Uus ajakohastatud õppekava tehnoloogia ainevaldkonnas kehtib üle riigi käimasolevast õppeaastast, kuid Peetri Lasteaias- Põhikoolis on selle põhimõtteid järk-järgult rakendatud juba aastaid. Seda põhjusel, et Peetri kooli õpetaja Inga Veskimägi on olnud õppekava arendusse kaasatud.
Kuna õppekava arendamisele kulus seekord väga palju aega, leidis Veskimägi, et planeeritavaid muutusi on otstarbekas hakata ellu rakendama kohe. Kindlasti andis arenduse iga etapp selleks tõuke ja võimaluse loodut praktikas katsetada.
„Näeme, et ajakohastatud õppekava järgi töötamine toetab kaasaegset õpikäsitust ja suuri takistusi õppetöös seni tekkinud ei ole. Küll aga saame õpetajate ja koolijuhtide küsimustest ja ka mõningatest hirmudest aru ja oleme sel õppeaastal väga paljusid teiste koolide õpetajaid toetanud.
Peetri koolis oleme otsustanud luua kursuste süsteemi: õpilased õpivad segarühmades ja läbivad kõik kursused, mis hõlmavad käsitöö, kodunduse ja tehnoloogiaõpetuse baasteadmiste ja -oskuste omandamist. 9. klassi lõpus, kui õpilased on tutvunud kursuste raames materjalide ja töövõtetega, saavad nad oma lõpuprojekti teema ise valida. Selline lähenemine võimaldab neil rakendada omandatud teadmisi ja oskusi loovalt ning väljendada oma individuaalsust ja huvisid,“ tutvustab õpetaja Veskimägi lühidalt süsteemi. „Meie ainekavas pakutud uue kontseptsiooni alusel töötamise kogemus on hea. Juba viis aastat tagasi hakkasime õpetama segarühmades, esimesel aastal alustasime 5.–7. klassiga.“
Õpetaja Veskimägi hinnangul ei ole parim lahendus, kui õpilasel palutakse 4. või 7. klassis lõplikult valida, millise ainevaldkonna õppeaine – käsitöö ja kodunduse või tehnoloogia – õppimisele ta põhikooli lõpuni keskendub.
Kuigi formaalselt antakse õpilastele vabadus valida, millist valdkonnapõhist õppeainet nad eelistavad, võivad sotsiaalsed ja kultuurilised normid ning hoiakud nende tegelikku valimisvabadust piirata. „Käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse vahelise valiku puhul on see valik õpilaste eest ära tehtud, traditsioonilised soorollid avaldavad endiselt mõju,“ lisab õpetaja Veskimägi.
„Meie pooldame ikkagi seda, et põhikooli lõpuni omandaksid kõik õpilased kõiki tehnoloogiavaldkonna õppeaineid ja õppimise jooksul saaks õpilane valida, kui suure töö ta ette võtab ja milliste materjalidega oma ideid realiseerib,“ leiab Inga Veskimägi.
„Kool on koht, kus peaksime avardama õpilaste maailmapilti, mitte piirama nende valikuvõimalusi. Iga kool saab ise otsustada, kuidas ta õppetööd korraldab, aga oluline on saavutada valdkondadeülesed õpitulemused kõigis kolmes aines. Õpilastele tuleb luua võrdsed võimalused omandada teadmisi ja oskusi ainevaldkonna kõikides ainetes.“
Kuna õpetaja on oma töös õpilastele õpikogemuse looja, siis on oluline, et ta tunneks ajakohastatud ainekava muudatusi ja tajuks ka nende muudatuste olulisust enda jaoks. On selge, et põhikooli tehnoloogiavaldkonna ainekava täielik omaksvõtmine võtab aega ja pälvib seejuures ühiskondlikku tähelepanu. Muudatusi saab ellu rakendada vaid siis, kui muudatuste elluviijad seda enda jaoks oluliseks ja tähenduslikuks peavad. Seega peame olema väga avatud aruteludele, tegema koostööd paljude õpetajatega ning kuulama ja arvestama ka haridusteadlaste seisukohti nüüdisaegsest õpikäsitusest.
Peetri koolis on kursustel segarühmad, kus on nii poisse kui tüdrukuid võimalusel võrdselt. Segarühmades õpetamise küsimusel ei soovi õpetaja Veskimägi pikemalt peatuda, kuna sellest on juba väga palju räägitud. Oma kooli õpetajatega näevad nad, et õpilased on tehnoloogiavaldkonna ainetes avatud õppima koos kõigi klassikaaslastega, soost sõltumata. Nii see võikski olla, aga peab tõdema, et ainekava juurutades ja ka rakendades peatutakse just sellel aspektil palju.
Ajakohastatud õppekava kaugem eesmärk on tagada õpilastele tänapäeva ühiskonna vajadustele ja ootustele vastav haridus, mis toetab nende terviklikku arengut, elukestvat õppimist ja toimetulekut muutuvas maailmas. Oluline on pöörata rõhku ainetevahelisele lõimingule ja ennastjuhtiva õppija kujundamisele. Selle saavutamiseks on tähtis, et õpilased oleksid motiveeritud ainetundides osalema ning mõistaksid, miks ja mida nad õpivad. Sellest tulenevalt leidsid kooli õpetajad koos, et on oluline pakkuda õpilastele võimalust kasutada eri meediume ja materjale ja seeläbi õpetada neile oma loodut väärtustama. „Tähtis on arendada õpilaste aineteadmisi, oskusi, hoiakuid ning üldpädevusi. Õpetajad saavad kujundada õppeprotsessi nii, et see toetaks kõigi õpilaste individuaalset arengut, arvestades nende võimeid, huve ja vajadusi,“ ütleb Inga Veskimägi, lisades, et näiteks kudumise, nahatöö, õmblemise, kodunduse ja teiste tehnoloogiaalaste oskuste omandamine on oluline osa õppest, aga kõike seda saab omandada pikema protsessi käigus, kus nimetatud tegevuste praktiseerimine ei ole ainus õppe-eesmärk. „Peame oluliseks mõelda ka tuleviku tööturu nõudmistele ja ootustele, et valmistada õpilasi nende ees seisvateks võimalusteks ja väljakutseteks ette.“
Võib tekkida küsimus, mida see kõik ühelt koolilt nõuab. Õpetaja Veskimägi sõnul on see eelkõige seotud mõttemaailma muutuse ning väärtuste ja hoiakute, mitte kooli inventariga. „Kindlasti ei alustanud me sellest, et milliseid tehnilisi võimalusi on meil vaja, et õpet ümber kohandada. Hakkasime vaikselt minema ja olemasolevate vahenditega tegutsesime. Vastavalt võimalustele hakkas ka inventar eesmärkidest lähtuvalt järk-järgult täienema,“ meenutab Inga Veskimägi ning rõhutab, et kõige tähtsam on olnud õpetajate koostöö. „Meil on õnnestunud „Ideest teostuseni“ ainekava koolis rakendada tänu sellele, et omavaheline koostöö on väga hea ja juhtkond toetab. Kõik meie ainevaldkonna õpetajad on viimastel aastatel tegutsenud ühiste eesmärkide nimel. Selline lähenemine peegeldab nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtteid, mis rõhutab koostööd, paindlikkust, loovust ja õppimise seostamist praktiliste igapäevaelu oskustega.“
Nii toobki Inga Veskimägi välja olulise muudatuse: Peetri koolis koondati valdkonna kolm ainet ühise nimetaja alla, milleks on nüüd õppeaine „Ideest teostuseni“. Iga õpilane teab, et sõltumata sellest, missugusel kursusel ta õpib, läbib ta protsessi ideest teostuseni ning jõuab lõppeesmärgini.
„Ka meie „Ideest teostuseni“ õpetajatena kogeme igal aastal ainekava rakendamisega seotud väljakutseid, kuid mitte probleeme. Näeme neid pigem võimalustena ka ise professionaalselt areneda,“ arutleb Inga Veskimägi. Kuigi Eesti õpetajate autonoomia on suur eelis, võimaldades olla loov ja rakendada õpetamisel isikupärast lähenemist, võib see mõnikord jääda piiratuks, kui puuduvad ressursid, tugi või selge suund.
„Oleme seadnud ühise eesmärgi, et õpilased läbivad protsessipõhise õppe, kus saavad ise uurida, küsimusi küsida, neile vastuseid otsida ning tekkinud probleeme lahendada ning saadud tulemusi tagasisidestada.“
Inga Veskimägi hinnangul kogevad õpilased selle kaudu vahel ka ebaõnnestumist, mis on väga oluline, kuna arendab võimet kohaneda muutuvate oludega ja proovida muud lahendust, kui esialgne plaan ei õnnestu. Oluline on, et õpikeskkond toetaks õppijat, aidates näha tekkinud vigu mitte läbikukkumise, vaid arenguvõimalusena.
Toetav tegevus on siin edasiviiv tagasiside. Tagasisidel on õppimisel keskne roll, sest see aitab õpilastel avastada oma tugevusi ja mõista arengukohti, innustades neid võtma vastutust oma õppimise eest. Kaheksanädalase kursuse lõppedes küsitakse õpilastelt tagasisidet ka tööprotsessi kohta: mis neid rõõmustas, mis oli keerukas ja mida nad ise muudaks, et õpikogemus oleks parem. „Meie kaugem eesmärk on ennastjuhtiv õppija. Õppimine on tulemuslikum, kui õpilane saab ise aru, mis tal õnnestus, rõõmu valmistas ja mida saab järgmisel korral teisiti teha,“ lõpetab Inga Veskimägi. „Meie näeme, et kui õpilane tuleb rõõmsalt tundi ja osaleb seal hea tujuga, toetab see õppeprotsessi tõhusust ja õpitulemuste saavutamist. Õpetajana pean seda väga oluliseks.“
Õpe on muutunud terviklikumaks
Kurtna kooli õpetaja Anna Lutter ütleb, et kuna nende koolis on uue ainekava moodi juba varem õpetatud, ei ole ta väga suurt muutust veel tajunud. Kuni kuuenda klassini õpitakse käsitööd, kodundust ja tehnoloogiaõpetust gruppides. Pool aastat õpib üks grupp käsitööd ja kodundust, teine tehnoloogiaõpetust ning siis grupid vahetavad.
Kuigi süvitsi minnes on asi märksa keerukam, võib laias laastus öelda, et käsitöös ja kodunduses kasutatakse pehmeid materjale ning tehnoloogiaõpetuses kõvasid materjale nagu puit ja metall. „Tööpingi olemasolul hõlmab tehnoloogiaõpetus ka pingi kasutamiseks vaja minevat programmeerimist ja lõpus lähebki suuresti joonestamiseks,“ kirjeldab Lutter.
Õpe on tema sõnul seega muutunud terviklikumaks. Ette võetakse üks mitme materjaliga projekt ja tehakse see algusest lõpuni valmis. Näiteks puuvoodi puhul meisterdab õpilane raami, aga ka voodipesu, padjad ja kõik muu vajaliku. Iga õpilane alustab disainimisest ja lõpetab valmistootega.
„Kõik, mis sinna vahele kuulub, tuleb õpilasel endal läbida. See on päris keerukas, aga samas olen ma ise kogu aeg sellisel moel õpetanud. Sellel on päris eluga palju pistmist.“
Lutter peab silmas, et täiskasvanuna on meil neid asju, mis on ette kirjutatud, üsna vähe ja kui tunnis antakse paberrahakoti valmistamiseks ette mõõdud ja öeldakse, kust lõigata ja kuhu kleepida, nagu varem, ei ole sellest pikas plaanis suurt kasu.
„Uus õpikäsitus näeb ette, et õpilane alustab kogu protsessi nullist. Kohti, kust õppida, on seega palju rohkem. Õpilane peab kaasa mõtlema, mitte masinlikult käske täitma,“ arutleb ta.
Mis puudutab jätkusuutlikkust ja roheoskusi, siis need on hõlmatud kogu õppeprotsessis. „Kui hakkame kangast midagi välja lõikama, siis selgitame, miks me ei lõika kanga keskelt või miks kasutame lapitekkide valmistamisel vanu tekikotte ja padjapüüre,“ toob Lutter näite. Kokandustundides tekib palju prügi ja see on kõige parim viis lastele prügi sorteerimist tutvustada või midagi puuduolevat olemasolevaga asendada. „Normaalne talupojamõtlemine – alati ei pea poodi uute asjade järele tormama, vaid saab kasutada olemasolevat,“ võtab ta teema kokku.
Seitsmendas klassis nende koolis siiski spetsialiseerutakse: vastavalt sellele, kas õpilasele meeldis rohkem tegelda pehmete või kõvade materjalidega, otsustab ta, millega edasi tegeleb.
Lutter nendib, et vähemalt alguses läheb spetsialiseerumine ilmselt üsna traditsioonilist rada pidi, aga aja jooksul see muutub.
„Tean juba praegu mõnda 5. klassi poissi, kes plaanib 7. klassis valida pehmed materjalid. Ilmselt on see nagu iga asjaga: kui mõned julged on juba ees, siis lähevad teised järele.“
Lutter usub, et kui suund on ette näidatud, tundub iga valik laste jaoks normaalne ja nii saavad nad valida puhtalt oma huvidest lähtudes. „Praegu on traditsioonid ühiskonnas nii juurdunud, et ei valita huvide põhjal, vaid selle järgi, millised ootused neile on.“
Lutteri sõnul on nad valinud spetsialiseerumise tee, kuna see annab huvilistele võimaluse mingis valdkonnas kaugemale areneda. „Meie tõlgendasime riiklikku õppekava niimoodi, sest meile tundus, et see on adekvaatne ja juhiste piires,“ räägib ta.
Võib tekkida küsimus, kuidas kogu seda protsessi hinnata saab, ja kooliti ongi see erinev. Ka uues riiklikus õppekavas on kirjas, et hindamise nõuded ja korraldus, sh mittenumbrilise hindamise kasutamine ja õppekavaväliselt ning mitteformaalhariduses omandatud teadmiste ja oskuste arvestamine, täpsustakse kooli õppekavas.
Loovainetes on mõistlikuks peetud „arvestatud“ (A) ja mittearvestatud“ (MA) süsteemi. Vajadusel saab seda rakendada ka siis, kui hindamissüsteem on veel traditsiooniline, ühest viieni. Ka Kurtna koolis ei olda selles aines veel A ja MA süsteemile üle mindud, aga Lutter on leidnud tee, kuidas sisuliselt ikkagi nii hinnata. „Mina panen kas viie või on töö tegemata. Isegi kui rahakott on tulnud välja lopergune, hindan ma tööd seal taga. Tunnustan selle hindega arengut, mitte ei tekita kehvema hindega õpilases tunnet, et ta ei taha selle ainega enam kunagi tegeleda,“ ütleb Lutter ning meenutab, et kui ta 12 aastat tagasi kooli tööle läks, oli tema suur eesmärk see, et õpilased lahkuks koolist hea emotsiooniga.
Arengupõhist hindamist toetab ka riiklik õppekava, kus on kirjas: „Tagasisidena tuleks õnnestumise korral tunnustada mitte niivõrd tulemust, kui eeskätt õpilase oskusi, võimekust ja arengut. Ebaedu puhul aga tuleks viidata valede töövõtete ja strateegiate rakendamisele, selleks et õpilane mõistaks, et ta on võimeline antud ülesandega edukalt toime tulema.“
Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse peaekspert Kertu Tort: „Edumeelseid koole tuleb juurde, aga harjumuste muutmine võtab aega“
Kuidas hindate üleminekut uuele tehnoloogiaõpetuse ainekavale?
Mina saan koolidest tagasisidet kahel viisil. Esiteks pöörduvad õpetajad või koolijuhid minu poole küsimustega ja siis tekib avatud vestlus. Teiseks on meil mõned koolid ministeeriumi järelevalve osakonnas vaatluse all, iga aasta erinev sihtgrupp. Praegune sihtgrupp on mõistagi suuresti seotud eestikeelsele haridusele üleminekuga, need on eelkõige vene- või mitmekeelsed koolid. Seetõttu olen saanud hästi palju lugeda just taoliste koolide õppekavasid, aga vaatleme kõiki koole ühtede kriteeriumide alusel. Neid koole, kust me ühel või teisel kujul tagasisidet saame, ei ole veel väga palju, sest alles septembrist oleme saanud neid kehtiva ainekava järgi jälgida. Pakun, et praeguseks on neid umbes 30.
Milline pilt õppekavade kirjeldusest vastu vaatab?
Koolide ainekavade sisus ei ole palju vasturääkivusi. Neid on osatud kokku kirjutada. Paber kannatab enamjaolt kõike, aga kui seal on kirjas ikkagi midagi sellist, mis on vastuolus riikliku ainekavaga, siis on minu asi küsida, mis toimub. Põhiliselt olen palunud selgitada, kuidas koolides grupid moodustatakse ja mil moel tagatakse, et grupist olenemata saaksid kõik võrdselt osaleda samades tundides ja õppida sama sisu. Iseasi on, kas minu soovitatut koolis ka rakendatakse. Meie jaoks on kokkuvõttes määrav, et jõutaks ainekavas kirjas olevate õpitulemusteni ning õpilased ja grupid roteeruksid nii, et kõik õpiks kõike. See on see komistuskivi, mille otsa on koolides komistatud.
Kuivõrd õppekavadest loetu tegelikkusele vastab?
Otsene tagasiside ministeeriumi jaoks tuleb läbi mitme filtri, aga kahjuks ei toimu asjad koolides nii, nagu paberil kirjas on. Koolides toimuva eest vastutavad aga koolipidaja ja koolijuht, ministeerium sekkub pigem äärmuslikel juhtudel. Järelevalve all olevates koolides käivad ametnikud kohapeal ka, aga väike skepsis meil sellega seoses säilib. Kui on teada, et tundi tullakse külastama, on võimalik, et tundides käitutakse tavalisest erinevalt, et olla hiljem heas nimekirjas. Me saame aga järelevalvet suunata selliselt, et koolides ringi käies pöörata tähelepanu kogu keskkonnale, sh vaadata, millised sildid klassiustel on. Kui nendel on endiselt kirjas „tüdrukute käsitöö“ või „poiste tööõpetus“, siis meie jaoks pole asjad korras. Et grupid ei tohi olla soopõhised, see pole seotud praeguse uuendusega, vaid oli kirjas juba eelmises ainekavas. Aga millegipärast räägitakse just sellest kui tehnoloogiaõpetuse ainekavaga kaasa tulnud suurest muutusest.
Kui paljudes koolides on kõik just nii, nagu uus kava ette näeb?
Näiteid koolidest, kus tehnoloogiaõpetus uuel kujul toimib, on vähe, kuna seda ei tule keegi nii otse ütlema. Küll aga saab järeldusi teha sellest, milliste küsimustega meie poole pöördutakse. Kui need viivad sisulise aruteluni, on näha, et koolid tulevad uuendustega kaasa. Kõik saavad nende vajalikkusest tegelikult aru, aga see uuendus on seotud mõttemustriga, samamoodi nagu näiteks liikumisõpetuse valdkonnas. Et seal kooli tasandil mingit muutust ellu kutsuda, on loodud meeletult suur võrgustik ning loodud eraldi organisatsioon, mis vastutab selle eest, et kogu Eestis oldaks muudatustest igal tasandil teadlikud. Lisaks on liikumist toetav programm „Liikuma kutsuv kool“. Analoogset tuge on vaja ka tehnoloogiaõpetuses.
Millised on peamised tõkked?
Me võitleme ikka juurdunud soostereotüüpsete uskumustega, ja seda mitte niivõrd kooli, kuivõrd ühiskonna tasandil. Kogu kultuuriruum on vaja ümber häälestada. Õpilastega on üsna lihtne, usume, et koolid ja õpilased suhtuvad asjasse hästi. Iga intervjuu, artikkel või kajastus hoiab seda teemat päevakorral ja avab eri vaatenurki. Seda kõike arvesse võttes saab öelda, et vaja on aega ja selgitustööd. Nagu ikka siis, kui ühiskond läbib mingit muutust. Koolide omavaheline kogemuste vahetamine on toeks. Edumeelseid koole tuleb järjest juurde, aga harjumuste muutmine võtab aega. Uskumist aitab muuta ka see, kui õpilane saab tunnist hea emotsiooni. Meil on vaja leida juurde partnereid, kes oleks kõiges selles koolidele toeks. Ministeeriumis luuakse seadused, aga praktilist tuge ei suuda me vajalikul määral pakkuda.
Naiivne küsimus, aga miks ikkagi lihtsalt ei võeta ja rakendata seda uut õppekava, mille puhul on kõik puust ja punaseks tehtud?
Seda tuleb küsida koolidelt. Ma ei usu, et neil oleks midagi väga selle vastu. Eks õpetajatel tekivad ikka küsimused, näiteks miks ei või kudumist senises mahus edasi õpetada, kui on näitused, mis saavad palju tähelepanu, ja õpilastele meeldib. Mure on aga selles, et nii nagu liikumisõpetuseski, meeldib see neile, kelle jaoks see on lihtne. Aga eesmärk on, et iga aine pakuks head kogemust igale õpilasele. Peame jõudma selleni, et kõik tahavad ja tunnevad, et oskavad. Me ju usume, et hariduses töötavad õppimise usku inimesed, kes kogu aeg ennast täiendavad ja käivad muutustega kaasas. Nad tunnevad tänapäeva noori ja teavad, missuguse ühiskonna jaoks me neid ette valmistame. Me ei saa tutvustada õpilastele ainult seda, mis kunagi oli, vaid peame andma neile tööriistad, hoiakud, oskused ja suutlikkuse tulla toime selle maailmaga, mis ootab ees.
Mis teeb selle selgitamise keeruliseks?
Keeruline on seal, kus on väga kindlad isiklikud veendumused ja ainepõhised uskumused. Raske on ka siis, kui võideldakse oma aine nimel ja koostööd on vähe. Koostööoskus ei ole aga kuigi laialt levinud. Me tahame, et ained oleks omavahel põimunud ja seoses, et need moodustaksid praktilise paketi. Fookuses on isikliku kasuteguri leidmine sellest paketist. Murekohti, millega selle koostöö tekitamise juures tegelema peab, on kooliga seoses väga palju. Positiivne on aga see, et on ka hästi toimivaid süsteeme, mis kasvavad ja ära ei kao. Püüdleme selle poole, et õpilastelt tuleks initsiatiiv õppida ja nad ootaksid kõiki tunde. Sinna jõuame heas kootöös õpetajatega.
Peetri Lasteaia-Põhikooli vilistlane Naatan Kask: „Õpilastele meeldib, kui on palju vaheldust“
Mis sellest ainest eelkõige meenub?
Seda ainet kutsuti meie koolis „Ideest teostuseni“, mis on väga sobilik, arvan. Mulle meenub, et oli põhimõtteliselt kaks etappi: alguses mõtlesime välja, mida me meisterdame/õmbleme või isegi 3D-prindime, selle peale kulus ikka palju aega. Teisena tegime ideest teostuse, oli valmistamise etapp. Mäletan, et õmblesime oma disainitud T-särgi, tegime nahast kaardihoidja, puidust palju asju. Ma isegi tegin puidust suure jalanõuriiuli ja riietehoidja, millest oli palju kasu, sest olime perega just uute majja elama läinud – seal oli vaja neid. Selle aine tundides me ka kokkasime, õppisime mitmesuguseid eestipäraseid roogasid valmistama. Kui õigesti mäletan, siis tegime selles aines ka kunsti ja õppisime kujundama nt raamatukaant. Üldine kogemus sellest ainest oli väga hea.
Millised võivad olla sellise õppe kasutegurid?
Kasutegurid on näiteks see, et õpib selgeks palju väga erinevaid oskusi, nagu puusepatöö (peitli, suurte masinate ja saagide kasutamine), kokandus, kunst, õmblemine ja isegi keraamika saviga. See on ka väga erinev teistest ainetest, on hea vaheldus. Ajule on hea vahepeal lihtsalt kätega midagi meisterdada.
Kas tunnete, et omandasite tunnis kõik vajalikud teadmised?
Tunnen küll. Teooriat oli meil väga vähe, võib-olla natuke esimeses tunnis uue projekti kohta räägiti, aga enamasti oli praktika. Saime asju tehes õppida ning seda loomulikult praktika kaudu.
Milline on ühe noore inimese sõnum neile õpetajatele ja koolijuhtidele, kes ei näe uuel ainekaval mõtet?
Õpilastele meeldib vaheldus ja see, kui nad saavad erinevaid asju proovida,. Võib-olla leiavad nad puusepatöös, keraamika või disainiga seoses endale isegi elukutse. Pole hea öelda, et poisid peavad õppima tööõpetust ja tüdrukud käsitööd. Igale poisile ei meeldi tööõpetus, äkki tahab ta teisi asju proovida, nagu ka igale tüdrukule ei meeldi käsitöö. Ning üldse annab hea kogemuse proovida erinevaid elukutseid, nagu puusepp, kokk, keraamik, disainer. Kool ongi selleks, et õpetada ja anda kasulikku kogemust.
Lisa kommentaar