Eestlane on ikka üksinda oma kõledas maailmas. Isegi haridus eestlaste maal on venekeelne, kui umbvenelased seda tahavad.

Inga Manguse ja Merge Simmuli raamatus „Tere! Eesti keele õpik algajatele 0–A1“ (2017, uustrükk 2024) on tore pilt kolmest kinnisvarahoolduse töötegijast. Üks lühikeste juustega mees värvib, teine puurib ja kolmas, pikkade juustega mees, lõhkab. Mina aga olen eesti keele õpetaja teisekeelsetele, ehkki viimasel ajal antakse mulle õpilaskonnaks enam puhastverd eestlasi. Siiski on nii ukrainlased kui Venemaa venelased mu publikumisse alles jäänud. Nende kultuur on meie omaga võrreldes hoopis teine.

Ja nii ma siis küsisingi nende käest: „Kes neist kolmest mehest on kõige targem?“

Ülesanne sobib enam kohalikele venelastele, kes on aastate jooksul eesti keelega mõneti tutvust teinud. Ütlen pikakasvulisele ukrainlasele (kes on seni 17 aastat vana): „Räägi!“ Ja nagu ta juba varemgi on väljendanud, tema arvates kannab see eestikeelne „rääg-rääk“ erakordset tähendust. Too Oleksii või mis-ta-nimi-nüüd-oligi vastab mulle, oma õpetajale, kiire lausega, mis üksnes pealtnäha kannab eesti keele tunnuseid. „Rääg“ ja „rääk“ hõlmavad sellest pseudoeestikeelsest lausest olulisi osi. Kui eestlane sellist kiiret ukrainapärast lauset kuuleb, siis jääb ta vestluskaaslasele imestunult otsa vahtima. Aga tutvus eesti keelega on juba tehtud, oluline kontakt saavutatud.

Enne suve oli Mis-ta-nimi-nüüd-oligi eestlastes tõsiselt pettunud. Miks eestlased suruvad oma keelt teistele peale, kui vaja läheb seda vaid neil endal? Tema isiklikult kavatsevat elada Eestis, töötada keevitajana Skandinaavias ja kasseerida sisse iga kuu kolm tuhat eurot. Eesti keelt Skandinaavias juba vaja ei lähe. Pärast suve on Mis-ta-nimi-nüüd-oligi suhtumine Kalevite kantsi muutunud, sest lahkusuliste palvemajas tutvus ta ilusa eesti tüdrukuga. Kindlasti on see noormees nüüd eestlaste vastu palju hellem.

Tegelikkus ei ole sugugi nii roosipõsine, nagu seda ette kujutab Mis-ta-nimi-nüüd-oligi. Muidugi laseb eesti keele õpetaja ta läbi, sest riigi surve on palju rumalamadki läbi lasta. Ma pean kirjutama „arvestatud“ ka täiesti umbkeelsetele, sest immigranti ei tohi solvata. Nagu Peeter Ernits umbes aasta tagasi kirjutas, uhkustavad ukrainlased Tallinna kesklinnas oma uhkete sportautode või džiipidega ja sellega, et eestlased ei saa neile keeleoskamatuse pärast midagi teha.

Mis-ta-nimi-nüüd-oligi on igati positiivne tegelane. Lausa trikster. Ei ole loll. Ütleb lauseid omapärases dialektis ja mul pole probleemi teda usinuse eest tunnustada. Tema tulevik ei pruugi siiski olla roosiline, sest võib-olla satub temagi umbkeelsete ukrainlaste brigaadidesse, keda kohalikud rahaga kotivad, kuna nad ei tea, millele alla kirjutavad. Kes pärast seisavad õnnetult, tühjade taskutega „Kuu-uurijas“ ja ütlevad: „Prostite!“ 3000 eurot ei ole siis kusagil.

Mina aga jään õpetama mõnesid palju hullemaid. Üks selline istus tundides kaks aastat, solvas eesti keelt ja selleks, et keskhariduse diplom kätte saada, õppis ära sellise rea: „Esimene-teine-kolas … seitses.“ Miks ta nii vähe oskab? Tema vastus: „Ja iz Ukrainii.“

Aga ülemused ütlevad, et ma pean ka tema oskust aktsepteerima, sest ilma keskhariduseta oled sa siin riigis eikeegi. Üheksateistaastasel loikamil ei ole võõral maal ilma paberiteta midagi peale hakata. Ainult tagasi koju ning rindele kahurilihaks. Ja seda ei taha keegi.

Üks kolmas ukrainlane hakkas oma kaasmaalast rõvedalt sõimama, kui too „Aliase“ mängu ajal eestikeelsete sõnadega lagedale tuli. „Alias“ on äraarvamise mäng. Aga meie paksuke rõõmurullist ukrainlane Saška-Sanja ei saanud oma semlakist aru, kui too vaatas telefoni ja ütles seejärel äraneelatud sõnalõpuga eesti keeles: „Kalliskivi.“ See elukunstnik oli õnnelik, et oli eesti keeles ja „Aliase“ mängus midagi ära aimanud. Aga ta teenis ära oma kaasmaalase kustumatu pahameele ühes inetute sõnadega: miks ta küll kõneleb eesti keelt, seda tsuraka-juraka murret, mida vaja läheb ainult prepodile ehk õpetajale? Lisaks veel ühele klassi priimusele … Olin muidugi ka ise süüdi, et lasin õpilaste „Aliase“ mängu venekeelseks muutuda.

Saška-Sanja teab, et temale ei tehta selle eest midagi. Isegi diplom antakse, talle halvasti ei öelda, ta võib solvuda. Ja tuleb jama, eelkõige õpetajale.

Ja järeldus sellest kõigest? Eestlane on ikka üksinda oma kõledas maailmas. Isegi haridus eestlaste maal on venekeelne, kui umbvenelased seda tahavad. Valev Uibopuu pani 1952. aastal romaanile pealkirjaks „Keegi ei kuule meid“. Ja nii ongi.