4.–10. novembrini tähistati võru keele nädalat ning kutsuti kõiki oskajaid omavahel ja eriti lastega rohkem võru keelt rääkima. „Püsümi võro kiile pääl!“ kõlas tänavune üleskutse. Võru Päkapiku lasteaia Himpeli rühma tüdrukute-poistega räägibki õpetaja Helen Saarnits ühel päeval nädalas ainult võru keeles.

Võru Päkapiku lasteaia Himpeli rühma keelepesa õpetaja Helen Saarnits, kuidas võru keele nädal möödus?

Võru keele nädal algas lasteaias esmaspäeval, 4. novembril Vana-Võromaa lipu heiskamisega vanema rühma laste poolt. Külas käis meie rühma lapsevanem Indrek Park, kes on keeleteadlasena mitte ainult Põhja-Ameerika indiaani keelte, vaid ka võru keele suur entusiast. Ta tutvustas lastele rahvapille ja mängis koos nendega. Õpetajad said osaleda väikekandle õpitunnis. Teisipäeval käisid lapsed Vana-Võromaa käsitööesinduses vanaaegset käsitöödvaatamas ja lapsevanemad meisterdasid mardimaske. 

Kolmapäeval mängiti lasteaia hoovis vanu hoovimänge ja meie rühm külastas Vana-Võromaa kultuurikoda. Neljapäeval valmistati kõigis rühmades vanaaegseid toite. Muide, ka lasteaia nädalamenüü oli sel nädalal võrukeelne. Õpetajad said osaleda sõira tegemise õpitoas, lapsed õppisid tegema võid, nõnda nagu tehti siis, kui masinaid ei olnud. Pärast kokkamist läksime Võru Instituuti mängutundi, kus Põlva kihelkonna folkloorirühm Käokiräs lastega laulis ja ringmänge mängis.

Reede oli nutimängude päralt. Usun, et rohkem nüüdisaegset võrukeelset õppevara – digitaalseid keeleõppemänge, õppevideoid, laste enda tehtud animatsioone – aitaks võru keele vastu rohkem huvi tekitada.

Lasteaia galeriis sai näha Vana-Võromaa rahvariiete näitust ning laenutada võrukeelseid raamatuid.

Keelenädala auks pani Võru Instituut Võru Maksimarketisse üles keelepesalaste ühisnäituse „Kirriv elo“. Iga pildi juures olev võrukeelne sõna aitab ka teistel tsirgutsammul targõmbas saia. Kuna kõik tööd sinna ei mahtunud, panime lasteaias üles oma näituse, millest lõpuks saab võrukeelne piltsõnastik. Nädala programm oli nii põnev ja tihe, et parimagi tahtmise juures igale poole ei jõudnud. Arvan, et võru keele nädal võiks kesta palju pikemalt.

Millal ja kuidas sinust keelepesarühma õpetaja sai? 

Mina ühinesin keelepesa võrgustikuga 2015. aastal. Keelepesa põhimõte on, et ühel päeval nädalas, reedel, räägin mina lastega, lastevanematega ja kolleegidega ainult võru keeles. Mõnikord ka teistel päevadel. 

Laste jaoks on see loomulik keskkond, nad ei saa arugi, et võru keelt õpivad. Meil on tavarühm, kuhu pered pole last spetsiaalselt pannud, aga keegi vanematest ei ole vastu, et laps võru keele ja kultuuriga tuttavaks saab. Meie rühmas on lapsi, kelle kodus mingil määral võru keelt räägitakse, on neid, kelle vanematel on huvi olemas, aga kes kardavad rääkida, ning ka neid, kes on mujalt pärit ega ole võru keelega kokku puutunud. Rühmas on ka neli ukraina last. Arvan, et me ei tohiks võtta lapselt võimalust kohalikku keelt ja kultuuri õppida. Laps otsustab pärast ise, mida ta selle oskusega peale hakkab.

Kuidas sa ise võru keele selgeks said?

Mina kuulsinvõru keeles rääkimas oma vanaema Hildat, kes oli pärit Mõniste vallast Mehkamaalt, kuigivõrd rääkisid ka ema ja isa. Ise ma rääkisin lapsena vähe. Koolis käisin Võrus, kus lapsed omavahel kunagi võru keeles ei rääkinud, sest seda peeti vanainimeste või maal elavate inimeste keeleks. Võru keelt ei väärtustatud.

Kui mulle tehti ettepanek hakata võrukeelse keelepesarühma õpetajaks, tundsin suurt vastutust, aga võtsin pakkumise vastu. Ju siis juured võtsid võimust, pealegi tundus ülesanne huvitav. Tunnistan, et ilma Võru Instituudi keelepesa spetsialistide toeta poleks ma seda teha julgenud. Esimestel aastatel käisid just nemad rühmas meie lastega rääkimas, mängimas ja meisterdamas ning minul jäi aega kohaneda ja keelt juurde õppida. Võru Instituut pakub senimaani keelepesa õpetajatele hästi palju tuge, iga kuu toimuvad koolitused. Kohe, kui mul näiteks projektõpet läbi viies mingi küsimus tekib, võtan Võru Instituudiga ühendust ja palun keelenõu, et kõik sõnad ja väljendid, mida kasutan, oleksid õiged.

Kuidas üks keelepesa päev välja näeb?

Reedel võtan hommikul lapsed ja vanemad vastu võru keeles. Siis istume lastega hommikuringi ja tervitame üksteist tervitussalmiga, kus osaleb alati ka keelepesätsirk ehk maskott keelepesalind. Emaslinnul on peas rätt, isaslinnul kaabu. Keelepesarühma lapsed saavad neile ise nimed mõelda. Emastsirgule panid nad nimeks Lilli, isastsirgu nimes pole veel kokkuleppele jõutud.

Keelepesa õppemeetod on keelekümblus. Kasutan nii pilte, žeste kui ka kehakeelt, aga peamine on kõiki tegevusi kõnega saata ja muudkui korrata. Mina räägin ainult võru keeles, lapsed võivad mulle vastata eesti keeles, kuni oskavad juba võru keeles vastata. Kõige toredamad hetked ongi need, kui laps küsib mingi sõna tähendust või jagab kaaslastega võrukeelset sõna, mida teab. Meil on liitrühm, kus on eri vanuses lapsed. Väiksematega teeme palju sõrme- ja liikumismänge. Suurematega kasutame rääkivaid seinu ja vaatame võrukeelseid raamatuid, mida on välja antud terve hulk. Viimati ilmus „Keelepesätsirgu juturaamat“, kus on nii pilte värvimiseks kui ka ülesandeid, mida laps saab ise täita. See raamat on Võru Instituudilt kingituseks igale keelepesa lapsele. Ka lasteajakiri Täheke ilmub kord aastas võru keeles, tänavu tuli see täpselt võru keele nädalaks. 

Hästi palju kasutan Helüaita, sest lastele see väga meeldib. Sealt leiab audioraamatutena sisse loetud lasteraamatuid, mille keelepesa õpetajad on võru keelde tõlkinud. Soovitan seda ka neile vanematele, kes ise ei oska või ei julge võru keelt rääkida. 

Kuna laulud ja laulumängud meeldivad lastele väga ja nende abil on hea keelt õppida, kasutan keelepesälaulikut, kus on võrukeelsed laulud. Meie rühma laste suur lemmik on sünnipäevalaul, mida laulame alati, kui kellelgi on sünnipäev. 

Oleme ka näitemängu teinud – pannud mõne loo võru keelde ning perepäeval või lasteaiapeol ette kandnud. Rikastavaks kogemuseks on Vana-Võrumaa muuseumitunnid, mis on keelepesarühmadele tasuta.

Kas võru keelt oskavaid õpetajaid on piisavalt?

See ongi praegu kõige suurem mure. Kuna paljud keelepesade õpetajad on juba väärikas eas, on väga tähtis leida järelkasvu, et võru keele õpetamine soiku ei jääks. Seepärast tulebki hakata võru keelt õpetama maast madalast, et oleks neid, kes tulevikus asja edasi viivad. Minu unistus on lasteaiarühm, kus räägitaksegi ainult võru keeles ja kuhu saavad tulla lapsed, kelle vanemad soovivad, et laps süvitsi võru keelt õpib. Selle eest, et võru keel noorte sekka jõuaks, peavad hoolt kandma lasteaed, kool ja kogukond ühiselt.

---

SÜKÜS

Vihma satas tsibinäl, likõs tege maa.
Puiõl lehe’ kirivä’, ekä värvi naa’.
Seenepoisi’ mõtsa all saisva’ pikan rian,
Tsirguparvõ’ taiva all – süküs omgi käen.

Autorid: Sõmerpalu lasteaia õpetajad Jaana Promvalds, Annika Alter ja Helgi Vattis

---

SÖÖGIKAART 

IISPÄIV, 4. MÄRDIKUU (Esmaspäev, 4. november) 

Hummogusüük 

NISUHELBEPUDÕR, MUUS, VÕIULEIB, TSÄI, UPIN. 

(Nisuhelbepuder, moos, võileib, tee, õun.)

Lõunasüük

AIAVILÄSUPP, LEIB, PRÄNNINGU-KOORÕVATUVORM, PIIM.

(Köögiviljasupp, leib, küpsise-vahukoorevorm, piim.) 

Õdaguoodus

MAKAROONI’ MUNAGA, KÜLM HÄMMÄTÜS, PIIM. 

(Makaronid munaga, külm kaste, piim.)

---

KÜSMUS JA VASTUS

Kui palju on võrukeelseid keelepesarühmi ja kuidas neil läheb?

Evely Haug, Võru Instituudi keelepesa spetsialist

Vana-Võromaa lasteaedades on praegu kokku 14 keelepesarühma. Esimesed rühmad loodi Sõmerpalu, Võru Sõlekese, Lusti, Kuldre ja Põlva Mesimummi lasteaias 2011. aastal. Veel enne, kui keelepesa võrgustik alustas, õpetati lastele võru keelt Haanja keelepesa päevahoius. 

Hiilgeaegadel on olnud üle 20 keelepesarühma, kusjuures Sõmerpalu keelepesarühm töötas neli aastatvõru keeles viis päeva nädalas. Viimased liitujad olid 2015. aastal Orava kooli lasteaed ja Võru lasteaed Päkapikk ning 2016 Rõuge lasteaia Viitina rühm. Pärast seda pole rühmi juurde tulnud, küll aga on vähemaks jäänud.

Üks põhjus on see, et praegused õpetajad lähevad järjest pensionile ja nooremad kas ei julge lastega võru keeles rääkida või peavad võru keelt vanavanemate keeleks. Tähtis on seda suhtumist muuta, sest oma kodukandi keeltosata ja edasi anda on suur rikkus ja väärtus. Siiski on juba mitu aastat märgata suuremat huvi nii kohalike kui ka Võrumaale elama tulnud perede hulgas, kellel siinkandis juuri pole. Sellegipoolest peavad nad kohalikku keelt ja kultuuri oluliseks ning tahavad, et nende lapsed võru keele ära õpiks.

Huvist tingituna kutsusimegi Võru linna lasteaiajuhte välja selgitama, kui paljud pered sooviksid, et laps veedab terve nädala lasteaias võrukeelses keskkonnas, ning teisalt, kuivõrd on õpetajad selleks valmis ning millised on nende hirmud ja takistused. Võru linnas võiks olla vähemalt üks selline keelepesarühm, mis tegutsebki ainult võru keeles. Võru Instituudi poolt saame pakkuda koolitusi, õppematerjale ja igakülgset tuge, peaasi et on olemas huvilised ja tahe. 

Käies õpetajatega Eesti eri paigus õppereisidel, et näha, mida ja kuidas mujal oma kultuuri hoidmiseks tehakse, oleme aru saanud, et meil Vana-Võromaal on sellega päris hästi. 

Kindlasti on ka võru keele nädala traditsioon aidanud võru keelt nähtavamaks teha. Sel nädalal kaasasid keelepesa rühmad oma tegemistesse kõikteised rühmad, lastevanemad ja kogukonna. Üheskoos tehti toredaid üritusi, näitusi, teatrit, muinasjutu- ja mängutunde ning palju muud põnevat. 

Sügav kummardus kõigi keelepesarühma õpetajate ees, kes teevad oma tööd missioonitundest ja südamega, sest see on nende jaoks oluline.