Järelkasvu tagamise üks võtmekoht on uute inimeste õpetajaametisse tuleku ja ametis püsimise toetamine, eriti pidades silmas asjaolu, et kõige rohkem õpetajaid lahkub ametist juba enne teist õpetaja-aastat. Kahjuks on haridusleppes kaks kolmandikku alustavatest õpetajatest tähelepanu alt välja jäänud nii karjäärimudelis kui palgakorralduses: leppe järgi ei pea neile tagama õpetaja palga alammäära ega hädavajalikke tugimehhanisme.

Esmalt on oluline teadvustada, kes on meie alustavad õpetajad – need on inimesed, kes hakkavad esimest korda elus õpetajana tööle. 

Õpetajatöö alustaja on keskmiselt 37-aastane. Suure tõenäosusega on ta teinud karjääripöörde: kogenud kõrgharidusega professionaal muust valdkonnast. Kindlasti on alustajate seas ka neid, kes on parasjagu õpetajakoolituse üliõpilased.

Seega ei ole üllatav, et suur osa alustavatest õpetajatest ei vasta kvalifikatsiooninõuetele: nad ei ole veel läbinud õpetajakoolitust või taotlenud õpetajakutset. EHIS-e andmetel oli 2023/2024. õppeaastal kvalifikatsioonita enam kui kaks kolmandikku alustajatest, kokku 955 inimest.

Ometi on koolijuht kõigi nende puhul näinud eeldusi õpetajatöö tegemiseks ja teinud neile ettepaneku õpetajaametisse asuda.

Hariduslepe kvalifikatsioonita alustajaid õpetaja karjäärimudelis ei näe.

Usutavasti juhtus see tahtmatult, aga õpetaja karjäärimudelis on alustava õpetajana määratletud vaid need, kes on õpetajakoolituse läbinud või taotlenud õpetajakutset – eelmise õppeaasta andmete järgi vaid 31% alustajatest. Nende kõrval on meil aga ligi tuhat tikutulega otsides leitud õpetajatöö alustajat, kes end karjäärimudelis üles ei leia.

Eelnevaga koos ei teki leppest ka koolidele suunist luua kvalifikatsioonita alustavatele õpetajatele tingimusi, mis on kõigile alustajatele võrdväärselt olulised, näiteks aeg õppimise jaoks, mentori tugi ning ülesanne kujundada töökoht alustajale sobivaks.

Milline on tunne siseneda uude ametisse, kus niigi haavatavamas olukorras viibijana sinu olemasolu ja teekond üldkehtestatud standardis kirjeldatud ei ole? Oled justkui nähtamatu õpetaja, kuigi me sind kõige enam vajame.

Iga alustav õpetaja vajab õppimise võimalust, selleks vajalikku aega ja tugimehhanisme. Isikliku kokkupuute alusel sadade alustajatega saan öelda, et enamik neist on väga tahtnud õppida, sest mõistavad, et neil on õnnestumiseks vaja juurde oskusi ja teadmisi. Paljudel puhkudel tekib selleks takistusi, kuna koolijuhid – kes tihti muud võimalust ei näe – veenavad alustajaid võtma vastu sellise kujunduse ja mahuga töökohti, mille kõrvalt ei ole võimalik õppida. Lisaks oleme juba aastaid rõhutanud suurt vajadust paindlike atraktiivsete õpivõimaluste järele kvalifikatsiooni omandamiseks.

Hariduslepe muudab segaseks ka kvalifikatsioonita (alustavate) õpetajate palga ja staatuse.

Haridusleppe järgi kvalifikatsioonita õpetajatele enam üldkehtestatud „õpetaja palga alammäär“ ei kehti. Selles on mitmeid riske, eriti arvestades keerulist finantsseisu.

Koolile ja koolipidajale võib muutuda finantsiliselt motiveerivaks leida ja hoida tööl kvalifikatsioonile mittevastavaid õpetajaid, kelle oskused, teadmised, hoiakud ja väärtused ei vasta ka üldistele ootustele, mis meil õpetaja miinimumpalga, praegu 1820-eurose brutotasu saajatele on. Kes on need inimesed, keda julgustame meie koole tänastes ja tulevastes oludes õpetaja palga alammäärast madalama tasuga tööle võtma? 

Leppega saadame välja sõnumi, et seesugused inimesed peaksid olemas olema. Küll aga ei oska vähemalt mina neid ette kujutada ilma suuremate tagajärgedeta õpetamise-õppimise kvaliteedile.

Vähem oluline ei ole ka leppega loodava õpetajatöö raamistiku kommunikatsiooni keerukus ja sisuline tähendus nii kvalifikatsioonita õpetajate seisukohast kui nende ümber olevate kolleegide, õpilaste ja vanemate jaoks. Kuidas mõtestada olukorda, kus paneme ka kvalifikatsioonita õpetajatele töös õpilastega täisvastutuse, ent ei soovi nende tasustamisel rakendada minimaalselt õpetaja palga alammäära? 

Lisaks: kui õpetaja palga alammäär neile ei kehti, siis ei ole nad järelikult ka õpetajad. Kui nad õpetajad ei ole, kes nad siis on? Õpetajad, kes ei ole õpetajad? Kas muud õpetajatele kehtestatud nõuded, õigused, tingimused nende jaoks kehtivad, ei kehti või kehtivad osaliselt? Kui osaliselt, siis millised osad kehtivad?

Võib vaid aimata, kui suur osa sellisel viisil keerukustesse mässitud tuhatkonnast meie alustavast õpetajast tunneb end teretulnuna, märgatuna, toetatuna. Samal ajal teame, et vajame neid ja just nendest saab tulla meie õpetajatele oodatud lisa.

Segasus puudutab ka tuhandeid õpetajakogemusega, ent samuti kvalifikatsioonita õpetajaid.

Karjäärimudelist ei leia end ka mitu tuhat õpetajat, kes on samuti kvalifikatsioonita. Samuti tekib ebakindlus nende palgas. Kokku puudutab teema 22% üldhariduskoolide õpetajatest ehk ca iga neljandat õpetajat, keda me ei soovi kaotada.

Õpetajate järelkasvu toetamise seisukohast on ettepanekud haridusleppe täiendamiseks järgmised.

Lisada kvalifikatsioonita õpetajad karjäärimudelisse, sh tagada alustava õpetaja käsitlus tervikuna, hõlmates võrdväärsete tingimuste loomist heaks alguseks nii kvalifikatsioonita kui kvalifikatsiooniga alustavatele õpetajatele.

Kehtestada õpetaja palga alammäär kõigile, sh kvalifikatsioonita õpetajatele – see peaks olema tasu, mida Eestis iga meie laste ja seeläbi meie ühiskonna tulevikku otseselt mõjutav inimene minimaalselt teenima peaks, et väärikalt oma vastutust kanda ja rolli täita.

Kuna alustavaid õpetajaid on väga erinevaid, tundub väga oluline, et koolile jääks õigus uue töötaja palga üle läbi rääkida, kuid see ei tohi jääda alla õpetaja palga alammäära. Kui kool leiab, et inimene oskab ainet õpetada, ja võtab ta õpetajana tööle, peab olema talle tagatud vähemalt õpetajate miinimumpalk. 

Lisaks peavad kõigile alustajatele olema tagatud võrdväärsed töö- ja arengutingimused. Õpetajate järelkasvu küsimust ei lahenda me selleta, et kujuneksime haridussüsteemis kõigi uute tulijate, kelle õpetajaametisse valime, väga headeks vastuvõtjateks ja arengu toetajateks.