Millises haridusleppe punktis peegeldub osapoolte ambitsioon lahendada Eesti kooli kõige suurem probleem: õppijate arengut pärssiv olukord, kus üha enam töötavad õppijatega juhuslikud inimesed, kel puuduvad teadmised, oskused ja hoiakud tööks aineõpetaja ja klassijuhatajana?

Esmaspäeval, 9. detsembril allkirjastati pidulikult hariduslepe. Selle sümboolse hetke pidulikkust rõhutas sotsiaalmeedias Haridus- ja Teadusministeerium. Järgnevas avan, mis ootustega jälgisid üldhariduskoolide õpetajad haridusleppe valmimist, ning selgitan põhjuseid, miks pöördus detsembri alguses üle tuhande üldhariduskooli õpetaja Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole.

Eesti kooli üks olulistest probleemidest on ühe suurenev juhuslike inimeste hulk koolis, kel puuduvad teadmised, oskused ja hoiakud tööks aineõpetaja ja klassijuhatajana. Välja on kujunenud õppija arengut pärssiv olukord, sest avatud ühiskonnaga arenenud turumajandusega riigis ei taga kõrget kvalifikatsiooni ja kutsemeisterlikkust eeldav õpetajatöö leibkonnale elatustaset, mida pakuvad teised analoogset kvalifikatsiooni eeldavad ametikohad. Meisterlikuks õpetajatööks vajalikud teadmised, oskused ja pühendumus on teistes valdkondades oluliselt enam väärtustatud ja tasustatud.

Teisisõnu, juba õpetajaks õppinud professionaalid siirduvad teistele erialadele ning ülikoolides napib tudengeid, kes sooviksid aineõpetajaks saada.

Kokkuleppesse kirjutati sisse ülekoormus

Suhtun lugupidavalt nii Tallinna kui ka Tartu Ülikooli pingutusse viia läbi kaasaegset ja kvaliteetset õpetajate tasemekoolitust. Mõlemad ülikoolid on üliõpilaste suhtes paindlikud ja toetavad. Tudengite nappus aineõpetajate erialadel on tingitud sellest, kuidas avalik sektor (riigi keskvõim ja kohalikud omavalitsused) hilisemat tööd õpetajana väärtustab.

Ülikoolidelt ootaks, et avaldatud statistika peegeldaks selget jaotust aineõpetajate erialade lõikes, õpetajakoolituse lõpetanud tudengite keskmist vanust ja seda, kas tudeng töötab juba õpetaja ametikohal või on n-ö uus õpetaja. Kõik need näitajad on väga olulised, analüüsimaks õpetajate järelkasvu tegelikku olukorda.

Kui tänased andmed oleks läbipaistvamad, siis mõistaks ka laiem üldsus, kuivõrd sügav hariduses valitsev õpetajate järelkasvukriis on.

Jaanuaris toimus õpetajate tööseisak, mille eestvedaja oli haridustöötajaid ühendav ametiühing Eesti Haridustöötajate Liit. Ametlikult nõudis ametühing streigiga üldhariduskoolide õpetajate töötasu alamäära tõstmist 2024. aastal 1836 euroni. Suure osa aineõpetajate jaoks oli tööseisak võimalus seista õppijatele pakutava kvaliteetse hariduse eest. Õpetajate ühenduste võrgustiku kõneisikud rõhutasid eelkõige õpetajate järelkasvu olulisust, õpetajate kutsemeisterlikkuse väärtustamist, klassijuhatajatöö eest tasumist, kontakttundide arvu vähendamist ning selgust, mis on õpetaja põhitöö ning mis kokkuleppeline lisatöö.

Jaanuari lõpus lõpetati õpetajate tööseisak Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Haridustöötajate Liidu vahel kokkuleppega, et pooled alustavad läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks eesmärgiga sõlmida hiljemalt 31. detsembril 2024 kollektiivleping, mille kohaselt saavutatakse õpetajate keskmine arvestuslik töötasu aastaks 2027 minimaalselt 120% riigi keskmisest ja lepitakse kokku õpetajate töötingimuste parandamises (sh karjäärimudelis koos vastava palgamudeliga, tööaja arvestuses ja kutseharidustöötajate palgamudelis jms).

Kokkulepe tekitas tugeva finantskirjaoskusega üldhariduskooliõpetajate hulgas pahameele. Seda mitmel põhjusel. Esiteks. 2024. aastal on õpetaja alampalk brutopalgana 1820 eurot. Arvestuslik keskmine on brutopalgana 2184 eurot. Arvestusliku töötasu saamise eeldus on asjaolu, et õpetaja saab töötasuna igas kuus kätte ka 364 eurot diferentseerimisfondi raha.

Paljudes koolides kasutatakse diferentseerimisfondi raha aga kaasava haridusega kaasnenud töötasude maksmiseks (palgatud on lisaõpetajaid) või lisatööülesannete eest tasumiseks. Teiseks kaugenes kokkulepe 2023. aastal sõlmitud koalitsioonilepingust, kus seati eesmärk tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120%-ni keskmisest palgast.

Kokkuvõtteks öelduna sõlmisid osapooled kokkuleppe, kus õpetajate suuremasse töötasusse on sisse kirjutatud eeldus, et õpetajad jätkavad alalise ülekoormusega töö tegemist. Õpetajate ülekoormus on aga peamine põhjus, mis õpetajaametit elukutseks reeglina ei valita.

Minister on pälvinud tugeva tunnustuse

Eesti Haridustöötajate Liitu kuuluvad eri haridusastmete töötajad. Ametlikult nõudis ametiühing streigiga üldhariduskoolide õpetajate töötasu alamäära tõstmist 2024. aastal 1836 euroni. Tööseisaku tulemusena tõusis alammäär üksnes 1820 euroni.

Seega selles küsimus streik oma eesmärki ei saavutanud. Samas saavutati kokkulepe, et riik jätkas 2024. aastal lasteaiaõpetajate palga teostusmeetme maksmist kokkulepitud mahus. Lasteaiaõpetajate töötasu suurus on seotud üldhariduskoolide õpetajate töötasu alammääraga. Seega, püüdes leida ressursse aineõpetajate järelkasvu nappuse lahendamiseks ning pühendunud õpetajate motiveerimiseks, peame arvestama, et tuleb leida ka raha alushariduse õpetajate töötasuks.    

Õpetajate jaoks, kes pidasid oluliseks selgitada avalikkusele hariduskriisi juurpõhjuseid, streik õnnestus. Õpetajate ühenduste võrgustiku koordinaatorina tunnustan peaminister Kaja Kallast, kes kohtus võrgustiku esindajatega korduvalt, kuulas, esitas küsimusi ja süvenes. Peaministri nõudlikud sõnumid meedias rõhutasid, et vaja oleks õpetajatöö sisulist analüüsi ning alampalga tõusu kõrval koolidele mõeldud diferentseerimisfondi suurendamist, mis aitaks väärtustada õpetajate kutsemeisterlikkust. Veelgi sügavamalt mõistis ja avas ühiskonnale hariduskriisi olemust haridus- ja teadusminister Kristina Kallas.

Kuna 30. jaanuaril 2024 riikliku lepitaja juures Vabariigi Valitsuse ja ametiühingu vahel sõlmitud kokkulepe seadis sihiks leppida kokku õpetajate karjäärimudelis koos vastava palgamudeliga ja tööaja arvestuses, olid õpetajaskonna ootused väga suured. Tunnustust väärib haridus- ja teadusministri valmisolek esmakordselt sedavõrd laiapõhjaliselt, partnereid kaasates ning sisuliselt õpetajatöö olemusest arutelusid pidada.

Sellest tulenevalt on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas kindlasti varasemate haridusministrite Tõnis Lukase ja Jevgeni Ossinovski kõrval pälvinud paljude õpetajate tugeva tunnustuse.

Õpetajate ühenduste poolt streigi käigus jõuliselt esile tõstetud õpetajate järelkasvu nappuse teema ning võimalused reaalselt väärtustada õpetajaametit on tegelikkuses suurele osale Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmetele teada. See saavutati tänu õpetajate aineühenduste ja ametiühingu teavitustööle (juba enne streiki) erakondades ja avalikus ruumis perioodil 2020–2023. Keskvõimu teadlikkust hariduskriisi sügavusest peegeldab eriti teravalt Riigikogu kultuurikomisjoni 12. märtsi 2021. aasta pöördumine Vabariigi Valitsuse poole, kuid samas ka 2023. aastal sõlmitud ja praegu kehtiv koalitsioonilepe, kus diferentseerimisfondi suurendamise, karjääri- ja palgamudeli kõrval on välja toodud, et praegune koalitsioon pöörab eritähelepanu õpetajate järelkasvu probleemi lahendamisele.

Juba haridusleppe kõneluste eel ja paralleelselt haridusleppe aruteluga töötas Haridus- ja Teadusministeeriumi ning valdkonna ministri initsiatiivil kolm töörühma: õpetajate karjäärimudeli töörühm, õpetajate tööaja ja -sisu kaardistamise töörühm ning rahastamismudeli töörühm. Professionaalina suutis karjäärimudeli töörühma juht Mari Nõmm luua konstruktiivse ja sisulise arutelu, kirjeldada osapoolte ühisosa ja erisused ning juhtida töörühma nii, et õpetajate karjäärimudel ka valmiks.

Praeguseks ongi laiem avalikkus saanud tutvuda üksnes õpetajate karjäärimudeli töörühma tulemustega ning töörühma töö tulemuslikkus peegeldub osaliselt ka haridusleppes.  

Kollektiivlepingust jäi alles hea tahte avaldus

2023. aasta sügisel selgitas Õpetajate ühenduste võrgustik välja õpetajate erinevad tööülesanded. Tulemusi tutvustati 13. detsembril 2023. aastal valdkonna ministrile ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikele. Õpetajate ühenduste võrgustiku kaardistuse pinnalt valmis 2024. aasta suve hakul Eesti Haridustöötajate Liidu töögrupi nägemus ideaalsest õpetajatöö koormusest. Hariduslepe õpetajatöö sisu kahjuks praktiliselt ei määratle. Lisaks on seiskunud rahastusmudeli töörühma tegevus.

Kui veel 30. jaanuaril 2024 kõneldi riikliku lepitaja juures eesmärgist sõlmida kollektiivleping, siis 19. veebruaril kõneldi juba haridusleppest ehk õpetajate ja nende tööandjate ning ministeeriumi koostöö tulemusena saavutatud kokkuleppest õpetajate töötingimuste, palgakokkulepete ja karjäärimudeli osas aastateks 2025–2027. Haridusleppe allkirjastamise päevaks oli kollektiivlepingust alles jäänud hea tahte avaldus, mis käsitleb aastaid 2026–2028.

Mõistmaks, mida tundsid 9. detsembril 2024 Eestis üldhariduskoolide õpetajad, toon ajalooõpetajana paralleeli meie riigi murrangulisest sündmusest. Kas te kujutaksite ette olukorda, kus pärast üldrahvalikku pingutust Vabadussõjas Jaan Poska, Jaan Soots, Ants Piip, Julius Seljamaa ja Mait Püüman alustaksid suure pidulikkusega Nõukogude Venemaaga Eestimaa üldsuse silma all läbirääkimisi Tartu rahulepingu sõlmimise osas, lubades seejuures saavutada Venemaa-poolset tunnustust Eesti Vabariigi riiklikule iseseisvusele, saada osa Venemaa kullavarudest, head idapiiri, rahvuskaaslaste tagasipöördumist Venemaalt ning kultuuriväärtuste tagastamist jne, kuid rahulepingu sõlmimise ajaks ilmuksid välja üksnes mõned delegatsiooni liikmed ning allkirjastaksid paberi, mis peegeldab üksnes väheste allakirjutanud head tahet Eesti Vabariigi tuleviku võimaluste kohta?

Millises haridusleppe punktis peegeldub osapoolte ambitsioon lahendada Eesti kooli kõige suurem probleem: õppijate arengut pärssiv olukord, kus üha enam töötavad õppijatega juhuslikud inimesed, kel puuduvad teadmised, oskused ja hoiakud tööks aineõpetaja ja klassijuhatajana?

Eelkõige austusest oma õpilaste vastu, kuid ka panuse suhtes, mida on väga paljud üldhariduskooli õpetajad teinud selleks, et toetada õpetajate järelkasvu kujunemist ning õpetajaameti väärtustamist, andisid 1080 üldhariduskooli õpetajat allkirja pöördumisele, mis saadeti detsembri alguses Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmetele.