mida teised räägivad. Eriti algklassides aitab selline selge struktuur vältida võimalikku kiusamist, mis võib tekkida, kui mõni õpilane ei loe sama ladusalt kui teised.

Õpiraskustega õpilasele võib õppematerjali esitada osadena: nagu pusletükid, mis järk-järgult kokku pannakse. On oluline, et reegleid ei antaks kätte kuivalt, vaid aidataks õpilasel mõista, kuidas teemad omavahel seotud on. See aitab näha tervikut ja leida seoseid, mis toetab õppimist.

Ehkki klassis on palju õpilasi ja kõigi erivajadustega arvestada on keeruline, võivad isegi väikesed erisused ja lisatähelepanu õpilaste arengut tohutult toetada. Kõige olulisem on, et õpilased tunneksid, et õpetaja mõistab neid ja usub nende potentsiaali. 

Minu areng oli võimalik tänu mõistvatele õpetajatele, kes toetasid mind ja uskusid minu võimetesse. Üks eriti toetav õpetaja mängis suurt rolli mitte ainult minu keeleoskuse arendamises, vaid aitas mul saavutada ka kõrge lennu stipendiumi. Pärast minu uurimistöö kaitsmist korraldas ta mulle võimaluse rääkida Tartu Linnavalitsuse hariduskomisjonis oma uurimistööst.

Õpetaja roll on määrava tähtsusega. Toetav ja mõistev õpetaja aitab õpilasel avastada oma potentsiaali ja saavutada eesmärke, mida ta ise ei pruukinud võimalikuks pidada.