DigiEfekti uuringu põhjal on digivahendite kasutamisel õppimiseks igati positiivne efekt sotsiaal-emotsionaalsetele oskustele, aga see oleneb õpilaste digipädevusest ja viimane omakorda suurel määral õpetajast. Seetõttu tuleb digi piiramise kui lihtsa lahenduse asemel võtta ette keerukam õpetajate digipädevuse arendamise tee ning see toetab ka õpilaste vaimset tervist ning akadeemilist tulemuslikkust.

DigiEfekti uuringu artiklite sarja viimane lugu keskendub küsimusele, kuidas seostuvad omavahel digi- ning sotsiaal-emotsionaalsed oskused. Viimastel kuudel on digitehnoloogiate koolis kasutamine pandud kahtluse alla nii Eesti avalikkuses kui ka rahvusvaheliselt. Austraalia keelas sotsiaalmeedia kasutamise, suurem osa Euroopa riike plaanib ülevalt alla piiranguid nutiseadmete kasutamiseks. Eestis püüame siiski leida võimalusi, kuidas toetada õpetajaid õpilastega koos kokkuleppeid tegema, sest muidu ei pruugi piirangutest tolku olla.

Loodame, et õpetajad oskavad targalt suunata õpilasi digitehnoloogiate kasutamisel ennast juhtima. Samas peame saama aru, milline on digi praeguse kasutuse efekt. Kuna laialt kasutatakse ka argumente mõjust õpilaste vaimsele tervisele, siis avame DigiEfekti uuringule tuginevalt, kuidas digikasutus prognoosib õpilaste sotsiaal-emotsionaalseid oskusi.

Sarnaselt DigiEfekti artiklite sarjas ilmunud artikliga „Hariduslik ebavõrdsus digipädevuse omandamisel“ analüüsisime ka digi efekti sotsiaal-emotsionaalsetele oskustele, kasutades mitmetasandilist ehk hierarhilist analüüsi. See aitab mõista, millistel digi kasutamise viisidel on statistiliselt oluline efekt sotsiaal-emotsionaalsetele oskustele ja kas see on positiivne või negatiivne. Enne efektide uurimise juurde minekut avame aga seda, kuidas DigiEfekti uuringus sotsiaal-emotsionaalseid oskusi hindasime.

Mis on sotsiaal-emotsionaalsed oskused?

Sotsiaal-emotsionaalsed oskused on vajalikud selleks, et reguleerida oma mõtteid, emotsioone ja käitumist ning luua ja hoida toimivaid suhteid teistega. Uuringud on näidanud, et sotsiaal-emotsionaalsed oskused on olulised vaimse heaolu ja akadeemilise edukuse kujunemisel. Samas ei ole neid sugugi lihtne hinnata ja nii peame esmalt selle kompleksse oskuste süsteemi lahti harutama. DigiEfekti uuringus tegime seda, tuginedes  Primi jt (2021) teoreetilisele raamistikule ning OECD sotsiaal-emotsionaalsete oskuste uuringule (Chernyshenko jt, 2018). Neile tuginevalt koostasime hindamisvahendi, millega oli võimalik eristada üheksat dimensiooni: enesekontroll, sihikindlus, vastutustundlikkus, emotsioonide kontroll, stressikindlus, empaatia, koostöö, usaldus ja enesekehtestamine.

Nende dimensioonide põhjal koostasime küsimustiku, mille põhjal 6. ja 9. klassi õpilased said ise enda oskusi hinnata. Lisaks hindasid samast küsimustikust loodud õpetaja versiooni, kasutades õpilaste oskusi, ka nende õpetajad. 3. klassis oli õpetaja ainus hindaja. Lühike selgitus ja näited väidetest on avatud järgnevas tabelis (Einpaul jt, 2022 põhjal). Kõiki väiteid hinnati viiepalliskaalal, kus 1 tähistas väidet „ei nõustu üldse“ ja 5 „nõustun täielikult“.

Juba nende dimensioonide lahtimõtestamine võiks igale õpetajale, aga ka lapsevanemale olla abiks õppimiseks sobiva keskkonna loomisel nii koolis kui ka kodus. DigiEfekti uuringus püüdsime aga süsteemselt selgitada, kuidas sotsiaal-emotsionaalseid oskusi kirjeldavate dimensioonide tase digi kasutamisest oleneb.

Hinnatav dimensioon	Selgitus	Näide väitest
Enesekontroll	Tähelepanu suunamine ja keskendumine käsilolevale ülesandele, segavatest teguritest hoidumine.	Õppides ei kaldu ma ülesandest kõrvale.
Sihikindlus	Takistuste ületamine oluliste eesmärkide saavutamiseks.	Ma tegutsen selle nimel, et oma olulise eesmärgini jõuda.
Vastutustundlikkus	Ajajuhtimise oskuste valdamine, täpne olemine ja kokkulepetest kinnipidamine.	Ma pean kinni meie klassi reeglitest.
Emotsioonide kontroll	Frustratsioonitaluvus, oma viha ja ärrituse reguleerimine, tasakaalukuse ja rahulikkuse säilitamine pettumuste korral.	Kui ma olen ärritunud, oskan rahuneda.
Stressikindlus	Ärevuse ja stressile reageerimise reguleerimine.	Ma oskan jääda rahulikuks ka pingelises olukorras.
Empaatia	Teiste inimeste vajaduste ja tunnete mõistmine ning selle põhjal heatahtlikult ja teisi arvestavalt tegutsemine.	Kui mu kaaslane on endast väljas, olen talle toeks.
Koostöö	Teiste inimestega rahumeelselt koos eksisteerimine ning inimestevahelise vastastikuse seotuse väärtustamine.	Koos tegutsedes võtan arvesse oma kaaslaste arvamust.
Usaldus	Eeldamine, et teistel inimestel on üldiselt head kavatsused ning andestamine neile, kes on halvasti käitunud.	Ma laenan klassikaaslastele oma kooliasju.
Enesekehtestamine	Enesekindlalt oma arvamuste, vajaduste ja tunnete väljendamine ning sotsiaalse mõju kasutamine.	Ma räägin kaaslastele oma vajadustest.

Millised on õpilaste sotsiaal-emotsionaalsed oskused?

Uuringu mitmetasandilises analüüsis kasutasime õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste hindamisel 6. ja 9. klassis õpilase enda ja õpetaja hinnangute keskmist ning 3. klassis üksnes õpetajate hinnangut õpilaste kohta. Allolevalt jooniselt on näha, et klassiti ei olnud suuri erinevusi. Märkimisväärne on siiski see, et hinnangute põhjal ei ole vanemate klasside õpilaste sotsiaal-emotsionaalsed oskused paremad kui nooremate omad, pigem on usalduse ja enesekehtestamise oskuse hinnangud isegi madalamad. Kõige madalamad hinnangud on läbi aastate enesekontrollile ja stressikindlusele ning kõige kõrgemad koostööle. Selle põhjal võiks eeldada, et õpilased vajavad tuge omandamaks tõhusad enesekontrolli ja stressiga toimetuleku tehnikad muuhulgas digitehnoloogiate kasutamisel. Nende arendamiseks saab aluseks võtta suhteliselt kõrged koostööoskused. DigiEfekti uuring näitas ka seda, et eri dimensioonides oleneb õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste tase klassist (klassikaaslastest ja õpetajast) vaid umbes 10% ulatuses. Seega sõltub praegu väga palju õpilastest endast ja õpetajad pigem ei ole leidnud võluvõtit, millega ühes või teises klassis oleks saavutatud paremaid tulemusi.

Milline mõju on digi kasutusel sotsiaal-emotsionaalsetele oskustele?

Analüüsisime, kuidas prognoosivad kolm õpilast iseloomustavat tunnust – digipädevus, digivahendite kasutamine õppimiseks ja nende rakendamine millekski muuks – tema sotsiaal-emotsionaalseid oskusi. Järgnev joonis näitab ilmekalt, et kui digivahendeid kasutatakse õppimiseks, ei ole sellel sotsiaal-emotsionaalsetele oskustele negatiivset mõju. Vastupidi, emotsioonide kontrolli oskusele on sellest isegi kasu. Samas on selgelt negatiivne mõju sellel, kui digivahendeid kasutatakse rohkem millekski muuks kui õppimiseks. See prognoosib madalamaid sotsiaal-emotsionaalseid oskusi suisa neljas dimensioonis: õpilased ei ole siis kuigi sihikindlad ja stressikindlad, ei usalda teisi ega oska ennast kehtestada. Ootuspäraselt on ka digipädevuse eri dimensioonidel üksnes positiivne efekt. Statistiliselt oluline on see programmeerimisoskusel, digivahenditega suhtlemise oskusel, enese ja teiste kaitsmise oskusel ning ka digihoiakutel, eelkõige just tajutud kontrollil – kuivõrd saadakse ise teha otsuseid digi kasutamiseks ja mittekasutamiseks.

Kuidas edasi?

DigiEfekti tulemused näitavad, et õpilaste sotsiaal-emotsionaalseid oskusi võiks arendada see, kui me ei keela digitehnoloogiate kasutamist ära, vaid anname õpilaste autonoomiat toetades neile võimaluse ise otsustada nutitelefonide ja arvutite kasutamise mõistlikkuse üle. Samas ei tohi õpilasi ka omapäi jätta, sest kõrgemate sotsiaal-emotsionaalsete oskuste aluseks on digipädevus, mida on vaja süsteemselt arendada. Meie andmetele tuginevalt on õpetajatel ja lapsevanematel õige suunata õpilasi digivahendeid õppimiseks kasutama. Seeläbi õpivad nad ka oma emotsioone kontrollima ja areneb digipädevus. Tasapisi võiks sotsiaal-emotsionaalsete oskuste paranemise kaudu väheneda ka negatiivne efekt, mis on praegu sellel, kui õpilased kasutavad digivahendeid millekski muuks kui õppimiseks.

Piret Einpaul

Tartu Ülikooli haridusteaduste nooremlektor, DigiEfekti sotsiaal-emotsionaalsete oskuste uurija

Margus Pedaste

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professor, DigiEfekti projekti juht