• Me ei tohiks peljata hobihariduse tasuliseks muutumist.
• Tööturu jaoks olulised erialad, mida noored lähevad kutsekooli õppima otse gümnaasiumist, võiksid olla edasi tasuta omandamiseks.
• Kutsehariduskeskustel peab olema võimalik raha teenida.

Haridus- ja Teadusministeeriumi otsus muuta osa kutseharidusest tasuliseks põhjustas meedias väiksemat sorti tormi, mis vaibus suhteliselt kiiresti, sest uued uudised tulid peale ja paljusid inimesi teema ei kõneta. Kutseharidusest on palju kirjutatud ja tavaliselt peaasjalikult kriitiliselt, sest esiteks tahab ajakirjandus müüa pigem negatiivset uudist ja teiseks on tõsiasi, et kutseharidusega inimesed võiksid tööturul natuke paremini toime tulla küll.

Lühidalt öeldes on probleem suhtumises, et ennekõike peaks pürgima gümnaasiumisse ja kutsekool on alles teine või kolmas valik. Eks eestlased on alati natuke hariduseusku olnud. 

Suhteliselt palju noori siseneb kutseharidusse pärast põhikooli ja see selgitab natuke, miks nad hiljem jätkavad muudes ametites või jätavad kooli sootuks pooleli. Natuke palju on tänapäeva noorelt põhikoolilõpetajalt nõuda, et ta teaks, mida tulevikus tööturul teha tahab. Kui lugeja natuke kella tagasi pööraks, mõtleks ennast korraks 15–16-aastaseks ja prooviks meelde tuletada, kelleks ta siis saada tahtis, oleksid paljud ilmselt keerulises olukorras. Nii noorelt me lihtsalt veel ei tea.

Õpitakse, aga tööle ei minda

Juhtisin ühte töörühma Eesti haridusstrateegia 2035 visioonidokumentide koostamisel ja meie ettepanek oli kõigile kohustuslik keskharidus ja alles siis erialane spetsialiseerumine, kas kõrg- või kutsekoolis. Kindlasti tähendaks see põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade ümbervaatamist. Samuti tuleb arvestada, et 10–15% noortele ei pruugi ka kergemaks tehtud gümnaasiumiprogramm olla jõukohane. Aga venitada noor kolme-nelja aastaga läbi kutseõppe, kus ta saaks ka keskhariduse, mis tegelikult ei ole ju samaväärne gümnaasiumis omandatuga, ei ole ka õige. Paljud lihtsamad ametid saab selgeks mõne nädala või kuuga töökohas või lühikoolitusel. 

OSKA on teinud rapordi nendest kutseõppe erialadest, mille lõpetamise järel inimesed ei lähe erialasele tööle. Vastavalt eriala spetsiifikale on jagatud õppijad ja õppekavad nelja kategooriasse või tüüpi.

Esimene kategooria on erialad, kus töö on hooajalise iseloomuga ja kus valdavalt õpivad juba täiskasvanud, kel varasemast eriala olemas. Tegemist on kas oma hobiks omandatava (näiteks aednik, sisevete laevajuht) või kõrvalteenistust võimaldava erialaga (giid). 

Teise tüüpi kuuluvad erialad, kus õpivad valdavalt noored, kes erialasele tööle ei jõua, sest töötingimused on rasked ja palk pigem madal või kes on läinud kooli selleks, et haridust tõendav paber kätte saada. Sellised on näiteks laotöölise, pagari ja kinnisvarahooldaja eriala. 

Kolmanda kategooria moodustavad erialad, mis ongi suunatud pigem hobiharidusele, sest neid ametikohti on vähe: näiteks pehme mööbli valmistajad, mööblirestauraatorid, rätsepad, hobuhooldajad, ka küünetehnikud. Valdavalt õpivad siin täiskasvanud ja üldjuhul on nad naissoost.

Viimase, neljanda tüübi moodustavad erialad, millel tööturul eelistatakse kõrgema haridustasemega inimesi, näiteks keskkonnaspetsialistid.

Kui need valdkonnad nüüd ette võtta, siis tegelikult võiks need suuremas osas tasuliseks teha. Kui meil on kuskil n-ö rahuldamata nõudlus ehk siis mõne eriala inimesi on päriselt vaja, võiks seal mõned riigi finantseeritud õppekohad olla, aga üldjuhul võiks nende erialade omandamise eest maksta. 

Ilmselgelt on vaja erialaspetsialiste

Teatud oskusi on võimalik omandada ka ettevõttes või kutseõppeasutuses mõnekuulise koolituse käigus, selleks ei pea mitu aastat kutsekoolis õppima. Eriala on võimalik omandada ka gümnaasiumis. Mis takistab pühendada gümnaasiumi viimasel aastal näiteks ühe päeva ametiõppele? Selleks, et koos lõputunnistusega saada kätte ka näiteks klienditeenindaja ametitunnistus. Vastus on ilmselt see, et õppekava takistab. Aga miks me õppekava siis ei muuda?

Selle teemaga haakub veel üks haridusministeeriumi otsus: inimesed peavad õppima seni, kuni saavad täisealiseks. Niisuguste noortega tegelemine jääb jällegi vist kutsekoolide kanda. Kas see parandab nende mainet? Julgen selles kahelda.

Tööturu vaates olulised erialad, kus noored otse gümnaasiumist kutsekooli lähevad, võiksid olla edasi tasuta omandamiseks. Ilmselgelt on vaja erialaspetsialiste, kes oma valdkonda hästi tunnevad ja on heade praktiliste oskustega, aga kellele ei ole vaja kõrgharidust. Piir rakendusliku kõrghariduse ning keskkoolijärgse kutsehariduse vahel hakkab tasapisi kaduma.

Võtame näiteks hea CNC-masina operaatori. Pole sisulist vahet, kas ta on lõpetanud rakenduskõrgkooli või kutsekooli. Selgituseks, CNC-masin toimib arvuti juhtimisel ja teostab täpseid lõikamis- ja töötlemistoiminguid, näiteks treimise, freesi või puurimise abil. CNC-operatsioonides sisestatakse arvutisse programm, mis määrab tööriista liikumise ja kiiruse, et saavutada vajalik kuju ja mõõtmed.

Probleem on pigem selles, et tegemist on keeruliste tööpinkidega, mida kõik õppeasutused ei jaksa endale muretseda. Kujutage ette, et teil on masin, mis lõikab ja freesib kolmemõõtmeliselt! Nii ülalt, alt kui ka külje pealt, ja seda kõike korraga. Traditsiooniliselt kasutatakse selliseid masinaid puidutööstuses, metallitööstuses on ka neljateljelised ning kivi- ja klaasitööstuses viieteljelised pingid, mis tegutsevad viies suunas korraga. Operaatoril on vaja ruumilise mõtlemise ning jooniste lugemise oskust, ta peab tundma arvutit ja omama veel palju häid omadusi. Aga selleks, et temast saaks hea kivitööstuse CNC-operaator, peavad olema ka masinad, mille peal õppida. Tartus näiteks keerulisemate pinkide operaatoriks õppida ei saa. 

See oli lihtsalt näide sellest, kui keerulisi oskusi üks või teine amet nõuab. Masinad ja uued tehnoloogiad arenevad väga kiiresti. Nõuab suurt ressurssi, et koolid nende uuendustega kaasas suudaksid käia. Ilmselt ongi erasektor kogu aeg mitu sammu ees. 

Tahes või tahtmata hariduses raha napib. Seega peaks kutsehariduskeskustel olema võimalik seda juurde teenida. Kui hinnad on mõistlikud, leiab korraliku palga ja töökogemusega täiskasvanu selle raha, et hobihariduse eest maksta. Eriti kui see võimaldab tulevikus väikest kõrvalteenistust. Me ei tohiks peljata hobihariduse tasuliseks muutumist.