Õpi midagi, siis mõistad midagi.

Puhja vanasõna

Ajal, mil digielu domineerib, on päris tore teha miskit nagu muiste ning õppida elust enesest, omandades seeläbi uusi elulisi teadmisi ja tööoskusi. Maalasteaias on olnud see läbi aegade võimalik.

Puhja Pääsusilma lasteaed on juba väärikas eas, tänavu märtsis tähistasime 45. sünnipäeva. Meil käib kuues rühmas 119 last ning rühmadel on rahvapärased lillenimed: Kuldnupp, Rukkisinine, Õnnelill, Piibeleht, Meelespea ja Kuldvõti.

Kunagi tühermaale ehitatud lasteaial on praeguseks ilus, suur ja liigirikas õueala, kuhu maja algusaastatest saati on istutatud puid-põõsaid, sealhulgas õunapuid ja arooniahekk. Aja jooksul on õueala muutunud üha liigirikkamaks ja teha on seal üha rohkem. Meie õuealal kasvavad kõigi rühmade ja lasteaia enda nimililled: kullerkupud, rukkililled, karikakrad, maikellukesed, lõosilmad, nurmenukud ja pääsusilmad. Oleme rajanud ja uuendanud lasteaia loodusrada „Värvast väravani“ koos rajaplaani ja objektide tähistega. Looduse tundmaõppimine on lasteaias au sees ja võimalusi selleks jagub.

Lasteaial on olnud hulk toredaid ettevõtmisi ning enim õnnestunutest on kujunenud traditsioonid: „Lapse päev“, kadrisandiks käimine, rahvakommetega jõulupidu, folklooripidu „Pääsusilma pääväk“, vanavanemate õhtu, laste ning õpetajate näitemängud, ühine õuesõppeaasta alustamine ja lõpetamine, aknalaua-aiandid, prügikatsed „Kõduneb? Ei kõdune?“ jne.

Maalasteaiale kohaselt on aukohal loodushoiu põhimõtete kujundamine ja väärtustamine lapsepõlvest peale. Õpetajad on end aastaid koolitanud, projekte kirjutanud ja koos lastega mitmesugustes loodushariduse projektides osalenud. Selge on see, et hoida saab seda, mida armastad, kuid armastada tundmatut on keeruline. Seega tuleb tegutseda, keskkonnamänge mängida ning päriselt aia- ja heakorratöid teha, õppides elust enesest.

Kogemusi saab vaid ise tehes

Maaelu ja maatööd on meie lasteaias alati väärtustatud ja pakutud lastele võimalust aiamaal tööd teha. Algusaastail oli haritav aiamaa nii suur, et seda kündis ja äestas traktor. Isegi hobusega on vagusid aetud. Igal rühmal oli oma arv vagusid, kuhu tuli külvata, istutada ja kus aiakultuuride eest hoolt kanda. Labidaid, aiaharke, kõplaid, rehasid, kastekanne tundsid ja oskasid käsitseda kõik. Mida külvasid, seda lõikasid. Sügisel viidi saak kanderaamide ja kärudega keldrisse ning kokatädi keetis meile sellest toitu. Tundub uskumatu, kuid nii see oli.

Praeguseks on elu palju muutunud. Suurel osal peredest pole enam aiamaadki ning lastel puudub kodudes võimalus maatööd näha ja teha. Nende eluvõõrus on pisut üllatavgi. Näiteks ei tunne paljud 4–5-aastased ja mõned algklassilapsedki põllul ära selliseid levinud eestimaiseid köögivilju nagu punapeet, kaalikas, küüslauk, uba. Paremini osatakse neid nimetada piltidelt ning arvutiekraanilt. Seda ei saa pahaks panna, vaid tuleb äratada lastes maatööd tehes huvi looduses toimuva vastu. Kinnitust leiab teada-tuntud tõde: mida laps kuuleb, selle ta unustab, mida laps näeb, seda ta mäletab, mida laps kogeb, seda ta oskab.

Harjutamine teeb meistriks

Meie aednikuaasta algab juba kevadtalvel, kui rühmades avatakse aknalaua-aiandid, kus kõik midagi kasvatavad. Iga laps saab näpud mullaseks: ajatame sibulaid, külvame-istutame emadele lilli, kasvatame kress-salatit, redise- ja hernevõrseid, teeme katseid, on näiteks oa ja herne võidujooks. Lapsed jälgivad huviga taimede tärkamist ja sirgumist, oskajad panevad toimuva kirja ja kõik kasvatatu maitseb hästi.

Aknalaua-aiand on mõnel aastal väga liigirikas, seda siis, kui toimub kevadine taimelaat. Sel kevadel korraldas Kuldnupu rühm taimelaada, kus müüdi lastega kasvatatud taimi ja teeniti rühmale raha. Igati asjalik ettevõtlus.

Lapsed teevad rõõmuga tööd, omandavad tööoskusi ja õpivad kõike elavat austama. Lasteaia aiamaa on harjutamiseks õige paik: ehkki mitu korda väiksem kui varasemalt, jagub seal põnevat küllaga. Meie viies peenrakastis kasvavad kuumaasikad, hapuoblikad, laugud, piparmünt, meliss, mitmesugused suvelilled. Meil on punase- ja mustasõstrapõõsad, rabarberid ja köögiviljamaa. Igal rühmal on võimalus aiamaal tegutseda.

Mida külvad, seda lõikad

Köögiviljamaa on koolieelikute pärusmaa. Juba eelviimase rühma kevadel saab tulevane vanem rühm läbi mõelda, mida külvata ja kuidas tegutseda.

Sel aastal oli Kuldvõtme rühmal rõõm aiatööd teha. Eelmise aasta sügisel külvasime peenrakasti talinisu ja -rukki. Kevadel, kui maaharimise aeg käes, olid külapoest seemned otsa saanud ja tuli lastevanematelt seemneabi paluda. See oli vahva – meile toodi halloween’ikõrvitsa, kahte sorti kaalika, porgandi, punapeedi, samuti maisi ja pastinaagi seemneid. Maha pandi sibulad ja kaht sorti kartulid, Laura ja Vineta. Aia äärde istutasime kaks sõstartomatit, kaks kõrvitsat, kaks bataati ning arbuusi- ja melonitaimed. Kõik kuldvõtmekesed said midagi külvata-istutada. Külvid kirjutasime kenasti aiamaa plaanile, tegime peenarde otsa tähised: kes külvas, see kirjutas. Kastsime rõõmuga, õppisime rohima ja kõplaga kõplama. Suvi oli soe ja päikseline, kastmisvett jagus, kõik külvatu-istutatu kasvas.

Sügiseks oli saak kenasti kasvanud, üllatusi oli nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid. Kõrvitsad olid nii võimukad, et hävitasid meie arbuusi, ja trimmer niitis kogemata maha meloni. Punapeet kasvas nii maitsev, et maias mügri rikkus ära korvitäie saaki. Talinisu ja -rukis valmisid enne, kui lapsed suvepuhkuselt tagasi tulid, vaid kolm peotäit rukist saime sirbiga lõigata.

Siiski oli saak uhke ja rõõmu palju! Kaks kõrvitsataime kasvatasid meile 16 uhket kõrvitsat, mais kasvas kahe lapse kõrguseks ning andis kastitäie maitsvaid tõlvikuid, sõstartomat oli võimas ja imemaitsvate viljadega, bataat kasvas põneva juurikate kogumina ning maitses suurepäraselt. Kõik õnnestus. Kasvatatud saak sai kaalutud, võrreldud, loendatud ja tabelisse kirja pandud.

Õppisime aiatööde tegemise käigus käsitsema labidat, aiaharki, kobestit, kõblast, kartulikonksu, kaalu ja mõõdulinti, ära tundma umbrohtusid ning mõistma taimede kasvuks vajalikke tingimusi. Loomulikult said selgeks kõigi kultuuride nimed ja nende kasulikkus meie tervisele. 

Väärindasime omakasvatatud saaki rõõmuga. Õpetaja Katrin Kuusk keetis lastega ühel päeval kogu rühmale lõunasöögiks borši ja kõrvitsa-õunavahu omakasvatatud saadustest. See maitses väga hästi! Mihklilaadaks keedeti õpetaja Katriniga arooniasiirupit. Õpetaja Marje Normaniga hapendati vanamoodi kapsaid, tehti punapeedikaraskit ning keedeti laadaks punapeeti. Lenna kodus tehti õunamahla, mida jagus müügiks laadalaualegi. Loore-Mia ema valmistas mihklilaadaks 21 purki boršipõhja, kus ta kasutas ära laste kasvatatud punapeedid, porgandid ja sibula.

Mihklilaat peetud ja põld puhkab

Kuldvõtmetena oleme igal aastal käinud metsa-aasal nurmenukke korjamas ning kuivatanud need tee tegemiseks. Mihklilaadal on see alati olnud nõutud kaup. Seekord kuivatasime laadakaubaks ka punet ja münti.

Olgu öeldud, et mihklilaat on pikki aastaid meie traditsiooniline ülelasteaialine sügisene ettevõtmine, mis kogukonnaski populaarne. Mihklilaadal on igal rühmal oma lett, kuhu on oodatud vaid omakasvatatud ja isetehtud kraam, sealhulgas laste meisterdused ja käsitöö. Laadakaup on igati aus – maheaedviljad, laste tehtud hapukapsad ja siinpool Peipsit parimad hapukurgid on alati minev kaup. Meie lastevanemad panustavad toredasti, toovad laadale agaralt põnevat kaupa ning ostavad innukalt. Laat on üks vahva heategevuslik üritus. Saadud tulu jääb rühmade kasutusse ja kulub neile marjaks ära. Tulu teenisime juba suve hakul, müües meie kohvik-restole lastega korjatud ja kuivatatud punet ja münti. Mihklilaadalt järele jäänud 47 kilo kõrvitsaid ostis ära meie köök. Olgu tänatud laste ettevõtlust väärtustavad koostööpartnerid, Käsu Hans ja Elva Teenused!

Töö on tehtud, väärt kogemus saadud ja hulk tarkust kogutud. Mihklilaat on peetud, köögiviljamaa ja peenrakastid lastega kaevatud, põld puhkab ning ootab uut kevadet ja uusi aednikke. Kolletamispäeval, 14.oktoobril lõpetasime õuesõppeaasta siinkirjutaja näitemänguga „Mida teha kokkukorjatud prügiga?“, mida etendasid lasteaia „Rohelise kooli“ õpetajad. Õuesõppeaasta lõpetamisega ei saa aga õues olemise aeg sugugi otsa. Õues on õige õppida!