24. novembril lahkus meie hulgast 97 aasta vanuses EMTA emeriitprofessor Heino Rannap, mees, kes on eesti muusikaharidusele ja kultuurielule palju andnud. Teame teda kui muusikapedagoogi ja pedagoogika ajaloolast, aga ka kui teadlast – esimest pedagoogikadoktorit muusika valdkonnas.
Heino Rannap sündis 9. juunil 1927. aastal Hallistes õpetajate perekonnas. Põhihariduse omandas ta Halliste ja Abja-Paluoja koolides, keskhariduse aga Viljandi Maagümnaasiumis. Igapäevaste kooliõpingute juurde kuulusid ka muusikaõpingud. Ta õppis klaverit Alma Arraku klassis, viiulit õpetas talle isa.
1945. aastal asus Rannap õppima Tallinna Riiklikku Konservatooriumi koolimuusika erialale, kus tema rühma juhendaja oli Riho Päts. Samal ajal õppis ta Bruno Luki klaveriklassis ja Heino Elleri kompositsiooniklassis. Ta oli muusikapedagoogika eriala ainuke lõpetaja, aga et ta oli sooritanud Eesti Raadio kooriga ka dirigeerimiseksami, otsustas konservatooriumi juhtkond anda talle diplomi hoopis koorijuhtimise erialal – nii Tuudur Vettik kui ka Alfred Karindi olid tema dirigendioskustega väga rahul. Siiski jäi pedagoogika Heino Rannapi põhiliseks tegevusvaldkonnaks, kus ta oma teadmisi ja oskusi edukalt rakendas.
Pärast TRK lõpetamist 1950. aastal täiendas ta end Roman Matsovi dirigeerimisklassis. Tartu Ülikooli aspirantuuris valmis väitekiri „Muusikaline kasvatus eesti rahvakoolis ja perekonnas kuni aastani 1917“ ja doktorantuuris Moskvas Pedagoogika Akadeemia juures uurimus „Muusikaline kasvatus Eesti koolides 1917–1980“, mida tunnustati pedagoogikadoktori kraadiga 1986. aastal.
Heino Rannap töötas 16 aastat (1954–1970) Tallinna Muusikakooli, praeguse G. Otsa nimelise muusikakooli direktorina, oli kooli keerulistel algusaastatel selle esimene direktor. Raskele algusele järgnesid juba süsteemsemad tööaastad ning õpitavaid erialasid üha lisandus. Aastatel 1970–1977 oli Heino Rannap Ed. Vilde nimelise Pedagoogilise Instituudi dotsent ja kateedrijuhataja ning 1977–1995 töötas Tallinna konservatooriumis, alates 1987. aastast professorina.
Uurijana avaldas Rannap üle 150 teadusliku ja populaarteadusliku artikli. Tema käsitletud teemaring on mitmekesine ning sisaldab kirjutisi valdavalt muusikalisest kasvatusest eesti rahvapedagoogikas. Tähelepanuväärsed on uurimused koduorelitest ja nende meistritest, eesti heliloojatest-muusikaõpetajatest ja õpetaja osast Eesti kultuuriloos. Ta uuris ka väliseesti koole ning kirjutas monograafiad Aleksander Elangost ning Aleksander Saebelmann-Kunileiust, osales orkestri dirigendina 1965. ja 1969. aasta laulupeol (liigijuht koos Neeme Järviga) ning on ka paljude raamatute autor. „Eesti kooli biograafiline leksikon“ on käsiraamat kõikidele haridustöötajaile. Tulevastel ja praegustel muusikaõpetajatel on kasulik lugeda eesti muusikaõpetuse kujunemisloost raamatutest „Tee muusikasse“, „Muusikaõpetus Eesti koolis“, „Muusika eesti perekonnas ja rahvakoolis“, „Eesti Muusikaakadeemia professorid 1919–2001“ ja „Tallinna Riiklik Konservatoorium“. Rannap avaldas ühtekokku 17 raamatut, käsikirjadeks jäid „Kunileid. Eesti muusika ajaraamat“ ja „Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia“.
Kõrgkooli õppejõuna toetas Heino Rannap aktiivselt õpetajate-kooliuurijate tegevust aastatel 1965–1998. Ta oli Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi liige alates aastast 1970, hiljem selle kooliajaloo probleemgrupi juhataja. Aastail 1989–1998 oli Rannap ÜPUI direktor.
Heino Rannap oskas lugu pidada heast huumorist. Ta on koostanud kogumikud „Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest“, „Kus siin anekdoot on?!“ ning „Tõsijutte ja naljalugusid heliloojatest ja muusikutest“.
Tema tööd tunnustati 1999. aastal Eesti Muusikaakadeemia medaliga ja Riho Pätsi Koolimuusika Fondi stipendiumiga (2002). Samal aastal anti talle B. G. Forseliuse Seltsi medal Suur Kuldtukat.
Tehtu kõneleb enda eest. Visa töömeest, sõbralikku kolleegi ja pühendunud muusikut saadame igavikuteele tänusõnadega.
Lisa kommentaar