Kuna tugiisikuteenust korraldab iga omavalitsus vastavalt oma vajadustele ja võimalustele, on tugiisikute töökorraldus ja -tingimused üle Eesti erinevad. Suur osa tugiisikutest töötab endiselt käsunduslepinguga, kuid on neidki, kellega on sõlmitud tööleping. Üha rohkem tugiisikuid on ametis haridusasutustes.

Tugiisikute lood

Varje Vahtramäe on tugiisikuks 18-aastasele liitpuudega ratastoolilapsele, keda tuleb kõiges aidata, ka mähkmeid vahetada. Ta ütleb, et kuna on õppinud hooldustöötajaks, siis hügieeniprotseduurid, lapse toitmine ja muud taolised toimingud teda ei hirmuta.

„Töötasin ühel erialal 23 aastat ja pärast seda, kui mind koondati, läksin kutsekooli hooldajaks õppima,“ meenutab Varje Vahtramäe. „Tundsin, et sotsiaaltöö pakub mulle huvi, olen käinud ka kodus hooldamas. Ka õpingute ajal tehtud isiksusetestist tulid välja omadused, mis näitasid, et sobin sellesse ametisse. Tugiisiku tööst ja laste erivajadustest teadsin seni väga vähe. Haapsalu Kutsehariduskeskuses lõppes just tugiisikutele mõeldud tasuta koolituskursus, kus ma osalesin ja millest oli väga palju kasu. Eriti meeldis mulle, et kõik sinna valitud lektorid on ise praktikud ja tunnevad seda tööd. Nende jutt oli eluline ja mahlakas, nad rääkisid enda kogemustest, mitte õpiku teksti, ja tõid näiteid. Õppisin erivajaduste kohta palju ja oskan ka oma hoolealust paremini mõista.“ 

Varje Vahtramäe on olnud oma tugilapsega koos kolm õppeaastat. Nädala sees elab laps õpilaskodus ja viiakse nädalavahetuseks koju. Tugiisiku tööpäev algab koolipäeva algusega kell 8.30 ja lõpeb õhtuootega, pärast seda tegelevad lapsega õpilaskodu kasvatajad. Raske puudega laps ütleb üksikuid sõnu, käib kõne-, muusika- ja füsioteraapias ning õpib toimetulekuklassis. Tugiisiku sõnul võttis tal oma hoolealuse tundmaõppimine ja temaga kontakti saamine aega vähemalt aasta. „Lapsel on raske oma liigutusi kontrollida, aga ta suudab ühe käega väga ilusasti joonistada, tal on kaunis ja graafiline stiil ning ta saab naljast aru, sageli naeramegi koos. Arvan, et tunnen oma tugilast kõige paremini, sest olen iga päev tema kõrval.“ 

Kevadel, kui laps kooli lõpetab, lõpeb ka Varje Vahtramäe leping. Kuigi tugiisiku töö talle enda sõnul väga meeldib, ei ole ta enam nõus käsunduslepinguga töötama, sest sellega ei kaasne sotsiaalseid garantiisid. „Olen pöördunud nii vallajuhtide, sotsiaalministeeriumi ametnike kui ka õiguskantsleri poole küsimusega, kuidas üldse saab inimest sellisesse olukorda panna, aga saanud ainult ümmargusi vastuseid. Tugiisikuna teen ju õpetaja abiga sarnast tööd: olen tugilapsega koos klassis, selgitan talle, aitan teda, teen kõike kaasa. Aga kui õpetaja abil on koolivaheajad tasustatud ja ta saab palka ka nende päevade eest, kui laps on haige, siis minul on nullseis. Lapse koduvald, kelle palgal ma olen, on teinud koolile mitu korda ettepaneku anda mulle sel ajal, kui tugilaps mind ei vaja, muid tööülesandeid, aga kool ei ole vastu tulnud.“

Varje Vahtramäe hinnangul ei kohelda praegu omavalitsustes palgal olevaid tugiisikuid ja haridusasutuste koosseisu kuuluvat abistavat personali võrdselt. Tema arvates peaksid tugiisikud olema haridusasutuste palgal, kus neil on olemas tööleping ja neid saab vajadusel rakendada ka teistele lastele toe pakkumisel. Tugiisikuid küll koolitatakse, aga käsunduslepingu tõttu paljud seda tööd tegema ei hakka ning ametist lahkuvad ka need tugiisikud, kes praegu oma tööd südamega teevad. Kannatajateks aga jäävad lapsed.

Erle Siitmaa töötab tugiisikuna Keila Sotsiaalkeskuses. Ta meenutab, kuidas aastaid tagasi väikeste laste kõrvalt lasteaeda tööle kandideerides pakuti talle tugiisiku kohta. „Sattusin tugiisikuks ühele toredale poisile, kes on juba suur mees ja kellega me praeguseni suhtleme. Nii ma sellese ametisse jäingi.“

Praegu on Erle Siitmaa tugiisikuks kaheksa-aastasele lapsele, kes õpib erivajadusega lastele mõeldud kooli väikeklassis ja kelle tugiisikuna alustas ta neli aastat tagasi, kui laps käis veel lasteaias. Hommikul läheb ta lapse juurde koju, kust koolibuss nad peale võtab ja kooli viib. Edasi järgnevad tunnid, söömine, õueskäik, pärast mida ollakse kas õpilaskodus või tullakse koju ja veedetakse seal aega. Tundides tegelevad lapsega õpetaja ja abiõpetaja, tugiisik istub klassi ukse taga ja on vajadusel olemas. Tema tööpäev kestab poole viieni.

Erle Siitmaa sõnul muudab töö eriti keeruliseks asjaolu, et lapsel esinevad tugevad epilepsiahood, mis võivad olla eluohtlikud ja mille tõttu on tulnud ka kiirabi kutsuda. „Kõige raskemad ongi need päevad, kui näen, et laps kannatab, aga ma ei saa teda muudmoodi aidata, kui talle ravimeid manustada ja tema kõrval kogu aeg olemas olla. See on väga suur vastutus. Olen seda tüüpi, et kriisolukorras võtan ennast kokku ja alles pärast tunnen hirmu,“ tunnistab ta. „Selle lapse saingi endale just põhjusel, et teised ei tulnud selle vastutusega toime. Mul on ka hooldaja paberid, lisaks korraldatakse tugiisikutele regulaarselt esmaabikoolitusi. Sellest hoolimata see töö kõigile ei sobi, sest närvid ei pea vastu.“

Erle Siitmaa kinnitab, et ta armastab oma tööd. „Töötasu võiks kahtlemata suurem olla, aga paljudel on see veel väiksem, pealegi meeldib mulle mõelda, et keegi peab odavat tööd ka tegema. Suur pluss on see, et saan töötada töölepinguga. Keila Sotsiaalkeskuses on meil väga toetav juhtkond ja head töötingimused, ütleksin lausa, et Keila on tugiisikute paradiis!“

Keila Sotsiaalkeskuse erivajadusega laste tugiteenuste koordinaator Helje Eha, kuidas Keila linnas on tugiisikute töö korraldatud? 

Keila linnas töötavad tugiisikud Keila Sotsiaalkeskuse, mitte lasteaedade või koolide koosseisus. Kui paljudes piirkondades Eestis on tugiisikud ametis valdavalt käsunduslepinguga, siis meil on nad linna allasutuse, sotsiaalkeskuse palgal. Meie edulugu Keilas seisnebki selles, et oleme sõlminud tugiisikutega valdavalt töölepingud, mis tähendab, et neil on olemas kõik sotsiaalsed garantiid. Selline süsteem, et inimesel pole ravikindlustust, puhkust ega stabiilset töötasu, lihtsalt ei tööta. 

Kas töötajaid on piisavalt?

Meie kollektiiv on olnud õnneks üsna stabiilne. Oleme võtnud kahe käega vastu ka kõik praktikandid, kes on avaldanud soovi tugiisiku praktikakohta saada. Nimelt peavad tugiisiku koolitusel osalenud läbima ka tugiisiku praktika. Praktikantide seast oleme saanud endale väga häid kolleege. Kõige rohkem vajatakse tugiisikuid lasteaedadesse, sest varajane märkamine ja sekkumine on ülioluline. Koolimineku ajaks saab suur osa lastest iseseisvaks või muutub toevajadus minimaalseks. Vajadusel toetavad last koolikeskkonnas edaspidi tugikeskuse spetsialistid. Kui lapsel on raske füüsiline puue, peab tal olema abiline kõrval, et kodulähedases koolis käia. Üha rohkem kohandatakse ka haridusasutusi füüsilise puudega lastele sobivaks, et nad saaksid iseseisvalt liikuda.

Kui tugilaps haiguse tõttu või muul põhjusel koolist või lasteaiast puudub, leiame tugiisikule rakenduse kas asendustugiisikuna või sotsiaalkeskuses. Kuna tugiisiku töö on vaimselt väga koormav, on hea, kui ta saab aeg-ajalt ka mõne vaba päeva, sest inimesi tuleb hoida ja säästa. Kindlasti on asendusi tehes vaja arvestada tugiisiku isikuomaduste ja võimetega. Mõni inimene võib keerulise lapse kõrval nädalaga läbi põleda. 

Milles tugiisiku töö seisneb?

Tugiisiku töö on toetada lapse iseseisvumist. Tugiisik peab tundma, et ta kuulub koos tugispetsialistide, õpetajate, assistentide, lastekaitsetöötajate ja vanematega lapse tugivõrgustikku, sest tugiisik üksinda olukorda ei päästa. On tähtis, et haridusasutus teeks kõigepealt ise vajalikud kohandused, mis toetavad lapse toimetulekut ja arengut. Kui sellest ei piisa, määratakse abivajajale sageli tugiisik. 

On suurepärane, kui lisaks tugiisikule on lapsel rühmas, klassis või koolis samuti oma täiskasvanud turvaline inimene, kellele vajadusel toetuda või kelle poole oma murega pöörduda, et vältida liigset sõltuvust tugiisikust. Enamasti on selleks rühmaõpetaja või klassijuhataja.

Püüame tugiisiku teenusele suunatud lapsi harjutada alustuseks aasta või kaks kollektiivis toime tulema eeldusel, et õpetajad kaasavad teda ja pööravad talle individuaalselt tähelepanu. Kui lapsel on tekkinud kindlustunne, et ta saab kollektiivis hakkama, on kaasatud, tunneb rõõmu eakaaslastega suhtlemisest, saab eduelamusi õppetöös ja vajadusel muid toetavaid teenuseid kas koolis või teraapiaid väljaspool kooli, tuleb hakata tal vaikselt n-ö käest lahti laskma, et ta ühel hetkel ise vastutuse võtaks ja saaks iseseisvalt hakkama. Tugiisiku teenus pole mugavusteenus, vaid sügavalt vajaduspõhine. 

Kas tugiisikuks võib saada ka n-ö inimene tänavalt?

Jah, praegu ei nõua seadus tugiisikult kvalifikatsiooni. Muidugi on hea, kui ta on läbinud koolituse, aga koolitus üksi ei tee kellestki tugiisikut. Süda peab olema õige koha peal ja tuleb teha meeskonnatööd. Kui inimene on elus kokku puutunud erivajadusega lastega, mõistab neid ja on hingelt aitaja, sobib ta enamasti ka tugiisikuks. Omalt poolt saame pakkuda koolitust ja supervisiooni, suhtleme pidevalt ja kohtume omavahel kas koolitustel, koosolekutel või supervisioonidel, et rõõme-muresid jagada. Tugiisikul on alati võimalik sotsiaalkeskusesse pöörduda, kui ta ei oska mõnele keerulisele olukorrale ise lahendust leida. Siis arutame murekohta kolleegidega, vajadusel kaasame võrgustiku liikmeid ja proovime leida lahenduse ühiselt. On olukordi, kus kogenumad tugiisikud jagavad oma kogemusi. Mõne keerulisema juhtumi puhul lähebki kogenud tugiisik rühma või klassi kohapeale vaatlema ja hiljem oleme koos pere ja õpetajatega lahendusi otsinud. See on väga suur koostöö pere, haridusasutuse, võrgustikuga.

Kuidas aru saada, kas inimene sellele tööle üldse sobib?

Praktikantide puhul on seda näha juba praktika ajal, sest käiakse koolides ja lasteaedades ja puututakse kokku mitmesuguste laste ja kollektiividega. Taas kord on esmatähtis koostöö pere ja haridusasutuse kollektiiviga. Alguses võib tugiisik vajada ise toetust ja julgustust, sest kontakt tugilapsega, tugilapse perega ja kollektiiviga võib võtta aega kuid. Alati head koostööd ei tekigi ja tuleb otsida uus tugiisik.

Mida tuleks tugiisikute töökorralduses esmajärjekorras muuta?

Arvan, et kõige kriitilisem koht on tagada neile sotsiaalsed garantiid, mida annab tööleping, ja see, et tugiisik oleks alati kaasatud kollektiivi või võrgustikku. Ega töötasu pole ka teab mis suur, näiteks lasteaia abipersonali töötasule jääb see alla. Loodetavasti mõtleb iga organisatsioon või omavalitsus motivatsioonipaketile, et häid inimesi hoida.