„Oleme seisukohal, et ka lõputunnistusel võiks oskusainetes numbriliste hinnete nõudest loobuda,“ ütleb Tartu Descartes’i Kooli (TDK) direktor Jaan Reinson, kelle sõnul peab hindamine toetama õppimist ja andma tagasisidet.

„1.–3. klassini kasutatakse Descartes’i koolis kujundavat hindamist, kus iga osaoskust hinnatakse eraldi sõnalise tagasisidestamisega,“ räägib direktor. „Sõnalisi hinnanguid kasutatakse nii protsessi kui ka kokkuvõtva hindamise puhul. Lisaks annab õpetaja tihti mahuka kommentaari, et selgitada hinnangu tähendust. Oleme vestlustest lastevanematega näinud, et tihti jääb kujundava hindamise hinnang neile siiski arusaamatuks ning nad ei mõista, kui laps mõnes aines tavapärasest rohkem tuge või abi vajab. Sel juhul vestlevad õpetajad lastevanematega ning selgitavad hinnangute tähendust.“

Reinsoni sõnul lisatakse 3. klassis kujundavale hinnangule ka hinne, et üleminek numbrilisele hindamisele 4. klassis oleks lihtsam ja sujuvam.

„Samas kasutavad paljud aineõpetajad ka teises ja kolmandas kooliastmes numbrilise hindamise kõrval eri osaoskuste omandamise kohta täiendavaid selgitusi ja kommentaare, kuna number üksi ei anna täit ülevaadet sellest, millised oskused-teadmised õpilane on omandanud ning kus tal on arenguruumi või mida on vaja veel korrata,“ selgitab ta.

Reinson räägib, et lapsevanemad on tihti väljendanud soovi, et numbritega hinnataks juba 1. klassis, kuna numbriline süsteem on neile arusaadavam.

„Toetame hindamise korraldust, kus 1.–3. klassides kasutatakse kujundavat hindamist, sõnalisi hinnanguid,“ lausub ta. „Alates 4. klassist võiks põhiaineid hinnata numbriliselt, koos õpetaja täpsustava tagasisidega, kuid oskusaineid – kehaline, kunst, käsitöö-kodundus ja tehnoloogia, muusika – võiks kuni põhikooli lõpetamiseni hinnata arvestatud/mittearvestatud põhimõttel. Kuivõrd 9. klassi lõpuks peavad õpilastel kõikides ainetes olema numbrilised kokkuvõtvad hinded, oleme oskusaineid numbriliselt hinnanud kolmandas kooliastmes. Oleme seisukohal, et ka lõputunnistustel võiks oskusainetes numbriliste hinnete nõudest loobuda.“

Numbril on palju võimu

Tartu Forseliuse Kooli õppejuhi Kristi Mummi sõnul on õppimisprotsessis oluline, et laps saab teadmisi ja oskusi omandades piisavalt harjutada ja edasiviivat tagasisidet õpitu kohta. 

„Kindlasti on läbimõeldud sisukas sõnaline tagasiside rikkalikum ja sisaldab endas enamat, andes spetsiifilisi soovitusi, mis lapsel on õnnestunud ja millega peab veel edasi tegutsema,“ lausub Mumm, kelle sõnul annab selline läbimõeldud tagasiside ka õpetajale selgema ülevaate, mis teemad-alateemad on õpilased hästi omandanud ja millega peab veel tegelema.

„Meie oleme teises ja kolmandas kooliastmes kaotanud ära hinded 1–5, kuna nii väike skaala ei anna informatiivset tagasisidet,“ lausub ta. „Oleme hinded 1–5 asendanud protsentidega, et tagasiside õpitu kohta oleks veidi täpsem ja sisukam.“

Mumm ütleb, et hindamise teema on palju mitmekesisem ja mitmekihilisem. „Seega on raske vastata, kas igasuguse kokkuvõtva numbrilise hindamise kaotamine on parim lahendus,“ sõnab ta. „Küsimus on pigem selles, millal numbrilist tagasisidet antakse ja kas laps on saanud eelnevalt piisavalt harjutada ja enda õppimist analüüsida, näiteks hindevabade vahetestide näol. Paratamatult tundub, et numbrid panevad fookuse välisele motivatsioonile, mistõttu on numbril palju võimu. Seetõttu on oluline läbi mõelda, mis hetkel, kui tihti ja millises numbrisüsteemis me tagasisidet anname.“

Õppejuhi sõnul pole lastel ja vanematel olnud raske numbritega harjuda, pigem ilmneb, et kui laps on saanud esimeses kooliastmes vaid sõnalist tagasisidet, ootab ta sõnalist tagasisidet ka teises ja kolmandas kooliastmes.

Vanemaid on vaja harida

Tallinna Ülikooli õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis ütleb, et kõik sõltub sellest, kuidas me hindamist õppeprotsessis üldse mõtestame, kuidas seda korraldame ning mis tähenduse nii õpetaja kui ka lapsevanemad hinnetele annavad. 

„Kas väärtustame ainult hinnet ja kogu õppimine käib hinde pärast või on see vaid üks tagasiside saamise võimalusi selle kohta, kui hästi me õpitud teemat mõistame,“ selgitab professor, kelle sõnul on oluline ka see, mida hinde või hindeliste töödega edasi tehakse. „Ehk kehvalt korraldades võib üleminek numbrilisele hindamisele tekitada õpilasele stressi, eriti kui hinnetega kaasneb õpilaste võrdlemine ja surve „heade hinnete“ nimel pingutada.“ 

Sarnaselt Tartu Forseliuse Kooli õppejuhiga leiab Tallinna Ülikooli õpetajahariduse professor, et numbriline hindamine seab fookuse sageli hinde saavutamisele, mitte teadmiste ja oskuste arendamisele. 

„Kui vanematel on hinnetele kõrged ootused, siis võivad lapsed hakata end hindama saadud tulemuste järgi. See võib mõjutada nende enesekindlust, eriti juhul, kui nad ei vasta enda või oma vanemate ootustele,“ lausub Poom-Valickis. „Ehk vanemaid on vaja harida, selgitada neile nii kokkuvõtva kui kujundava hindamise olemust ning seda, kuidas nad saaksid oma lapsi õppimisel tegelikult toetada. Ka ei tohiks kujundav hindamine kuidagi ära kaduda numbrilise ehk kokkuvõtva hindamise rakendamise puhul.“ 

Professori sõnul peab kujundav hindamine tõhusalt toetama õppimisprotsessi, et kõigil õpilastel oleks võimalik saavutada parim tulemus kokkuvõtval hindamisel. 

„Numbrilisele hindamisele üleminek ei tohiks vähendada õpetajate valmisolekut pakkuda õppimist toetavat tagasisidet või vähendada õpilaste enese- või vastastikusele hindamisele suunavaid tegevusi, mis toetavad ka iseseisva õppimise oskuste arengut,“ lausub ta.

Hindamissüsteemid peaks üksteist täiendama

Poom-Valickise sõnul näitavad uuringud, et tõhusalt rakendatud kujundav hindamine toetab õpilaste õpimotivatsiooni ja eneseregulatsiooni oskusi ning vähendab testimisega seotud ärevust.

„On koole, kus hindeid ei panda kuni 9. klassini ja õpilased nendest puudust ei tunne,“ toob ta näite. „Oluline ei ole ju hinne, vaid õpitu mõistmine ja suutlikkus seda rakendada, sh väljapool kooli ja klassiruumi. Oluline on see sõnum, mida me hinde ja hindamisega edasi anname. Mida vanem on õpilane, mida paremad on tema sotsiaalsed ja akadeemilised oskused, seda paremini ta ka hindamissüsteemi ja selle eesmärke mõistab.“ 

Professor ütleb, et samas on õppimise seisukohalt olulisem hoida fookus kujundaval hindamisel, sest kui me ei saa õppijatena tagasisidet, mida me õppimisel valesti teeme või millest me pole aru saanud, ei saa me ka kunagi paremat tulemust ehk kokkuvõtvat hinnet.

„Ehk ilma protsessi korrigeerimata ei muutu ka tulemus,“ tõdeb ta. „Kaks praegu rakendatavat hindamissüsteemi peaks üksteist täiendama.“

Poom-Valickise sõnul tähendaks numbrilisest hindamisest loobumine põhjalikku reformi ja palju tööd hoiakutega, sest väga levinud on arusaam, et hinne on õpilase põhiline motiveerimisvahend ja ilma hinneteta õpilased ei õpiks. 

„Õpilase arengut on võimalik hinnata ilma numbrita, küll vajaks siis põhjalikku läbimõtlemist, kuidas iga õpilase individuaalset arengut tõhusalt ja süsteemselt kirjeldada, tema edusamme jälgida ning sellest lähtuvalt kavandada vajalikud toetusmeetmed, et avada maksimaalselt iga õppija arengupotentsiaal,“ võtab ta teema kokku.

„Numbripräänik“ toidab hindamisisu ära

Haridus- ja teadusministeeriumi õppekava ja -vara valdkonna juht Marjeta Venno ütleb, et nüüdisaegset õpikäsitust järgivad koolid loobuvad üha enam numbrilisest hindamisest, põhjuseks selle negatiivne mõju õppijate õpimotivatsioonile ja ka akadeemilisele arengule.

„Kuidas hindamine, sh tagasisidestamine koolis toimub, on tõesti iga kooli õppekavas tehtud kokkuleppe küsimus,“ lausub ta. „Numbriline hindamine ei toeta sageli õppimist, sest numbri – või tähe või emotikoni vm „sildi“ – tähendus võib jääda õppijale segaseks ja juhtida tähelepanu kõrvale õpitava sisult ning õppimisprotsessilt.“

Venno lisab, et numbri juurde lisatud õpetaja sõnalisele tagasisidele ei pööra õppija aga tihti tähelepanu, sest „numbripräänik“ rahuldab hindamisisu.

„Otsime Eestis viisi, kuidas õppija arengut paremini toetada, sh tagasisidestada,“ räägib ta. „Peame arvestama, et uus hindamissüsteem toetaks õppijat, aga annaks ümbritsevatele, sh riigile andmeid Eesti hariduse kvaliteedi kohta. Uue riikliku õppekava loomise tuules mõtestame koos haridusteadlastega ka nüüdisaegse ehk õppija arengut toetava hindamise teemat. Käimas on arutelud, kuidas nüüdisajastada hindamissüsteemi nii, et hindamine oleks eelkõige õppimise sisuline toetamine, andes ühtlasi teavet õpetajale, vanematele ja riigile.“