TEMUFI uues teatrimajas esietendub kolmas uuslavastus. Seekord on saali oodatud vaatajad alates 4. eluaastast, kuid igav ei hakka ka suurematel.

„Must ja valge koer“ on suunatud vaatajale alates 4. eluaastast. Kas tegemist on teie esimese lastelavastusega või olete varemgi kõige pisematele lavastanud?

Tõesti, lavastus on eelkõige mõeldud kõige väiksematele, aga usun, et see tõstab oma vahvate tegelastega suunurki igas vanuses vaatajail.

Minu jaoks on tegu esimese lastelavastusega, õigemini minu kõige esimese lavastusega professionaalses teatris. Tavaliselt olen näitleja Kuressaare teatris. Lavastajana olen katsetama hakanud alles viimastel aastatel, harrastusnäitlejate ja kooliõpilastega. Nüüd siis olen jõudnud TEMUFI uude teatrimajja.

Lisaks näitlemisele olete lavasid vallutanud ka tantsijana. ,,Must ja valge koer“ on sõnatu lavastus. Kas olete näitlejatele ette näidanud ja selgeks õpetanud kõik, mis oskate, ning saame lavastuses näha võrratuid tantsuetteasteid?

Tantsuga ma lavasid vallutamas pole käinud – vähemalt veel mitte. Olen tantsija rohkem hinges kui füüsiliselt, seega õpetada pole mul eriti miskit. Olen sellise tantsu austaja, mis on aus ja hingest – seetõttu olen ka näitlejatega liikunud seda teed, et tantsud ja liikumise mõtted saavad alguse nendest endast. Tegu on koosloomega. Mina viskan ülesanded ette, nad hakkavad ruumis tantsima, hullama. Siis nopin pärlid üles ja hakkan neid ritta seadma. Praegu võin juba öelda, et tantsu saab ja vahvaid liikumisi juhtub, ja seda tänu ägedatele näitlejatele: Natali Väli, Rauno Kaibiainen ja Silver Kaljula on pöörased näitlejad, kes liiguvad ägedalt ja põnevalt. Nad on lihtsalt ülimalt mitmekülgsed näitlejad, keda on alati huvitav jälgida.

Ja muidugi ei saa sündida liikumist, kui pole muusikat. Tegelikult on ka muusika lavastuses väga oluline tegelane, kes maailma looma ja muutma hakkab. Eks seda peab kogema tulema, sest lavastuse jaoks on heliloomingu loonud Martin Aulis. Üks oluline tegelane, kes näitlejatega koos tantsima hakkab, on veel – lavakujundus. Selle on teostanud kunstnik Berta Kelder. Loodetavasti on lastel põnev jälgida, kuidas kogu see maailm mängima ja tantsima hakkab.

Ilmselt mõjutab paljude täiskasvanute ootusi lavastusele lapsepõlves nähtud Tšehhoslovakkia animafilmide sari mustast ja valgest koerast. Kas vaatasite proovisaalis ise ka kõik 39 osa ära ja saite sealt inspiratsiooni?

Eks süda hakkab iga kord natuke kiiremini lööma, mõeldes, kui tuttav film see paljudele täiskasvanutele on. Nende lapsepõlve multikas. Siiski olen proovinud keskenduda rohkem praeguse põlvkonna lastele, et lavatükk oleks neile võimalikult huvitav ja mänguline.

Aga südame rahustuseks võin öelda, et laval tuleb ette tuttavaid hetki nii silmale kui kõrvale, seega ka vanematel on, millele kaasa elada.

Ma tõesti vaatasin kodus kõik osad ära ja valisin üksikud hetked, mille siis paberile ritta seadsin. Kirjutasin kokku väikese loo, millel on ka pisike sõnum sees. Aga selle peab vaataja ise üles leidma. Ka näitlejad said ülesande multikaid vaadata ja tabada tegelaste olemus, et see lavale tuua. Tegu on ikkagi „Musta ja valge koeraga“ ja on väga oluline jääda algupärale truuks ning seda laval meeles hoida.

Kas etenduse ajal rõkkab saal laste naerust?

No mina naeran igas proovis. Loodan tõesti, et ka lapsed näevad seda huumorit ja saavad itsitada, kui totrad need koerad on, ja milline võrukael on vares. Aga lavastuses pole ainult naeru, seal on ka kurvemaid ja tõsisemaid hetki. Kõik emotsioonid on esindatud. Ma väga loodan, et kui lavastus saab läbi, jääb lastesse koerte ja varese mängulust ning tantsuhoog, et sellega koos rõõmsalt kodu poole minna.

Lavastust ,,Must ja valge koer“ saab TEMUFI teatrimajas Viljandis näha detsembris 12 korral.