President Alar Karis võõrustas 19. novembril Kadriorus kaht Eesti noort, kellele andis üle hariduspreemiad. Noore haridustegelase preemia pälvis Audru Kooli ja Lindi Lasteaed-Algkooli direktor Egle Rumberg, noore haridustegelase reaalainete preemia aga Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja Reivo Maasik.

Novembri jaoks ebaharilikult päikselisel päeval oli Vabariigi Presidendi Kantselei ümarasse trepihalli tseremooniale kogunenud paarkümmend inimest ja pikema viivituseta sisenes ruumi ka president Alar Karis. Riigipea rõhutas oma sõnavõtu alguses, et Eestis ei ole mitte maailma parim haridus, vaid parimad haridused, pöörates tähelepanu tõsiasjale, et tegemist on suure ja keerulise organismiga, mille iga lüli võib olla erinev, kuid nõrgad on neist vähesed. „Kui saavad kokku õpetajate vabadus, koolijuhtide toetus ning haridustehnoloogia võimalused, on õppijatel, kus iganes Eestis, võimalus saada täisväärtuslik elu kindlustav haridus,“ ütles president Karis.

Ehk sõnastas president selle just niimoodi seetõttu, et laureaadidki toimetavad igapäevaelus pealtnäha üsna erinevas keskkonnas: üks neist Pärnumaal Audrus ja Lindis, teine aga Tallinna südalinnas. 

Presidendi avasõnadele järgnenud vestlusringis paistis nende suurim ühine nimetaja olevat aga see, et nii Rumberg kui Maasik on leidnud elus oma koha ja eesmärgi ning ilmselt ongi see igas valdkonnas preemia saamise üks eelduseid. 

Uhkus pole patt

Matemaatikaõpetajana karjääri alustanud Rumberg töötab oma praegusel ametikohal alles sellest õppeaastast ja tema kandidatuuri esitasid hoopis Uulu Põhikooli õpetajad, keda ta juhtis eelmised seitse aastat. Selle ülieduka perioodi vältel võitis Uulu Põhikool aasta kooli tiitli ning kooli õpilaste arv kasvas 149-lt 231-ni. 

„Kui te helistasite ja andsite teada, et olen selle auhinna laureaat, siis ma mõtlesin, kui eriline ja ilus on, et endised kolleegid on mind esitanud. Võiks ju mõelda, et mis sellest Eglest ikka, ta läks ära,“ meenutas Rumberg oma emotsioone. Oma edu aluseks peab Rumberg hoolivuse kasvatamist koolis, mis peegeldus seejärel kogukonda ja sealt ka väljapoole. „Kui me suudaksime kõikides kogukondades toetada koole nii, et nad saaksid luua sellise keskkonna, siis meie lapsed oleksid kindlasti õnnelikumad,“ rääkis ta ning lisas, et õigete inimestega oleks see võimalik Eesti igas paigas, sekundeerides sellega presidendile. 

Reivo Maasik ei teinud saladust sellest, et tihti eliitkooliks kutsutavas Tallinna Reaalkoolis töötamisel on omad plussid, eriti just õpilaste näol. „Mul on tõesti olnud au töötada suurepäraste õpilastega. Ma ei ütleks, et see kool elitaarne on, aga meile on teistsugused ootused ja nõudmised, nii õpilastele, õpetajatele kui protsessile tervikuna,“ ütles ta, kuid tõi seejärel välja, et põhimõtted, millest õpe lähtub, on samad igal pool ja seega ei olegi reaalkooli olukord nii erinev. 

Küsimusele, mille üle ta kõige uhkem on, vastas ta tagasihoidlikult, et uhkus oleks nagu patt, aga neid hetki, mil ta uhkust tunneb, tuleb klassiruumis ette küll. „Kui midagi, mida ma olen planeerinud, tuleb katset tehes päriselt välja ja ma näen, et õpilased saavad tänu sellele paremini aru, siis see on küll midagi, mida peab kolleegidega jagama.“ 

Tugev kogukonna tunnetus

Ligikaudu pooletunnise vestluse jooksul jõuti puudutada sisuliselt iga teemat, mis hariduselus praegu päevakajaline on. Oodatult nimetati palju ka maakoolide ja linnakoolide sarnasusi ja erinevusi. Rumberg tõdes, et maakoolide puhul ei saa õpe seisneda vaid õppeainete omandamises. „Mina mõtlen nii, et need lapsed, kes minu koolis on, on selle piirkonna lapsed. Nad elavad siin ja ma tahan, et nad tulevikus ka oma pereelu siia rajaksid. Meie peame lisaks füüsika- ja matemaatikateadmistele ka inimlikke väärtusi edasi andma nii, et need lapsed oleksid meie kogukonnas tulevikus paremad inimesed,“ rääkis Rumberg. 

Selle mõtte peale kasutas vestlusjuht ära hea võimaluse publikult väike naerupahvakas välja meelitada, pöördudes Maasiku poole sõbralikult provotseerivate sõnadega, et reaalkool ei ole n-ö kogukonnakool. Selle väite lükkas Maasik aga kiiresti ümber: „Meil on ikkagi väga selge ja tugev kogukonna tunnetus, sest meil on väga aktiivsed vilistlased ja pered, kes juba mitmendat põlvkonda seda kooli läbivad. On küll ka muid asju siin ümber väga palju, aga kooli kuuluvustunne on suur.“ 

Seda kõike kuulas huviga pealt ka president Karis, kes oli vestluse ajaks kuulajate hulka imbunud. Ruumist käis läbi tunnetatav energialaeng, kui ta andis märku, et soovib ka ise laureaatidele mõne küsimuse esitada. 

Eelnenud teemale toetudes pöördus president kõigepealt silmanähtavalt elevil Reivo Maasiku poole, küsides talt, mis peaks juhtuma, et ta reaalkoolist mõne maakoha kogukonnakooli õpetama siirduks. „Väga raske on ju lahti haakida end koolist, kuhu õpilasi valitakse,“ lõpetas president Karis oma küsimuse. 

Jäi mulje, et ise oma kooliteed 20-lapselises koolis alustanud Maasik oli selle peale varem mõelnud, kuna vastus küsimusele järgnes kiiresti. „Ma olen oma olemuselt maapoiss ja kui maaelust hakatakse rääkima, lööb mul silm särama. Töö erinevus Tallinna Reaalkoolis ja mõnes väiksemas koolis on sisus kinni. See oleneb juba õpetajast, millise sisuga tööd nad on valmis tegema, aga mina võtaksin iseenesest need väljakutsed vastu,“ ütles ta. 

Sellele järgnes koomiline sõnavahetus, kus Maasik nuputas valjult, mis tõuge see siis olema peaks, ning president tõi välja, et seda ta ju küsiski. „Hinnasilti ma endale külge ei pane,“ lõpetas Maasik naerdes oma mõtte. 

Siis oli kord Egle Rumbergi käes, kellelt end juba terava intervjueerijana tõestanud riigipea küsis, miks Pärnu Koidula Gümnaasiumi lõpetanud Rumberg sinna kooli tagasi ei läinud. Pärast väikest mõtlemisaega ütles kogu oma koolitee Koidula gümnaasiumis käinud Rumberg, et alguses arvas ta tõesti, et ka tema laps peab minema linnakooli, kus on raske, et ta elus hästi hakkama saaks. Vaid mõni nädal pärast Uulu kooli tööle asumist sattus ta aga pealt nägema olukorda, mis tema meelt muutis. „Nägin vahetunnis kooli koridoris, kuidas viienda ja kaheksanda klassi poiss koos istusid. Mõtlesin kohe, kuidas Koidula koolis sellist asja küll ette ei tule, et nii erinevas vanuses lapsed omavahel suhtlevad. Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et minu poja tuleb ka Uulu kooli. Sain aru, et üks maakool annab väga palju inimlikke väärtusi, mis eliitkooli või katsetega kooliga alati ei kaasne,“ selgitas ta ning lisas, et austab mõistagi väga nii Koidula kooli kui Tallinna Reaalkooli. „Eriti algklassides ja ka põhikoolis on inimlikke väärtusi kasvatada maakoolis aga palju lihtsam,“ lõpetas Rumberg. 

Presidendi kolmanda küsimuse peale, millal saab noor õpetaja vanaks õpetajaks, jõuti koos järeldusele, et see on väga individuaalne ja on üle 60-aastaseid õpetajaid, kes on hingelt väga noored, ning 25-aastaseid, kes enam oma tööd teha ei jaksa. „Õpetajaamet on selles mõttes huvitav, et ta hoiab sind noorena, aga teeb vanemaks,“ ütles Maasik, vihjates tõigale, et noortega tuleb õpetajal igas aspektis sammu pidada, aga halle karvu tuleb seda tehes juurde. 

Vestlusringile järgnes pildistamine ning suupistelaud, mis pani päikselisele pärastlõunale Kadriorus meeldiva punkti.